Toomas Asser: Euroopa psühholoogiline kaitse peab vastu pidama nii idast kui ka läänest tulevatele hoovustele

Tartu Ülikooli rektori professor Toomas Asseri kõne vabariigi aastapäeva kontsertaktusel 21. veebruaril 2025.

Austatud kohalviibijad, head kolleegid, üliõpilased ja külalised!

Õnnitlen teid Eesti iseolemise 107. aastapäeva eel! Paraku on 24. veebruarist saanud Ukraina sõja-aastate loendur, ehkki kogu vaba maailm püüab seda loendurit peatada. Ukrainlastele on võit mõistagi elu ja surma küsimus, Ukrainaga solidaarsetele riikidele tähendaks see euroopaliku väärtusruumi võitu ja Euroopa ühtsuse kinnitust, Eestile aga kõigele lisaks ka meie oma pidupäeva tagasivõitmist, õigust taas iseseisvuspäeval muretundeta rõõmustada.

Paari nädala eest kohtusid siin samas aulas Balti riikide, Soome ja Poola parlamendijuhid, et vahetada mõtteid selle üle, kuidas saavutada õiglane ja püsiv rahu Ukrainas. Tartu rahulepingu aastapäeva puhul toimunud arutelust jäi kõlama optimistlik toon, et sõda on võimalik õiglaselt lõpetada. Parlamentide esimehed ei keskendunud oma sõnavõttudes ainult võiduks vajaliku materiaalse jõu tagamisele, vaid tuletasid meelde ka aegadeülest tarkust, et rahu on palju enamat kui sõja puudumine. „Lõhestunud Euroopa on Putini unistus, ühtne Euroopa aga tema õudusunenägu,“ ütles kohtumisel Poola Seimi marssal Szymon Hołownia.

Teame ajaloost ja oleme just praegu ka ise tunnistajaiks sellele, kui lihtne on mõjutada üksikisikuid sedavõrd, et tulemuseks on ühe rahva või ka kitsamalt valijate enamuse otsus panna kõikuma nii oma riigis kui ka eri riikide vahel seni kehtinud kokkulepped ja väärtused. Nüüdses olukorras on eriti oluline, et iga liikmesriigi ja ka Euroopa ühine psühholoogiline kaitse peaks vastu nii idast kui ka läänest tulevatele hoovustele. Euroopa riikidel tuleb ühiselt keskenduda sellele, millist rahu meie koos Ukrainaga soovime. Meeles tasub pidada Välisministeeriumi kantsleri Jonatan Vseviovi läinudnädalast soovitust hoida fookus põhilisel: et agressioon ei läheks läbi, et Eesti püsiks Euroopas ja et Euroopa üleüldse püsima jääks.

Mul oli hiljuti au osaleda Prantsuse kõrgemas riigikaitseinstituudis toimunud konverentsil hübriidsõja teemalistes aruteludes. See on Prantsusmaa peaministri kokku kutsutud mõttekoda, kuhu kuuluvad valdavalt kõrge auastmega sõjaväelased, aga mitte ainult. Sain neilt kinnituse, et Prantsusmaa on meiega ja Eesti kogemus idast tuleva ohu realistlikul tajumisel on väga teretulnud, et lääs ei alahindaks olukorra tõsidust. Euroopas hakkab küll tekkima arusaam, et see, mida oleme seni nimetanud pehmeks jõuks, vajab vähemalt sama suurt tähelepanu kui iga üksiku riigi kaitsekulutuste suurendamine ja sõjavahendite hankimine Ukrainale. Siiski on lääneriikide ohutaju olnud seni kaunis abstraktne. Just ülikoolidelt oodatakse olukorrateadlikkuse teemal võimalikult suurt kaasarääkimist.

