Olen töötanud Tartu Ülikoolis alates 1990. aastast – teaduri, vanem- ja juhtivteaduri ning ühtaegu arheoloogia kabineti juhatajana, praegu professori ametikohal. Esindan arheoloogia „pehmet“, humanitaarset poolt. Huvi pakuvad muinasaja lõppjärk, keskaeg ja varauusaeg, sh arheoloogia seosed usundiga (kalmistud, looduslikud pühapaigad), hilisema rahvakultuuri ja kirjalike allikatega, samuti 13.–18. sajandi üldisemad kultuuriprotsessid Eesti maaruumis, iseäranis Lõuna-Eestis. Eriti paelub Setomaa, kus kaua püsis keskajale omane maailmapilt – sealses traditsioonis võib leida arheoloogia poolt uuritava ajastu mõtte- ja tunnetusviisi kajastusi. Viimastel aastatel on arenenud koostöö geneetikutega keskaegse DNA uurimisel. Omaette uurimisvaldkond on Lõuna-Eesti muinaslinnuste vanus ja kasutuslugu. Oluliseks pean arheoloogia tugistruktuuride – kogude, arhiivi, erialaraamatukogu taastamist Tartu Ülikoolis, konserveerimislabori ja andmebaaside käivitamist ning arheoloogiaajakirja Tutulus asutamist ja toimetamist. Praegu juhin rühmagranti „Eesti 12.-14. sajandil: kohalik ühiskond, traditsioonid ja kultuur muutuste ajastul“ (PRG1931).