Germanistika professori Marko Pajevići akadeemiline loeng „Kultuuride vahel koos viirusega“

Vaata või loe Tartu Ülikooli germanistika professori Marko Pajevići akadeemilist loengut „Kultuuride vahel koos viirusega“.

Hea Ülikooli pere, Daamid ja Härrad,

Ma olen väga õnnelik võimaluse üle kõneleda täna sellel pidulikul päeval.

Tulin Tartusse germanistika professoriks vähem kui kolm aastat tagasi ja olen väga tänulik, et mind on siin nii hästi vastu võetud. Ma tunnen end väga koduselt selles ilusas linnas. Siin on suurepärased elamistingimused ja rikas kultuurielu. Seega julgen kõigile soovitada tulla Berliinist Pariisi ja Londoni kaudu Tartusse.

Ma olen sakslane. Mu isa juured on Jugoslaavias. Olen elanud sellistes eriilmelistes riikides nagu Saksamaa, Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa, Iirimaa, Inglismaa, Küpros ja nüüd siis ka Eesti. Samal ajal olen ma hoidnud perekondlikke sidemeid Austria ja Serbiaga – võib öelda, et ma ise kuulun kultuuride vahele. Tegelikult peaksin end kutsuma eurooplaseks või maailmakodanikuks, selle asemel et valida üks rahvuslik määratlus. Küllap mõistate nüüd, et otsus kõneleda eri kultuuridest ja nende vahel olemisest oli minu jaoks väga loomulik valik.

Kõnelen kultuuridevahelisusest ka seetõttu, et see teema on seotud minu uuringuvaldkonnaga –  nüüdiskeeled ja kultuurid. Teema on minu meelest asjakohane, arvestades praeguseid identiteedivõitlusi Eestis.

Loomulikult räägin ma kultuuridevahelisuse rollist praegu ehk siis koroonaviiruse aastal, olukorras, mida varem ei ole kogetud. Ja mille mõju ühiskonnale ei oleks me ka kõigest aasta eest võinud ette kujutada. Kohati on see meenutanud mulle ulmekirjandust, näiteks Margaret Atwoodi muljetavaldavaid düstoopilisi romaane „Teenijanna lugu“ või „Uputuse aasta“. Seal kasutatakse hirmu vahendina – tänapäeva demokraatlik ühiskond muutub õudusunenäoks. Õnneks on Eesti siiski jäänud riigiks, kus on hea elada, võrreldes mõnede teiste riikidega, kus piirangutega on palju raskem toime tulla.

Viiruse mõju on aga ka siin tunda olnud. Esimesena võiks välja tuua reisipiirangud: riikide piirid muutusid korraga jälle oluliseks. Teisi hakati jälle nägema ohuna: meie peame end kaitsma teiste eest. Nimetagem siin, et ka Donald Trumpile meeldib rääkida hiina viirusest. Kuid ka Eesti riigis on teatav jagunemine tuntav, pealegi on see väga delikaatne teema. Ja kuna kaalul on palju, on inimesed tõrksad oma arvamust avaldama, eriti siis, kui nende arvamus on riigi meetmete suhtes kriitiline. Oleme kõik kogenud kahtlusi, isoleeritust ja sotsiaalset distantseeritust.

Kahjuks, ka täna ei saa me jälle olla koos siin ilusas aulas ja tähistada õppimise, hariduse ja maailmavaate avardumise pikka traditsiooni. Märgiksin siin hea meelega esmalt seda, et nii Tartu ülikooli kui ka kogu Eesti riiki on kultuuridevahelisus kujundanud väga palju. Ülikool on olnud ju ka ladina-, rootsi-, saksa- ja venekeelne asutus. Küllap mäletate toredat näitust Toomemäe pargis eri riikidest pärit Tartu professorite kohta.

Kui rääkida üldisemalt, pole ka väljaspool Eestit ühtegi kultuuri ilma teiste kultuurideta. Kultuurid ja keeled on segunenud tsivilisatsioonide algusest saadik. Eesti rahvuseepos „Kalevipoeg“, mida peetakse enamasti eesti rahvust defineerivaks, on teadagi palju ammutanud soome kultuurist. Euroopa rahvuskultuuriliste liikumistele üheksateistkümnendal sajandil andsid tõuke šoti rahvalaulud, mille kirjutas MacPherson tuhande seitsmesaja kuuekümnendatel aastatel. Ta kirjutas need laulud vahetult pärast seda, kui šoti jakobiidid said Cullodeni lahingus tuhande seitsmesaja neljakümnekuuendal aastal brittide käest lõplikult lüüa. Oma laulude jaoks sai MacPherson  palju materjali Iirimaalt, aga ta omistas need laulud väljamõeldud muistsele bardile, kellele andis nimeks Ossian. Sakslane Herder väitis, et neis lauludes kajastuvad šoti rahva tõelised juured ja hääl, tõeline luule, mis omakorda sillutas teed sellele, et paljud väikesed rahvad, toetudes sellistele väidetavalt autentsetele igivanadele kultuurijuurtele, nõudsid oma iseseisvust.

