Järelvaadatav: majandusõiguse professor Mari Ann Simovart rääkis inauguratsiooniloengul ohtlikest lünkadest riigihankeõiguses

On teada, mida vaenulikud riigid võivad tehnoloogia abil avalikus taristus teha: infokorje, toimehäired, tehisintellekti treenimine, küberrünnakud. Riigihanked on selliste ohtude suhtes vägagi haavatavad. Kuigi kolmandate riikide pakkujate riigihangetest kõrvalejätmine on levinud, on olukord märkimisväärselt keerukam siis, kui kardetud tehnoloogiat küll toodetakse kolmandas riigis, aga seda pakub Euroopa Liidu (EL) ettevõtja.

„Euroopa Liidu hankereeglid võimaldavad üsna selgelt hankijal keelata hanketingimustes kolmandate riikide ettevõtjate osalemise – see tähendab, et näiteks Hiina Rahvavabariigi ettevõtjad kardetud tehnoloogiat hankesse pakkuma tulla ei saa,“ rääkis Simovart. „Hankija on aga raskes olukorras, kui sama tehnoloogia jõuab hankesse Eesti või muu EL-i pakkuja kaudu, isegi kui on alust kahtlustada, et pakutav tehnoloogia võib osutuda julgeolekuohuks,“ selgitas professor.

Sellises õiguslikus hägus seisab hankija silmitsi küsimusega, kuidas võimalik ohuallikas siiski riigihankest välja jätta. „Paraku on lihtne leida toetust levinud arusaamale, et õiguslik alus selle olukorra lahendamiseks puudub sootuks,“ sõnas professor. Ka riigihankeõiguses kanda kinnitanud müüdid tunduvad sellist seisukohta toitvat. Simovart on aga veendunud, et ohtliku tehnoloogia riigihankest eemalehoidmine on hankija õigus ja võib-olla lausa kohustus.

Inauguratsiooniloengus küsib professor, kas hankijate tunnetatud lünk riigihangete õiguslikus raamistikus on reaalne või kujutletav. Muu hulgas arutleb ta selle üle, kas EL-i riigihankedirektiivid ja neid üle võttev riigihangete seadus pakuvad võimalusi spetsiifiliste toodete või tarneahelatega seotud riskide maandamiseks ning kas EL-i toimimise lepingu aluspõhimõtted õigustavad teatud toodete valmistajate diskrimineerimist julgeolekuohu tõttu.

Mari Ann Simovart kaitses oma doktoritöö Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 2010. aastal. Oma teadustöös keskendub ta peamiselt riigihankeõigusele ja selle suhtele eraõigusega, eriti EL-i õiguse mõjule Eesti õigussüsteemis. Ta on osalenud mitmes teadusprojektis: aastail 2019–2023 Euroopa Komisjoni rahastatud projektis iProcureNet, mille käigus uuriti kaitse- ja julgeolekuvaldkonna hankijate koostööd, samuti Eesti Teadusagentuuri rahastatud projektides, milles tegeleti hankelepingute regulatsiooni (2015–2016) ning EL-i toimimise lepingu aluspõhimõtete tähendusega riigihangetes (2022–2025).

Tartu Ülikoolis töötab Simovart alates 2006. aastast. Aastal 2016 sai temast õigusteaduskonna akadeemilise petturluse asjade alalise komisjoni liige. Alates 1. juunist 2024 on Simovart majandusõiguse professor. Ta on olnud külalisteadlane Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides ning avaldanud teadusartikleid nii üksi kui ka koostöös Eesti ja välismaa kolleegidega. Lisaks teadustööle on ta aidanud arendada õpet ülikoolis ning panustanud täienduskoolitustegevusse Eestis ja ka Euroopa Liidu institutsioonides.

Mari Ann Simovart on alates 2020. aastast Euroopa Kosmoseagentuuri hankevaidluste komisjoni liige ja alates 2025. aastast selle aseesiisik. Ta on lisatud rahvusvahelisse teadlaste portaali AcademiaNet, mille eesmärk on tõsta esile naissoost tippteadlasi. Alates aastast 2020 on Simovart õigusteadusliku ajakirja Public Procurement Law Review kaastoimetaja.

Piduliku inauguratsiooniloengu eesmärk on anda ülikooli uuele professorile võimalus tutvustada ennast, oma eriala ja teadusteemat. Avaliku loengu lõpus saavad kuulajad professorile küsimusi esitada. Oodatud on kõik huvilised. Veebiülekannet saab jälgida UTTV-st.