Et vähendada suremust südame-veresoonkonnahaigustesse, tuleb tõhustada nii ravi kui ka ennetust

Viimastel aastakümnetel on suremus südame-veresoonkonnahaigustesse, eelkõige südame isheemiatõppe ja südamelihase infarkti Eestis kahanenud, kuid see on endiselt Euroopa keskmisest suurem. Edasiseks languseks tuleb vähendada isheemiatõve riskitegureid, nagu suitsetamine ja kõrge vererõhk, ning tõhustada infarktiravi, leidis Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi doktorant Aet Saar oma doktoritöös.

Aet Saare väitel vähenes vanusele kohandatud suremus südame isheemiatõppe 100 000 elaniku kohta aastatel 1985–2014 meestel 1285-lt 388-ni ja naistel 837-lt 211-ni. „Kiirele arengule vaatamata kuulub Eesti endiselt suurima kardiovaskulaarhaiguste riskiga riikide hulka Euroopas,“ tõdes Saar.

Nii Eestis kui ka mujal mõjutavad südame isheemiatõve suremusnäitajaid peamiselt kaks tegurit: kui palju inimesi haigestub ja kui suur osa nendest sureb. „Haigestumissageduse vähendamiseks tuleb alandada rahvastikus esinevaid riskitegureid, näiteks suitsetamist, kõrget vererõhku ja düslipideemiat. Väiksem suremus nõuab paremat müokardiinfarkti ravi ja efektiivsemat sekkumist korduvate atakkide vältimiseks. Järelikult on suremuse edasiseks vähendamiseks vaja seda teemat käsitleda terviklikult: tähelepanu tuleb pöörata nii müokardiinfarkti ägeda faasi ravile (esmane ennetus) kui ka infarkti kordumise vältimisele (teisene ennetus),“ nentis Saar.

Saare sõnul on ennetuse nurgakiviks suurima haigestumisriskiga inimeste kindlakstegemine ja neile ennetava ravi pakkumine. Ravijuhistes soovitatakse kasutada selleks riski hindamise skoore, mis ennustavad riskitegurite esinemise põhjal infarkti haigestumise tõenäosust.

Riskiskoorid on välja töötatud arenenud riikides, kus on väiksem südame-veresoonkonnahaiguste levimus, ja seni ei ole nende sobivust Eesti rahvastiku jaoks hinnatud. Doktoritööst „Äge müokardiinfarkt Eestis 2001–2014: suund riskipõhisele ennetusele ja ravile“ selgus, et Eestis sobivad südame-veresoonkonnahaiguste riski hindamiseks kolmest riskiskoorist kaks: Euroopas kasutatav SCORE (ingl Systematic Coronary Risk Evaluation) ja Ameerika PCE (ingl Pooled Cohort Equation). Ühendkuningriigis rakendatav QRISK2 alahindas märgatavalt haigestumise tõenäosust ja see vajaks enne kasutamist kohandamist Eesti oludele.

Riskihinnangu alusel otsustatakse ennetava ravi vajadus. „Suurem risk eeldab varasemat ja tõhusamat sekkumist eelkõige vere kolesteroolisisaldust mõjutavate ravimitega, aga näiteks kõrgenenud vererõhu korral ka seda vähendavate preparaatidega. Lisaks vajavad suurema riskiga inimesed rohkem elustiilialast nõustamist,“ kirjeldas Saar.

Doktoritöös hinnati ka südamelihase infarktiga patsientide ravi kvaliteeti Eestis aastail 2001–2014. „Kuigi patsientide keskmine vanus ja kaasuvate haiguste esinemise sagedus kasvasid, paranes tuntavalt infarktijärgne elumus, mida võib seostada ravijuhistes soovitatud nüüdisaegse ravi paranenud kättesaadavusega,“ rääkis doktorant, lisades, et uuringuperioodi vältel ühtlustusid Eestis infarkti ravikvaliteet ja -tulemused. „2011. aastaks ei sõltunud ellujäämise tõenäosus enam sellest, kas patsient pöördus algul piirkondlikku või kohalikku haiglasse,“ väitis ta.

Probleemina tõi Saar oma doktoritöös esile nn riski ja ravi paradoksi. Selle kohaselt ravitakse suurima riskiga patsiente vähem tõhusalt kui väiksema riskiga haigeid. „Seega tuleb infarktijärgse elumuse edasiseks parandamiseks enam tähelepanu pöörata suurima riskiga patsientidele, sealhulgas eakatele, suhkurtõve ja neerupuudulikkusega haigetele,“ rõhutas Saar.

Aet Saar kaitseb doktoritööd „Äge müokardiinfarkt Eestis 2001–2014: suund riskipõhisele ennetusele ja ravile“ 13. septembril kell 14.00 Tartu Ülikooli senati saalis.

Aet Saare juhendajad on kardioloogia professor akadeemik Jaan Eha, kardioloogia teadur Tiia Ainla, kardioloogia teadur Toomas Marandi ja matemaatilise statistika professor Krista Fischer.