Täiskasvanuna ülikooli astunud leidsid endale sõbrad kogu eluks

Kaks aastat tagasi sai Tartu Ülikoolis kokku seltskond täiskasvanud õppijaid, kes soovisid omandada oma senise eriala kõrvale veel ühe, kutseõpetaja ameti, et anda oma oskusi tulevikus ka teistele edasi. Kursus, kus on üliõpilasi nii kahekümnendates kui ka viiekümnendates eluaastates, on hoidnud üksteist nalja ja naeru abil rajal kibedaimatelgi aegadel.

Et pere ja täiskohaga töötamise kõrvalt on ülikoolis käia raske, aimasid kõik need, kes kandideerisid 2016. aasta suvel Tartu Ülikooli kutseõpetaja erialale – nad teadsid, et neil tuleb hakata üle kolme nädala käima Tartus loengutes. Ent kuna selgus, et isegi kogu vaba aeg kulub palehigis õppimisele, pole olnud ka loobumismõtted neile võõrad, tunnistavad paljud selle kursuse üliõpilased.

Mariliis Õunapuu astus ülikooli 33-aastaselt ja arvas, et kaugõpe mahub tema töö ja eraelu kõrvale. Tegelikkus osutus aga hoopis karmimaks ja ta tõdeb nüüd, et rasketel hetkedel on just kursusekaaslased innustanud teda jätkama. „Siiamaani oleme koos tulnud, järelikult saame koos hakkama ka edaspidi! Ühine trots ei lase katkestada,“ sõnas ta. „Pealegi, pärast esimest aastat hakkas selline elu tavalisena tunduma. Liikumine mitme linna vahel ja pidev kodutööde kirjutamine on muutunud juba nii harjumuspäraseks, et kui see puuduks, ei oskaks ma vist oma üleliigse ajaga midagi peale hakata.“

See, kuidas täiskasvanud õppijad oma õpingute ajal pinnal püsimisest räägivad, näitab, et kõike üdini tõsiselt võttes ülikoolis vastu ei peaks. Iisaku Muuseumi direktorina töötav Mari Oolberg otsustas 46-aastaselt, et tahab täiendada oma teadmisi kutseõpetaja erialal. Nii kujutles ta, et käib korra kuus ülikoolis justkui täienduskoolitusel ja läheb õhtuti kursusekaaslastega peole. „Isegi peenema linnakleidi ostsin endale,“ meenutab ta muigega. Tegelikkuses tuli hoopis õppida ja õppida. „Kleiti pole ma õppesessioonide ajal kordagi selga saanud – ikka pükstes jooksen siia-sinna, et jõuaksin ühest õppehoonest teise. Õhtuti olen küps nagu ära muditud avokaado.“

Kutseõpetajate kursus Pirogovi platsil. Foto: Mario Kalmus

Mari Oolberg tõdes, et õpingud on teda mugavustsoonist välja kiskunud ning tänu sellele on ta mõistnud, et jaksab ja oskab veel õppida. „Selgub, et kuigi aeg on edasi läinud, on võimalik end kokku võttes aju uuesti täisvõimsusel tööle panna. Teadmised lisavad ka enesekindlust. Olen suutnud oma uute teadmistega tööl ja ühiskondlikus elus palju paremini hakkama saada,“ rääkis ta.

Kutseõpetajate kursus on ühiselt muu hulgas tegelenud sellega, et tulla toime kodutööde kuhja ja eksamiteks valmistumisega. Näiteks tehti koos kodutööde tabel, et kellelgi ükski tähtaeg ei ununeks.

„Üks vahvamaid tegevusi oli ühisõppimine Püssirohukeldris esimesel semestril enne sotsioloogiaeksamit. Meil tekkisid oma „lektorid“, kõik kordamisküsimused harutati maakeeles lahti ja toodi elulisi näiteid,“ meenutab Alvar Soome, kes astus ülikooli oma 40. sünnipäeval.

