Skip to main content

Kuidas siis „kogenul“ koolis läheb?

Annika Koitmäe-Pihl, kes õpib Tartu Ülikoolis õpetajahariduse magistriõppes ja töötab matemaatikaõpetajana Rapla Kesklinna Koolis, kirjutab, mida on toonud tema ellu Tartu Ülikooli programm „Kogenud kooli“.

Minu otsus saada matemaatikaõpetajaks sündis üleöö. Selle peamine põhjus oli soov töötada oma kogukonnas ja olla perele lähemal. Mäletan täpselt, kuidas olin 2019. aasta jaanuaris oma neljakuuse lapsega kodus ja mõtlesin tulevikule. Juba veebruarist olin lubanud taas tööl olla … Võtsin paberi ja panin sinna kirja oma lähima kolme aasta plaani: „Loodan saada matemaatikaõpetajaks hiljemalt kolme aasta pärast.“

Plaane võib teha ja peabki tegema, aga vahel hakkab elu ise teed juhtima. Täiesti juhuslikult leidsin peatselt kuulutuse, kus minu kodukool otsis matemaatikaõpetajat. Loomulikult otsustasin kandideerida, sest kaotada polnud midagi. Minu ainus kriteerium tööle minnes oli see, et saaksin kindlasti ka oma kunagise unistuse teoks teha ja Tartusse õppima minna. Selleks pidid mul reeded vabad olema. Edasi läks nii, nagu ma uneski poleks osanud arvata: kui tulevane tööandja kuulis mu kindlast soovist tudeerida just heade mõtete linnas, tutvustas ta mulle programmi „Kogenud kooli“.

Nii ma sõidangi üle nädala reede varahommikuti Tartu poole, et kohtuda oma suurepäraste kursusekaaslastega ning saada uusi mõtteid ja ideid selleks, et olla parem õpetaja oma õpilastele. Kursusekaaslased on mulle eriti tähtsad – me suhtleme väga tihedalt, kuulame üksteist, anname nõu, jagame materjale, julgustame ja innustame üksteist ning jagame killukesi oma eraelustki – kõike täiesti kriitikavabalt. Tunnen end ülikoolis väga hästi, õpin hea meelega ja tunnen, et olen ennast juhtiv õppija.

Programm on vastanud igati minu ootustele. Olen väga rahul Tartu Ülikooli õppejõududega, kes on väga meeldivad inimesed – eelmisest ülikoolist on mul hoopis teistsugune kogemus. Peale selle üllatas mind tõeliselt mulle määratud stipendium, mille pani välja tehnoloogiaettevõte Playtech Estonia, kes toetab kaht programmis „Kogenud kooli“ osalejat.

Koormus on alustava õpetaja ja üliõpilasena olnud suur, aga seda võis oodata. Kuna perekond toetab mind täielikult, ei ole mul olnud suuri raskusi oma aja planeerimisega. Küll aga olen harjutanud end igal tööpäeval ärkama tund aega varem, et saaksin hommikuti vähemalt pool tundi koolitöid teha või mõnda tööülesannet täita. Seepärast on päevad väga pikad ja keskmine uneaeg on ehk kuus tundi ööpäevas. Tean, et nii see ei jää, seetõttu katsun vastu pidada.

Tööle lähen ma igal hommikul ootusärevusega. Kunagi ei tea, milliseks päev kujuneb, kuidas õpilased tunnis käituvad, missugune on tundide tempo. Kindel on aga see, et mina annan endast igal päeval parima, et olla hooliv, hea ja entusiastlik, sest ma usun, et selline õpetaja saavutab õpilastega parema kontakti ning seeläbi paranevad õpilaste õpitulemused.

Tunnen ennast õpetajana praegu palju kindlamini kui sügisel. Selle põhjuseks on ülikoolist pidevalt saadav tagasiside, et nii mõnigi asi, mida ma intuitiivselt õpetajana teen, ongi õige ja hea. Peame kursusekaaslastega oma suureks eeliseks seda, et praktiseerime ja õpime korraga. Seepärast on meil võimalus ülikoolis kuuldut igapäevatööga seostada või praktikas rakendada ning samuti saame oma tegevusele kinnitust.

Mul on olnud ainult üks väga raske päev, mil tundsin, et mul oleks palju lihtsam olla oma vanas töökohas. Siiski ei pannud see mind tehtud valikus kahtlema.

Lõppude lõpuks on inimesed kõige olulisemad. Tartu Ülikoolis töötavad väga meeldivad inimesed, kursusekaaslased on ülitoredad, me ootame oma sessinädalaid alati väga ja naudime koos oldud päevi Tartus. Meie seltskond on lihtsalt super!

Sel kevadel oodatakse Tartu Ülikooli programmi „Kogenud kooli“ tulevasi matemaatika- ja füüsikaõpetajaid. Kandideerida saab kuni 30. aprillini. Lisateave on veebilehel opetaja.ut.ee/kogenud-kooli.