Diplomaat Alar Streimann: see, mida loeme ajalehest, on jäämäe veepealne tipp
„Kriisi ajal käib diplomaatias töö päevad ja ööd,“ ütleb diplomaat Alar Streimann. „Sellist pinget nagu nüüd, sõja ajal, ei mäleta ma 90-ndate algusest saadik.“
Diplomaadi töö on sageli nähtamatu. Kui aga diplomaadid oma tööd ei teeks, ei püüaks välja töötada abistamisprogramme, kokku leppida relvaabi ja sanktsioone agressori vastu, siis võib-olla ei oleks enam vaba Ukraina riiki, ütleb intervjuus Alar Streimann, Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete ja diplomaatia külalisprofessor ning Eesti üks staažikamaid diplomaate.
Alustasite tööd Välisministeeriumis noorelt – 27-aastasena, aastal 1991. Mis teid just diplomaatia juurde viis?
Mu hea kolleeg ja tollane ülikoolikaaslane Jüri Luik tutvustas mind [toonasele välisministrile] Lennart Merile, kes otsis omale töötajaid maa alt ja maa pealt. Olin äsja ülikooli lõpetanud ja diplomaaditöö tundus tohutult põnev. Ma ei teadnud, et see veel mitu korda põnevamaks osutub. Mõtlesin, et jään paariks aastaks, kuni mõne normaalse töökoha leian. (Muigab.)
Nüüd olen olnud diplomaat 32 aastat. Võib-olla on mind sel tööl hoidnud uudishimu – diplomaatias, mis seal salata, kohtad palju huvitavaid isiksusi. Lisaks reisimine, maailma nägemine – eriti 90-ndate alguses oli see noorele inimesele tohutult oluline.
Ministeerium oli siis väike ja Eestis toimus suuri muutusi. Välisministeeriumil oli väga lähedane side valitsuse, peaministri ja presidendiga – see andis võimaluse osaleda oma riigi ülesehitamisel ja näha, et su tööl on mõte ja tulemus.
Kuidas on diplomaadi elu muutunud?
Kui mina alustasin, trükkisime dokumente trükimasinal läbi koopiapaberi. Tänapäeval on diplomaadi peamine töövahend arvuti. Infohulk on määratu, töö tempo kõvasti kasvanud.
Suurtes riikides, näiteks Prantsusmaal ja Saksamaal, võib välisteenistuses olla 12 000 inimest. Meie väiksus on eelis, kuigi see koormab inimesi vaimselt. Isegi väike hulk koordineeritult tegutsevaid inimesi on tohutu jõud – seda teavad sõjaväelased, aga see on nii ka diplomaatias.
Minu teada julges Marina Kaljurand ainsana senistest ministritest öelda, et ärge pärast kella kuut oma telefoni ja kirjakasti avage. See oli muidugi veel enne sõda.
Kriisi ajal käib diplomaatias töö päevad ja ööd, seda enam, et suur osa maailmast ei asu meie ajavööndis. Sellist pinget nagu nüüd, sõja ajal, ei mäleta ma 90-ndate algusest saadik. Tookord oli meid vähe, Eestis olid Vene väed sees ning ajad ärevad. Vahepeal aga oli väga hästi.
Oleme pidanud õudust tundes jälgima, kuis Ukraina Venemaa agressiooni tõttu verest tühjaks jookseb ja Putin oma riigi kodanikke hakklihamasinasse surub. Diplomaatias liigub aeg ilmselt aeglasemalt kui ajakirjanduses?
Pole kahtlust, et Venemaa sissetung Ukrainasse on tohutu katastroof. Tahaksin väga loota, et sellel sajandil enam hullemaks ei lähe, paraku ei anna inimkonna senine ajalugu optimismiks põhjust. Olen ka enesekriitiline: võib-olla on terve põlvkond mingil määral läbi kukkunud, kuna meil on sõda, mille me oleksime pidanud ära hoidma.
Kui ma nüüd vaatan, kuidas kolleegid 24 tundi ööpäevas vaeva näevad, et kedagi veenda, kedagi aidata, kellelegi oma seisukohti selgitada, siis on erakordselt pingeline aeg. See, mida loeme lehest, on jäämäe veepealne tipp. Kui diplomaadid oma tööd ei teeks, ei püüaks välja töötada abistamisprogramme ja kokku leppida relvaabi, sanktsioone agressori vastu, siis võib-olla ei oleks enam vaba Ukraina riiki.