Mõistagi ei sekku ülikoolid poliitikasse, kuid meie roll infomõjutustegevuse, küberjulgeoleku ja rahvusvahelise õiguse uurimisel, sellest sündivate teadmiste jagamisel ühiskonnale ning riigijuhtide nõustamisel on asendamatu. Eesti riigivalitsejad, aga ka Eesti ülikoolid peavad väsimatult levitama praktilisi teadmisi meie vaenuliku üleaedse mõtte- ja tegutsemismustritest ning jälgima, et lääs ei kaotaks taas valvsust. Seni mõneti uinunud olekus olnud lääs on nüüdseks ärganud ja see on meie võimalus teha end kuuldavaks ja nähtavaks. Meie teame ja mäletame, et imperialismi ja iseseisvuse vahele jäävate riigipiiride kindlustamiseks on vaja olla valmis kogu aeg ja kogu arsenaliga: relvastatuna nii identiteeti kindlustavate lugude ja läbinägeliku igapäevapoliitikaga kui ka mõjuvate sanktsioonide ja lahingvarustusega.

Niisamuti on meie ülesanne hoolitseda selle eest, et ka Euroopa ise ei lööks oma otsustega ühiskonna arengut tasakaalust välja. Oluline on säilitada rahu ja kaine mõistus, nagu toonitas president Karis Müncheni julgeolekukonverentsi järel. Karise sõnul on Euroopa piisavalt tugev, kuid see tugevus peab ka välja paistma. Sellesama rahu ja kindlameelsusega tuleb Euroopat ühtse ja juhtiva jõuna edasi arendada.

Euroopa peab ise hakkama saama, kuid mitte ainult sõjalise kaitsega. Just praegu, Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi eel, tehakse plaane, kuidas kaotada innovatsioonilõhe Ameerika Ühendriikide ja Hiinaga. Selleks loodud konkurentsivõime kompass keskendub innovatsiooni hoogustamisele, lähtudes tööstuse praegustest vajadustest, kahetsusväärselt vähe aga tippteaduse ja alusuuringute toetamisele. Oleme Guildi ülikoolide võrgustikuga sellele ka tähelepanu juhtinud, osutades, et Euroopa konkurentsivõime poliitika peab olema tulevikukindel ja paindlik, et reageerida kiiresti mitte ainult uutele tehnoloogilistele, vaid ka ühiskondlikele trendidele ja probleemidele. Kui keskenduda kitsalt majanduse konkurentsivõimele, satuvad ohtu nii alusteadused kui ka nende oskuste arendamine, mida vajame, et tulla toime ebakindlas tulevikus. Pealegi – nähes, millise turbulentsi on valgesse majja naasnud riigipea juba põhjustanud Ameerika ülikoolides, katkestades talle mittemeeldivate teadusvaldkondade rahastamise, on Euroopal loodetavasti piisavalt tarkust ja strateegilist vaadet, et siinsetes ülikoolides loodav teadus praegu veel rohkem kilbile tõsta.

Esmaspäeval on Eesti Vabariigi sünnipäev. Ainuüksi meie vabadus tähistada oma riigi iseseisvuspäeva on hindamatu.

Kui paavst Franciscus viie aasta eest Tallinna külastas, ütles ta, et Eesti on mäletamise maa. Ta sõnas, et me peame mäletama kõiki mehi ja naisi, kes nägid vaeva, et vabadus saaks tulla. Paavsti tsiteerides tuleb neile au andmiseks „nüüd välja valgustada uued rajad tulevastele põlvedele.“ Ilmselt soovisid need mehed ja naised, et tulevad põlved oskaks kätte võideldud vabadust peale kaitsmise ka hinnata ja nautida. Peame endale sagedamini meelde tuletama, kui hea koht on meile elamiseks antud. Vaadakem kas või Eesti positsiooni eri valdkondade ühiskonnaarengu rahvusvahelistes indeksites. Isegi kui me mõnes näitajas aeg-ajalt langeme, on Eesti üldseisund valdavalt väga hea. Hiljuti saime lisaks ka kinnituse, et maailma riikide võrdluses on vabas Eestis kõrghariduse saanud inimesed oma oskuste poolest täielikus tipus. Meil on, mida hinnata ja nautida. Seega on meil ka, mida hoida ja kaitsta.

Elagu Eesti!