Üks Euroopa kultuuri alustalasid – kristlus on rajatud tõlkele ja on Aasiast vähem või rohkem sisse toodud. Enamik teisi intellektuaalseid ja institutsionaalseid Euroopa mõisteid põhineb vanakreeka ja ladina keelel, sealhulgas ka sõna kultuur. Millega alustada, kui kõnelda kultuuridevahelisusest? Teadagi on see alati olemas olnud. Tsivilisatsiooni arengut ergutab alati kontakt teistega.

Pole juhus, et ülikoolide edetabelite koostamisel on oluline kriteerium rahvusvahelistumine. Teistsuguse taustaga õpilased ja töötajad tagavad innustava keskkonna, tuues ülikoolidesse  arusaamu teistest rahvastest ja riikidest. Nii laiendatakse ja rikastatakse kogukonda. Tahan taas rõhutada, et see on akadeemilises maailmas alati nii olnud; peaaegu algusest peale on ülikoolid olnud väga rahvusvahelised ja üleilmastumine ei ole kindlasti hiljutine nähtus. Kultuuride ja kaubavahetuse sõlmpunktides oli kasutusel korraga palju keeli sadu ja ka tuhandeid aastaid tagasi.

Huvitav on see, et varauusajal toimus tõeline teadmiste plahvatus siis, kui intellektuaalid hakkasid eemalduma ladina keelest ja kohalikes keeltes kujunes välja kõrgdiskursus. See tähendab, et Euroopa teadus, mida varem ühendas ladina keel, hakkas rahvuskultuurides eristuma. Aga mis kõige olulisem, need rahvuskultuurid vahetasid üksteisega teadmisi ja moodustasid seega viljaka keskkonna. Erinevuste koostoimes arenesid need kiiremini ja paremini.

Ja see ei juhtunud ainult seetõttu, et inimestel võis nüüd olla rohkem võimalusi neis diskursustes osaleda, vaid pigem seetõttu, et akadeemilistesse teadmistesse panustasid paljud eri keeled. Keeled ei ole ainult suhtlusvahendid, nad on ka ’mõtteorganid’, nagu ütles nende kohta Wilhelm von Humboldt, need on ’maailmavaated’. See, kuidas me maailma näeme, kujuneb välja kindlas keeles, nii et igal keelel on maailmale oma vaatepunkt. Mida rohkem vaatepunkte meil on, seda rikkam on meie arusaamine maailmast.

Ma ei tunne ennast eesti keeles veel väga kindlalt, aga minu kõne on praegu eesti keeles, eestikeelne  kõrgdiskursus on olemas ja igal keele peaks selline kõrgdiskursuse potentsiaal olemas olema. Samas on eesti keeles kõne pidamine minu jaoks midagi, mis rikastab mu hinge ja vaimu. Samas võiksin kõneleda ka saksa, prantsuse, inglise või mõnes muus keeles.  Kõik need keeled on mind mõjutanud. Nendes keeltes olen saanud oma hariduse, mõtlemise, kõik selle, mis on minu Bildung – seda tähendusrikast saksakeelset sõna on raske tõlkes täielikult edasi anda.

Meil on vaja mõlemat – hästi edendatavat rahvuskeelt, aga ka oma maailma avardamist teiste keelte kaudu. Mitmekeelsus ei puuduta ainult suhtlusoskust: suhtluseks piisaks tänapäeval meile kõigile ka ainult inglise keelest. Ei, mitmekeelsus tähendab teiste maailmavaadete mõistmist, võimet näha asju teisest vaatenurgast. See tekib teise keele kaudu, mis alati tähendab ka teist kultuuri. Keeled on kultuuri konstruktsioonid. Seepärast kahtlen selles, kas mõtlemise arengule oleks kasulik, kui kõik räägiksid vaid üht keelt. Kindlasti on meil rahvusvahelise suhtluse jaoks vaja oma emakeele kõrval ka inglise keelt, aga vajame veel vähemalt üht keelt, et mõista sügavuti kultuuri ja arendada endas ise kultuuridevahelisust - mis on muide ka Euroopa Liidu ametlik keelepoliitika.

Nagu näete, on minu hoiak konstruktivistlik. Me konstrueerime arusaamad oma kogukonna kohta või konstrueerime „kujuteldavad kogukonnad“, nagu ütles rahvuste kohta hästi Benedict Anderson. On olnud pikk ja teadlik protsess tekitada teatud inimrühma kokkukuulumise tunnet, tunnet, mis on kahjuks enamasti olnud tihedalt seotud teiste väljatõrjumisega, kujuteldava teise loomisega. See teine on omakorda samaväärselt konstrueeritud, mida on suurepäraselt demonstreerinud Edward Said oma ideega orientalismist. Orientalism tähendab, et läänemaailm on oma identiteedi kujundamisel konstrueerinud oriendile vastanduva maailma. Vastandusel on kindlasti ka tundmatuse ahvatlust, aga samas paljuski seda, mida me ei taha olla või mida kardame.