Nii kole ja kurb, kui see ka ei ole, on Ukrainas toimuv sõda Euroopat aga erakordselt tugevalt ühendanud – võib-olla rohkem valitsusi, aga ka ühiskondi. Kõik tunnetavad, et meil on ühine eesmärk ja me toetame Ukrainat. See on raske, on tagasilööke, eriarvamusi ja tülisid – ja neid tuleb veel –, ja see ongi elu. Aga on ka asju, kus me oleme täiesti ühte meelt; on selline vaimne vihmavari, mille alla me kõik oleme kogunenud.
Sõja algul oldi Ukraina toetamisega äärmiselt ettevaatlikud ...
Eks see šokk, mis kõiki tabas, oli ju suur. Ehk ei peaks suuri Euroopa riike nii hirmsasti hukka mõistma, et nende otsustusprotsessid on liiga aeglased. Kindlasti saaks paremini, aga tuleb aru saada, et Eestis on otsustusprotsessid kiired olnud seetõttu, et oleme väike riik: meil on lihtne täna kokku leppida ja homme teha.
Näiteks Saksamaa on föderaalriik. Liidumaadel on tohutu mõjuvõim, keskvalitsuse mõju on piiratud, ka raha on liidumaade käes. Läbirääkimisi tuleb pidada kümnete ja sadade inimestega.
Erinev on ka poliitiline süsteem. Meil ei sõida saadikud igal nädalavahetusel koju oma valijatega kohtuma, Saksamaal ja Prantsusmaal aga küll. Nad kuulavad ära, mida inimesed kodudes, külades ja linnades arvavad, ning tulevad värske mandaadiga tagasi. Nad ei joondu lihtsalt koalitsioonilepingu järgi, neil on ka oma nägemus. Inimestega tuleb rääkida ja see võtab aega.
Teine probleem: relvastust ongi vähe ja lihtsalt pole, mida ukrainlastele anda. Suurtel riikidel on NATO liitlastena ka väga suured kohustused – nad peavad tagama kaitse meiesugustele väikeriikidele, kellel pole tanke, rakette, kosmosevägesid ja satelliite. Kui nad kõik ära annaksid, rikuksid nad oma kohustusi liitlaste ees. See on raske dilemma. Aga veel kord: alati saab teha rohkem ja paremini.
Paljud ajakirjanikud, näiteks Briti analüütik Edward Lucas, on lääne suutmatust selle sõja ajal teravalt kritiseerinud. Kuidas te hindate ajakirjanduse tegevust?
Ma suhtun ajakirjanduses ilmunud ratsionaalsesse kriitikasse väga toetavalt, võib-olla ka seetõttu, et nägin 1980.–90. aastatel, kui suur oli ajakirjanduse ja vaba sõna roll Eesti vabaduse taastamisel. See oli ja on jätkuvalt kriitilise tähtsusega.
Kui Pariisis Bataclanis toimusid seitse-kaheksa aastat tagasi terrorirünnakud, kehtestas Prantsusmaa valitsus eriolukorra. Parlament arutas eriolukorra seadust ja lisas ühe punkti: tagada tuleb ajakirjandusvabaduse kaitse. Just kriisiolukorras püütakse, ka demokraatlikes riikides, summutada kriitikat valitsuse suhtes.
Prantslastele on ajakirjandusvabadus püha. Oleksin soovinud näha sellist debatti Eestis näiteks koroonapandeemia ajal, aga seda ei tekkinud. Ma arvan, et ajakirjandus peab enda eest seisma ja mitte laskma jõujooni nihutada.
Ukraina juhid on kaks aastat elanud tohutu pinge ja surve all. Kas riigi sisepinged võivad mõjutada lääne toetust Ukrainale?
Minu hinnangul on selle konflikti mõju palju laiem kui klassikalisele „läänele“ või geograafilisele Euroopale.
Läänel on oma strateegiline huvi: et Ukraina oleks demokraatlik, meiega sarnane riik ja mõtleks meiega ühes dimensioonis.
Omal ajal jälgisin huviga, kuidas Soome delegatsioonid käisid ikka ja jälle Moskvas, aga mitte Kiievis. Meie püüdsime juba 90-ndatel rohkem ikka Kiievis käia. Meie analüüs näitas juba toona, et Ukrainal on Euroopa tasakaalu säilitamisel oluline roll ja varem või hiljem võib tekkida konflikt Venemaaga.
