Kliimamuutuste pidurdamisel ja nende mõjuga kohanemisel peab osalema terve ühiskond

13. detsembril avati Tartu Ülikooli kestliku arengu keskus, mille eesmärk on ärgitada koostööd eri teadusvaldkondade ja ühiskonnasektorite vahel, et leida võimalusi suunata ühiskond kestlikule arenguteele. Avaüritusel arutlesid asjatundjad selle üle, kuidas saavad kliimamuutuste leevendamisel ja nende mõjuga kohanemisel olla abiks loodus- ja täppisteadlased, humanitaarteaduste ja kunstide uurijad, sotsiaalteadlased ning terviseteadlased. 

Vestlusringis, mida juhtis kestliku arengu keskuse juhataja, sotsiaalse kommunikatsiooni kaasprofessor Margit Keller, osalesid Riigikantselei rohepoliitika nõunik Ivo Krustok ja Tartu Ülikooli kestliku arengu keskuse eksperdid, meteoroloogia ja klimatoloogia kaasprofessor Piia Post, keskkonnatervishoiu professor Hans Orru, anglistika professor Raili Marling ning ühiskonnateaduste doktorant ja ülikooli nõukogu liige Martin Noorkõiv. 

Ivo Krustok tõi oma sõnavõtus esile riigi rolli rohepoliitika kujundamisel. Tema sõnul on riigil selle poliitika rakendamiseks tegevusplaan olemas ning eesmärgi täitmiseks on vaja koostööd riigi ja teadlaste vahel. Krustoki sõnul on üha enam näha ühiskonna huvi keskkonna- ja kliimaküsimuste vastu, seega tuleks tema hinnangul kaasata kliimaprobleemide lahendamisse ka kodanikke. 

Piia Post tõdes, et inimesed hakkavad kliimamuutusi aduma siis, kui nad märkavad ilma muutumist: lumetorme, kuumalaineid, uputusi, „kehva suusailma“ jne. Ta märkis, et osas valdkondades on planeedi ressursikasutuse piirid juba ületatud. Tema hinnangul on probleem selles, et poliitilisel tasandil pole vajalikke otsuseid tehtud. Eestis on kliimamuutustest rääkides pandud palju rõhku muutuste leevendamisele, sest seda nõuavad meilt Euroopa Liidus sõlmitud kokkulepped. Vähem on räägitud sellest, kuidas kliimamuutustega kohaneda, sest selleks on vaja uuringuid ja tegevusplaani, mis on loodud kohapeal, arvestades Eesti olusid. Selleks on vaja julgeid otsuseid ja läbimõeldud koostööd poliitikakujundajate ja teadlaste vahel.  

Anglistika professor Raili Marling tõi kestlikust arengust rääkides esile inimeste väärtushinnangud ning kunsti ja kirjanduse mõju tulevikustsenaariumide hoomatavaks muutmisel. „Kunstid aitavad mõelda kastist välja. See on iseäranis oluline suurtes kriisides,“ rääkis Marling. Lisaks rõhutas ta sõnade valimise tähtsust: tihti on sõnadele omistatud tähendus, mis muudab need inimestele negatiivseks. Näiteks kasutatakse kliimamuutustest rääkides palju sõja ja võidujooksuga seotud metafoore, mis toimivad ehk lühiajaliselt, kuid pikas plaanis muutuvad kurnavaks.  Nii  võiks eelistada kliimakriisile siiski kliimamuutusi, sest inimesed on väsinud pidevast kriiside rõhutamisest ning sõnumi mõju hakkab kaduma. Selleks, et inimesed oleksid sõnumite suhtes vastuvõtlikumad, tuleb arvestada kultuuriliste väärtuste filtriga, mitte kanda loosungeid ühest kultuuriruumist teise otsetõlkes üle. Humanitaarteadlaste roll ei piirdu kestliku arengu teemade käsitlemisel üksnes kommunikatsiooni toetamisega. Tarbimis- ja tootmismudelite ümberkujundamisel ei saa Marlingu sõnul loota üksnes kõrgtehnoloogiale. Näiteks võiks pärandtehnoloogiate vallast leida lahendusi, mis aitaks läbi vajaduspõhise ja kaasava tootmise luua vastupidavaid tooteid ja vähendada raiskamist. 

Martin Noorkõiv ütles, et ühiskonnas juba tunnistatakse kliimamuutusi avaliku probleemina, kuid meil puuduvad teadmised selle kohta, kuidas lahendada kliimakriisi nii, et poliitiline süsteem kokku ei variseks. Suurim mure on selles, et ühiskonnas üritatakse muuta hoiakuid ning lahendada probleemi tehnoloogia abil, lootes, et muutusi saab esile kutsuda ilma ise muutumata. Oluline on muuta terveid süsteeme ja leida sekkumispunktid, mis aitaks esile kutsuda õigeid muutusi. Sellega tegelevad ühiskonnateadlastest siirdeuurijad.