Pärast seda, kui raudne eesriie langes ja maailma identiteedid moodustasid uusi kombinatsioone, saavutas Samuel Huntington populaarsuse oma teooriaga ’tsivilisatsioonide kokkupõrkest’. Ta väitis, et maailm siseneb uude faasi, mis põhineb rohkem kultuurilistel kui ideoloogilistel või majanduslikel erinevustel. Põhimõtteliselt vastandas ta Lääne kristliku maailma ülejäänud maailmale. Ta esitas oma polaarset maailmavaadet väga selgel viisil ja tahtis, et Lääs töötaks välja strateegiad, kuidas seda olukorda endale soodsalt lahendada – pöörata teiste arvel asju enda kasuks maailmas, kus nemad on meie vastu.

Muidugi võiksime täna öelda, et Huntingtonil oli õigus: jagunemine, on saanud ilmselgeks reaalsuseks. Võime seda vaadata ka teistsugusest vaatenurgast, natuke suuremalt distantsilt – saksa filosoofi Hans Blumenbergi järgi on selline distants tsivilisatsiooni arengu alus – ja kui mõelda, mil määral oleme seda olukorda ise tekitanud, valides vabatahtlikult sellise Huntingtoni-tüüpi diskursuse arendamise. Pole kahtlustki, et viis, kuidas me oma suhet teise käsitleme, mõjutab seda suhet. Kui mõtleme teisest kui vaenlasest ja kohtleme teda vastavalt, on üsna tõenäoline, et ta vaatab meid ja käitubki vastavalt. See on kokkuvõttes eelduste küsimus: kui teist peetakse ohuks, peab temaga võitlema ja temast võitu saama. See on loogika, mis viib tingimata kokkupõrkeni.

Üldine probleem kultuuri ja kultuuridevahelisuse teatud ideede eeldustes on, et on olemas midagi sellist nagu selgelt määratletud kultuur, erinevuste üldistus. See ei ole nähtavasti kunagi täielik tõde: ühes kultuuris on nii palju erinevusi ja kattuvusi, mida tõenäoliselt jagame palju enam oma rühmakaaslastega eri kultuuridest kui paljudega omaenda kultuuris.

Seega ei tohiks kultuuridevahelisust vaadelda kui võimalust inimesi kategoriseerida ega ka mitte erinevuste kaotamisena, vaid hoiakuna, et erinevused on aktsepteeritavad. See on ka toimiva demokraatia alus. Ei ole olemas kogukonda, kus kõik inimesed on samasugused ja mõtlevad samamoodi: demokraatias peame olema valmis erinevustega koos elama.

Ja nüüd jõuame lõpuks tagasi meie ja viiruse aega. Ma räägin siin praegu tõenäoliselt vähem Eestist ja rohkem teistest riikidest. Avalik diskursus koroona teemal on kujunenud selliseks, et koroonasse suhtumine on kujunenud poolte valimiseks: kas kuulutakse nende hulka, kes kardavad tervise pärast, või nende hulka, kes muretsevad demokraatlike vabaduste pärast. See on konstrueeritud vastandus, mis on loodud suure pingutuse ja kirega, polariseerides selle, millest kõneldakse. Aga see on vale. Olen kindel, et neid inimesi, kes tervisest või vabadusest ei hooli, on vähe. Aga inimeste arvamused selle kohta, mis on hea tervise ja vabaduse jaoks, on erinevad, või nähakse kas pigem probleemi otsest või kaudset mõju. Ka ekspertide arvamused on lahknenud, kuigi mõningaid hoiakuid oli avalikkuses vähem kuulda kui teisi. Me ei tea midagi kindlalt, igal asjal on oma head ja halvad küljed. Aga ma olen kindlalt veendunud selles, et kõik kaotavad, kui alternatiivseid arvamusi alla surutakse. Teiste inimeste, teiste arvamuste ja teiste kultuuridega lävides on oluline see, et oleksime avatud meelega ja suhtleksime avatult ning et arvamuste konflikti korral saaksime pidada avatud debatti. Kõige ohtlikum viirus inimkonna jaoks – ja seda on ajalugu kahjuks korduvalt näidanud – on uskumus, et teine kujutab endast ohtu, mille peab hävitama.

Tugev demokraatia saab erinevustega hakkama, ja kui ei saa, siis see ei ole enam demokraatia. Võtta vastu, kultiveerida ja edendada avatuse kultuuri ümbritsetuna erinevustest – see on üks selle auväärse ülikooli kui avatud ja kriitilise mõtlemise asutuse põhiülesandeid.

Tänan teid südamest!