Kui kodutööd tehes kiilub mõte täiesti kinni, saavad kursusekaaslased nõu ja tuge ühisest Facebooki-grupist. „Seal on ikka ja alati lõbus, sest nalja saab ju teha ka pisarad silmis,“ sõnas Mariliis Õunapuu.

Pepe Sussen (vasakult), Ilmar Ronk ja Alvar Soome juuksurite näidistunnis. Foto: Kaire Kollom-Vahtra

Kui tulevased kutseõpetajad, kellest mõni on sel alal töödki alustanud, veedavad taas Tartus Salme tänava õppehoones pika päeva loengutel, on toidukullerid juba harjunud, et pühapäeval võib sealt tulla tellimus paarikümnele pitsale. See kosutus aitab pingelise päeva vastu pidada ja loengus jagatakse pitsat õppejõududelegi.

Neid täiskasvanud õppijaid, kel elukogemust küllaga, eristab värskelt gümnaasiumipingist tulnuist julgus enda eest seista ja ebamõistlike reeglite vastu argumenteeritult protestida. „Kui õpiülesanne vajab kriitikat, siis ega keegi meist end tagasi ei hoia,“ tunnistas Mari Oolberg. „Oleme selles eas, et teame, et ainult silitamise ja kiitmisega kuhugi ei jõua – korralik ja hea kriitika, mis ei solva, tuleb alati kasuks.“

See lõbus seltskond käib ühist haridusrada veel ühe aasta, kuid juba kaks esimest õppeaastat on teinud neist ilmselgelt sõbrad kogu eluks. 39-aastaselt üliõpilaseks saanud Kaire Kollom-Vahtra ütles, et tema on leidnud endale ülikoolist lausa hingesugulased.

„Luurele läheksin selle kambaga küll,“ on 27-aastaselt uuesti ülikooli astunud Triinu Kabel veendunud. „Kuigi ... peab tõdema, et ilmselt me astuks ikkagi miini otsa, aga kindlasti naerdes.“

„Meil on armas kursus ja kuigi ootan kooli lõpetamist, jään seda kampa igatsema,“ tõdes ka Mari Oolberg. Ta ei jätnud kasutamata võimalust visata kursusekaaslastele vimkat: „Kuigi nad alati polegi nii lahedad ja toredad ning mõni on kõvasti targem ja ilusam kui mina, siis … noh, nad on nagu oma pere – ilma nendeta ei saa.“

---

„Eelkõige peaks täiskasvanud õppijaid innustama see, et kaotada ei ole midagi. Samas peab arvestama, et ajakulu on suur ja niisama läbi lennelda ei ole võimalik. Tuleb endale nõuded selgeks teha ja arvestada sellega, et kohal käimine on rangelt soovituslik. Mõne aine puhul pole teisiti võimalik ainepunkte kätte saadagi.“ 
Triinu Kabel, astus Tartu Ülikooli 27-aastaselt

„Mind aitas kursus ja õppejõud Liina Lepp. Päris kindlasti avanes mul „viitamisesilm“. See oli nagu filmis: istusin külmunud tursa näoga ja üritasin aru saada, mida peab tegema. Liina oli minuga maailma kõige kannatlikum, aga samas järgijätmatum ja siis äkki ... sain aru, mitte ideaalselt, aga ma tean, mida peab tegema. Ma olin tänulik ja uhke.“
Mari Oolberg, astus Tartu Ülikooli 46-aastaselt

„Toetust olen saanud oma töökaaslastelt ja sellelt ägedalt kursuselt, kellega ma koos seda teed käin. Kui on ikka raske hetk, siis ollakse alati toetavad ja innustavad – me saame hakkama ja lõpetame selle kursuse koos. Eriti toetav on tugi kodutööde puhul. Vahel ma vaatan tööjuhendit ja mõte lihtsalt ei hakka jooksma. Siis ongi hea küsida mõnelt kursusekaaslaselt, kuidas tema sellest aru saab, ja ühiselt rääkides hakkab endal samuti mõte õiges suunas jooksma.“
Inga Paide, astus Tartu Ülikooli 36-aastaselt

