Jonathan Grant Griffin kaitseb doktoritööd „A semiotic of motives: Kenneth Burke and Deely-Tartu semiotics“

14. märtsil kell 16.00 kaitseb Jonathan Grant Griffin semiootika ja kultuuriteooria erialal doktoritööd „A semiotic of motives: Kenneth Burke and Deely-Tartu semiotics“ („Motiivide semiootika: Kenneth Burke ja Deely-Tartu semiootika“).

Juhendajad:
professor Kalevi Kull, Tartu Ülikool
professor Mihhail Lotman, Tartu Ülikool

Oponendid:
lektor Andres Luure, Tallinna Ülikool
emeriitprofessor Richard Fiordo, Põhja-Dakota Ülikool (Ameerika Ühendriigid)

Kokkuvõte
Kõrvutades Kenneth Burke'i (1897–1993) ja tänapäeva semiootika võtmekontseptsioone, uurib käesolev töö motiivi kriitilist rolli tähenduse arenemisel ja avastamisel inimkogemuses. Analüüsime Burke’i töid motiivi rollist inimese tähendusloomes, mida ta kirjeldas kui aktiivset, tahtelist protsessi. Tuginedes eriti Burke’i nn Motivorumi seeria teostele (A Grammar of Motives, A Rhetoric of Motives ja Symbolic of Motives), täiendame Burke'i kontseptuaalset skeemi semiootilise raamiga, tuletades selle John Deely üldsemiootika ja Tartu koolkonna teooria, mida esindab käesolevas eelkõige Kalevi Kull, ristumiskohast. Tulemuseks on analüütiline raamistik, mis jälgib motiivi vajalikkust alates bioloogilisele eesmärgile orienteeritusest kuni inimmõtte formaalsete piirideni. Kasutades Burke'i terministlike ekraanide mõistet, mida käsitletakse siin kui hierarhilise modelleerimise vormi, näitame, et tegelikkuse kohta järelduste tegemiseks peame selle kirjeldamisel kasutama valitud mõisteid, mis samas tähendab nendega kokkusobimatute võimaluste tagasilükkamist. Mõned tähendused tehakse võimalikuks, teised aga sõelutakse semiootiliselt välja. Nii võib tähenduse ja kogemuse osas saada väga erinevaid tulemusi– eriti kontekstides, mida juhivad nn jumalaterminid ehk terministlike ekraanide maksimaalsed vormid. Meie valikud, mis konkretiseerivad motiive, tekitavad kogemuse semiootilise filtri, misläbi kujuneme aja jooksul ise oma valikute ja motiivide märgiks. See on vastuolus modernismi paradigmaga, mis käsitleb motiveeritud järeldusi põhjuslike protsesside tagajärgedena. See vastuolu tuleneb modernismi semiootilisest vundamendist; me kasutame oma Burke'i-semiootilist raamistikku selle aluse, tema motiivide ja tulenevate tähenduste analüüsimiseks. Me väidame, et modernismi sisemised vastuolud põhjustavad realismi ja idealismi kollapsi, mille tulemuseks on kaks tavaliselt seisukohta: (1) naiivne realism, mida praktikas dikteerivad võimuinstitutsioonid, ja (2) naiivne relativism, mille dikteerib üksikagent. Alternatiivina pakume välja teleoloogilise meetodi, mis vaatleb kokkusobimatute tähendusvõimaluste erinevaid trajektoore, jälgib nende (entelehhiaalseid) lõpp-punkte ja näeb neid lõpp-punkte agendi valikute alusena – eriti suure olulisusega tähenduskontekstides. Küsimused on seega järgmised: „Milleni see valik viib? Millise kogemusliku maailma see avab või sulgeb? Milline motiiv selle aluseks on? Mille märgiks ma tahan olla?”