Himaalaja aerosoolipump mõjutab kliimat

Mäestike orgudes kasvavad metsad tekitavad aerosooli, mis kerkib orutuulte abil kõrgemale ja paisatakse lõpuks otse troposfääri ülemistesse kihtidesse. Kõrgmäestikud töötavad nagu suured aerosoolipumbad ja on teinud seda aegade algusest peale.

Kõrgele atmosfääri paisatud aerosooliosakesed mõjutavad lõpuks kliimat, olles pilvepiiskade tekketuumakesteks. Ajakirjas Nature Geoscience avaldatud uurimistöö aitab mõista atmosfääriosakeste teket ja nende allikaid nii praegusaja, tuleviku kui ka mineviku atmosfääris.

„Selleks et mõista inimtekkelist kliimamuutust, on tähtis saada aru, millised olid aerosoolide tekkemehhanismid atmosfääris enne tööstusrevolutsiooni,“ võttis Tartu Ülikooli keskkonnafüüsika professor Heikki Junninen uuringu põhisõnumi kokku.

Niisugust uurimistööd saab teha vaid väga puhtas keskkonnas, kus on inimtekkelist reostust võimalikult vähe. Rahvusvaheline uurijate rühm tegi kõrgetasemelisi mõõtmistöid Nepali kliimaobservatooriumi seirejaamas Püramiid, mis asub Everesti jalamil 5050 meetri kõrgusel merepinnast, kaugel inimtegevusest ja saasteallikatest. Aerosooli füüsikalisi ja keemilisi omadusi mõõtsid projektis ka Tartu Ülikooli teadlased, kasutades selleks seadmeid, mis on välja töötatud ülikooli ja selle hargettevõtte Ariel AS-i koostöös. 

Looduslikud aerosooliosakesed

Uurimistöö käigus avastati, et ülespoole kerkiv orutuul kannab kaasa taimedest eralduvaid orgaanilisi lenduvühendeid, mis muunduvad atmosfääri oksüdeeriva toime tõttu madala lenduvusega ühenditeks ja tekitavad uusi atmosfääriosakesi. Väga suur hulk osakesi paisatakse läbi tihedamate atmosfäärikihtide otse kõrgustesse, kuhu nad väljaspool kõrgmäestikke jõuavad tunduvalt aeglasemini.

„Himaalaja mäestik on kui suur aerosoolitehas või -pump, mis toodab pidevalt suurel hulgal atmosfääriosakesi ja paiskab neid Everesti kohale kõrgele atmosfääri,“ kirjeldas Helsingi Ülikooli atmosfääri- ja maauuringute instituudi (INAR) kaasprofessor  ja uuringu juhtautor Federico Bianchi. Teadlased arvutasid, et see transpordimehhanism kasvatab osakeste hulka Himaalaja kohal kuni kolm korda.

See on esimene teadaolev uurimus, milles on mõõtmistulemustega tõestatud, et mägedes moodustuvad tuuled mõjutavad atmosfääriosakesi vabas troposfääris.

Lisaks näitavad mõõtmised, et need värskelt moodustunud aerosooliosakesed on loodusliku päritoluga ja nende keemilises koostises ei ole märgata inimtegevuse jälgi. Avastatud protsess on ilmselt püsinud muutumatuna tööstusrevolutsioonieelsetest aegadest peale ja see võis olla kõrgemates õhukihtides leiduvate aerosoolide üks oluline allikas.

Nende avastuste abil saavad teadlased paremini hinnata aerosoolide looduslikke tekke- ja transpordimehhanisme, mis võimaldab omakorda paremini uurida inimtekkelise kliimamuutuse ulatust.

Lisateave:
Heikki Junninen, Tartu Ülikooli füüsika instituudi keskkonnafüüsika labori juhataja, keskkonnafüüsika professor, 737 4774, heikki.junninen@ut.ee