Venemaa-pimestus on Euroopas olnud tohutu, Lääne-Euroopas paistsid sellega silma ettevõtlusringkondadega seotud konservatiivid.
Ettevõtjate surve Venemaaga äri ajada ja ressurssidele ligi pääseda on alati olnud suur. Prantsuse parlamendis oli konservatiivide rühm üks tugevamaid Venemaa toetajaid, neilt tuli veel pärast Krimmi annekteerimist Venemaad toetavaid deklaratsioone nagu Vändrast saelaudu. Ma ei usu, et need huvid on kadunud, pigem on reljeefsemalt selgunud, kes on kes.
Kriisiolukord rõhub kriisijuhte vaimselt väga tugevalt, seda pinget on kõrvalseisjal raske isegi ette kujutada. Mul on väga kahju olukorrast, milles on Zelenskõi ja Ukraina väejuhid. Inimesi saadetakse iga päev surma – kes tahab sellist vastutust enda peale võtta?
Kuivõrd on lootust, et see sõda lõpeb lähiaastatel?
Kõik sõjad lõpevad ühel hetkel. Aga kuidas? See on miljoni dollari küsimus, mille üle ei taha isegi spekuleerida, sest loodad, et headus võidab. Ajaloost teame aga, et sõja lõpetamine on raskem kui selle alustamine.
Eesti ametlik positsioon on, et Ukraina peab võitma. Aga ka võit on suhteline mõiste – see, mis on lühivaates võit, võib pikas perspektiivis olla kaotus, ja vastupidi. Sõjas väsivad kõik, mingil hetkel relvad vaikivad. Ja kui see hetk saabub, vajavad ukrainlased meie tuge ehk rohkemgi kui sõja ajal.
Sõja mistahes tulemus on kellegi jaoks pettumus, aga pettumus on see kõik nii või teisiti, arvestades hukkunute arvu ja hävingu ulatust. 10–20 aasta pärast hakatakse küsima, kas see kõik oli seda väärt.
Teisalt süveneb revanšism. Saksa ühiskond elab siiani üle oma teise maailmasõja traagikat – nagu ju muuseas ka Venemaa, ehkki teisiti.
Minu meelest on meie strateegiline ülesanne, et Ukraina rahvas ja riik jääksid püsima ja et sellest saaks euroopalik riik; et noortel, kes Ukrainas üles kasvavad, oleks lootus. Kõige sellega ja Euroopa julgeolekuarhitektuuri lappimisega tegeleb ilmselt terve järgmine põlvkond Eesti diplomaate.
Kuidas mõjutab teie meelest praegune Lähis-Ida konflikt Eestit ja meie poliitikat?
Lähis-Ida on Euroopa riikide jaoks olnud äärmiselt keeruline probleemide pundar viimased 70–80 aastat, põhjuseks ühest küljest naftasõltuvus, aga teisest küljest soov tagada pääs läbi Suessi kanali India ookeani. Siin põrkuvad ärihuvid, usuline fanatism, erinevad ühiskonnakorraldused. Ausalt öeldes ei näe ma sellele konfliktile väga head lahendust.
Mistahes terroristliku tegevuse tolereerimine on Eesti välispoliitikas muidugi välistatud, aga mulle tundub, et oleme ka Eestis muutunud Iisraeli meetodite suhtes mõnevõrra kriitilisemaks. Ilmselt püsime Põhjamaade ja teiste EL-i riikide peavoolus.
Oluline on, et Eestisse ei ole üle kandunud Palestiina-Iisraeli kogukondade konflikt, mis on toonud terroriohu paljudesse Euroopa suurlinnadesse. Sellised katsed tuleb eos tõrjuda.
Omaette teema on, kuidas mõnedes Euroopa ja USA ülikoolides on hakanud levima ideoloogilise fanatismi idud, millel ei ole midagi tegemist ülikooli tavapäraste heade tavade või teadustööga. See on suur pettumus.
Mida ütleksite üliõpilasele, kes teie loengus lööb letti loosungi „Jõest mereni!“?
Ma loodan, et seda siiski ei juhtu. Provokatsioon ja õppetöö ei sobi kokku, keerulised küsimused aruteluobjektina aga küll.
Aga mida teha konkreetses olukorras? Omaenda ülikooliajast mäletan, et tudengid võivad olla igavesed suslikud, aga mitte alati pahatahtlikud. Nagu laseb öelda minu noorpõlve lemmikautor James Joyce ühel oma tegelasel: „Asjade sisule mõeldes saab neid mõista.“
Diplomaadi töö nõuab pidevat infovoos olemist. Kuidas teie end läbipõlemise eest kaitsete?