„Ülikooliõpingutest olen saanud teadmised ja enesekindluse, uue töökoha ja uued sihid. Pealegi on meil vahva kursus: palju uusi, huvitavaid ja kasulikke suhteid, sest koos on kõigi vajalike erialade spetsialistid.“
Mariliis Õunapuu, astus Tartu Ülikooli 33-aastaselt

„Ülikooliõpingud on andnud mulle võimaluse tunda enda üle uhkust, et olen suutnud nii palju juba saavutada. Veel on ülikool andnud mulle suurepärase toetava kursuse kujul palju häid sõpru, kellel igaühel on elus omad kogemused nii erialaliselt kui ka eluliselt. Neilt õppida, samas kuulata konstruktiivset kriitikat ja neile vahel toetuda on olnud hea võimalus.“
Klaarika Siliksaar, astus Tartu Ülikooli 41-aastaselt

„Eks on olnud raske, aga mitte midagi sellist, millega ma hakkama ei saaks. Vahepeal on tunne, et ei jõua, ja tekib trots, aga kui semester saab jälle läbi, on hea tunne ning tagasi mõeldes polnudki asi nii hull. Kõik on peaaegu nii, nagu arvasin ees ootavat, ja ma ei kahetse oma otsust grammivõrdki. Praegu tagasi mõeldes oleksin tahtnud selle tee varem ette võtta, kuid samas sattusin nii toredale kursusele.“
Edith Rozentov, astus Tartu Ülikooli 21-aastaselt

„Kui eelnevast koolist on möödas omajagu aastaid, siis loomulikult võib olla esialgu raske ennast uuesti õppimisega harjutada. Aga sa saad hakkama!“
Annika Suur, astus Tartu Ülikooli 41-aastaselt

„Rasketel hetkedel on innustanud mind õppima jääma meie tore kursus ja ma ei tahaks neist lahkuda. Kui tunnen, et ka teistel on samasuguseid probleeme mõne koolitööga ja kiire, siis saan sellest tuge – kui teised jaksavad, jaksan ka mina.“
Anneli Pevgonen, astus Tartu Ülikooli 51-aastaselt

„Kõige suurepärasem asi, mille ülikooliõpingud on kaasa toonud, on meie kursus, need inimesed, nende elukogemus, jutud, teine vaade kogu maailmale. Väga mõnus.“
Alvar Soome, astus Tartu Ülikooli 40-aastaselt

„Algul tundus 55-aastaselt kõrghariduse omandamine lootusetult hiljaks jäänud ettevõtmine, aga kus on kirjas, et vanainimene ei või ülikooli astuda? Võib küll, kui tahab, elukestev õppe ikkagi.“
Ene Põllupüü, astus Tartu Ülikooli 55-aastaselt

„Mitte kunagi pole liiga hilja alustada. Ja alati peab julgema küsida. Mina arvan, et kui midagi väga tahta, siis saab kõigega hakkama. Aga kindlasti peab kooli jaoks aega võtma. Mütsiga lööma pole mõtet tulla!“
Vivian Kartsepp, astus Tartu Ülikooli 35-aastaselt

„Olen saanud juurde väga palju uusi teadmisi, oskusi ja kogemusi. Kõige suurepärasemaks võin lugeda aga meie kursuse. Siiani ei ole mul õpingute ajal olnud nii vägevat kursust ega klassi, kui mul praegu on.“
Teele Vahtra, astus Tartu Ülikooli 22-aastaselt

„Panen kõikidele tudengitele südamele: seiske oma õiguste eest! Kui midagi ei meeldi, siis võta sõna ja tee muudatuste kohta ettepanekuid. Ilma selleta ei muutu midagi paremaks.“
Kaire Kollom-Vahtra, astus Tartu Ülikooli 39-aastaselt

„Unusta ära, et sa oled täiskasvanu. Saa üle eneseuhkusest. Kindlasti mine ja õpi! Sa saad hakkama!“
Pepe Sussen, astus Tartu Ülikooli 38-aastaselt

„Kursus on meil sigavinge!“
Keio Kaarlõp, astus Tartu Ülikooli 19-aastaselt

---