Ma olen arheoloog, kes töötab mitme valdkonna piirimail. Oma uurimistöös keskendun mineviku surmakultuuri ja toitumise uuringutele, rakendades osteoloogia, arheoloogia, arheotanatoloogia, aga ka stabiilsete isotoopide uuringuid. Kõige laiemalt huvitavad mind minevikus elanud inimeste identiteedid ja see, kuidas neid väljendatakse erinevates praktikates (nt matmiskombed, toidukultuur).
Olen zooarheoloog ehk uurin arheoloogilistest kontekstidest pärit loomaluid. Oma doktoritöös ja järeldoktorantuuris uurisin lambapopulatsioone Eestis ja mujal Põhja- ning Ida-Euroopas. Selleks kasutasin peamiselt morfomeetrilisi ja arheogeneetilisi meetodeid. Pean väga oluliseks asjaolu, et mineviku loomade ja karjakasvatuse uurimine on toonud mind ka tänapäeva – meie põlistõugudeni ja eriti Kihnu maalambani – kus saan rakendada zooarheoloogia andmeid maatõugude uurimisel ja ka säilitamisel. Hetkel käimasolevatest projektidest kahes (BoNe ja PRG29) olen uurimisfookusesse lisanud ka veised ja kitsed: nende kasvatuse, kasutuse ja populatsioonide kujunemise eelkõige kesk- ja uusajal. Näiteks on huvi keskmes meie härjakultuur ja selle seosed Soome aladega. Lisaks püüan saada mahukat ülevaadet üldise loomakasvatuse, kaubanduse ja loomsete saaduste tarvitamise kohta Eesti aladel kesk- ja uusajal. Kolmandas projektis (PSG492) tegelen aga muinasajaga ja uurin, millist rolli mängisid mets- ning koduloomad inimese toidulaual tollal.
Kaarel Sikk on multidistsiplinaarne uurija, kes töötab arheoloogilise ja ajaloolise materjaliga kombinatsioonis keskkonnaandmetega erinevate teoreetiliste raamistike põhjal. Tema huvide hulka kuuluvad pikaajaliste protsesside formaalne modelleerimine, komplekssüsteemid, inimese ja keskkonna vahelised suhted, kvantitatiivne geograafia, asustussüsteemid, digitaalsete humanitaarteaduste epistemoloogia ja arheoloogiline andmeteadus.
Avastasin arheoloogia enda jaoks 16-aastaselt, kui esimest korda osalesin arheoloogilistel kaevamistel ja see oli armastus esimesest kühvlitõmbest peale. Minu peamisteks kaevamis- ja leireobjektideks on olnud matmispaigad ja asulakohad, kuigi lisaks on nende sekka sattunud ka linnuseid, muistseid põlde ning aardeid. Huvi asustusajaloo ja maastikuarheoloogia vastu on mind viinud pea igasse Eestimaa nurka ning andnud oskuse ühendada oma uuringutes arheoloogilisi, ajaloolisi ja loodusteaduslikke allikaid. Eriti meeldib mulle mikroarheoloogia, kus ühe muistise üksikasjaliku uurimise kaudu saab luua detaili- ja nüansirohke pildi ühe kogukonna või muistise ajaloost. Niiviisi uurin praegu ühes Viljandimaa matmispaigas kajastuvat kogukonnalugu ning teiseks minu lähivaatluse objektiks on Salme laevmatused. Lisaks uurimistööle meeldib mulle olla teaduse vahendajaks üldsusele. Viimati valmis mul koostöös Saaremaa Muuseumiga rändnäitus Salme laevmatustest.
Magistriõppes tegelen ma vana DNA ja selle säilimisega seotud küsimustega. Õpingute jooksul olen töötanud arheoloogia osakonnas tehnikuna ja praegu on minu töö seotud arhiivi haldamise ning selle juurde kuuluva raamatukogu igapäevase administratsiooniga. Arhiivitöö kõrvalt osalen arheoloogia ajakirja Tutuluse väljaandmisel.
Olen töötanud Eesti arheoloogias alates ülikoolistuudiumi lõpetamisest 1981, esialgu uurijana Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis Tallinnas, alates 1999. aastast aga korralise professorina Tartu Ülikoolis. Kuni 2000. aastate lõpuni töötasin kolme suurema asustusarheoloogilise projektiga Harjumaal, Virumaal ja Raplamaal, uurides selle kõrval ka muistseid põllusüsteeme ja ainelist kultuuri, eriti keraamikat. Arheoloogilistest perioodidest olen kõige rohkem tegelenud pronksiaja ja eelrooma rauaajaga, kuid kokku u 200 teadustöö temaatika on ulatunud neoliitikumist keskajani. Suuremaid väljakaevamisi olen teinud muistsetel asulakohtadel (Uderna, Olustvere, Ilumäe), linnamägedel (Iru, Keava, Võnnumägi), kalmetel (Väo, Viimsi, Tõugu, Uusküla, Palmse), põllujäänustel (Saha-Loo, Proosa, Uusküla, Ilmandu). Viimastel aastatel olen pühendunud meie etnilise ajaloo uurimisele. Olen 3 aastat olnud instituudi juhataja ja 7 aastat filosoofiateaduskonna dekaan. 2010 valiti mind Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks ning 2017 Soome Teaduste Akadeemia välisliikmeks, peale selle kuulun mitmesse teadusseltsi Eestis, Leedus ja Soomes.