Teen kodus füüsilist tööd, kui võimalus avaneb. Kaevan kraavi, talvel viskan lund. Selline vana meetod aitab väga hästi. (Naerab.) Erinevalt mõnest kolleegist pole ma kunagi osanud leida aega jõusaalis käimiseks.
Lõpetuseks, ehk meenub mõni värvikas lugu diplomaadikarjääri algusest?
Kõigil inimestel, kes töötasid Välisministeeriumis 90-ndate alguses, on mõni värvikas lugu Lennart Merist. Kord ütles ta mulle õhtul 15 minutit enne „Aktuaalse kaamera“ algust (kujutage ette, et ma olen noor ja äsja välisministeeriumis alustanud): „Helista kohe „Aktuaalsesse kaamerasse“, ütle, et sa tuled ja loed ette minu avalduse.“
Mina vastu, et mis mõttes, 15 minuti pärast? „AK“ oli püha saade, kuhu keegi ei helista ega teata, et loeb ette mingisuguse avalduse!
Õnneks oli Lennartil see mõte 15 minuti pärast meelest läinud. (Naerab.)
Ideoloogiline võitlus Euroopas on jõuline
Sotsiaalmeedia kasutamine on muutunud igapäevaseks ja saanud ka mõjutustegevuse vahendiks; parempopulism ja illiberalism on tõusuteel nii Euroopas kui ka USA-s. Kuidas teie seda diplomaadina näete?
Alar Streimann: Mina oma elukutsest johtuvalt ei ole erinevaid -ismi-termineid väga tõsiselt võtnud. Jah, populismi on, aga ma näen seda kõigi poliitikute ja parteide puhul. Ma ei tea, kas see jaotus, mida me klassikaliselt nimetame parem- ja vasakpoolsuseks, enam kehtib. See, mis praegu tundub hea, võib saja aasta pärast olla halb.
Muidugi, ideoloogiline võitlus Euroopas on kohati väga jõuline. Paljud suured lahkarvamused on seotud rändega. Ehkki esiplaanil on narratiiv abistamisest, on fassaadi taga terve kompleks mõjureid, milles äriline huvi ei mängi sugugi viimast rolli.
Inimestel on väga erinev suhtumine – ka Eestis on firmasid, kes on orienteeritud ainult sellele, et tuua Euroopasse odavat tööjõudu. Neil ei ole mingeid eetilisi küsimusi, ehkki see on probleem lähteriikides ja ka vaesemad maad ei soovi, et nad haritud, andekatest noortest tühjaks jookseksid.
Ja mündi teisel poolel on inimesed, kes ka tegelikult vajavad abi ja varjupaika.
Detsembris kaotas Prantsuse president parlamendis väga olulise lahingu. Vasak- ja paremäärmuslased ühendasid jõud – kusjuures täiesti vastandlike argumentidega – ning lükkasid tagasi valitsuse immigratsioonireformi. See oli ja on Prantsuse sisepoliitikas väga suur teema, millel on pikaajalised põhjused.
Eestlased võiksid Pariisis käies vaadata ka eeslinnu, banlieue’sid, kus sisserändajad moodustavad kohati üle 40% elanikkonnast ja kehtivad hoopis teised tavad kui paar kilomeetrit kaugemal, turismipiirkonnas. Samamoodi on Saksamaal.
Panna populismiskaalale ühiskonna soov vähendada või vähemalt kontrollida sisserännet – ma ei läheks seda teed.
Kui aga rääkida ungarlaste vastupunnimisest Ukraina abistamisele, siis ma arvan, et see ei ole pikas plaanis jätkusuutlik, seda teab ka Ungari juhtkond ise.
Läbirääkimised käivad ööd ja päevad, kuid see ei jõua avalikkuse ette. Tee, mida mööda diplomaatias otsuseni jõutakse, ei peagi alati olema sirge. Loeb tulemus, üldpilt. Ütlen nüüd küll midagi ebapopulaarset, aga mulle väga ei meeldikski, kui kõik sammuks alati ühes taktis – see meenutaks mulle kangesti meie enda minevikku –, ja pealegi, kes vajaks siis enam diplomaate? Tõde selgub vastandite võitluses.
Artikkel ilmus algselt ajakirjas Universitas Tartuensis.
