Madala intensiivsusega treeningu mõju jääb raskesti ennustatavaks

Sportlaste ja treenerite tunnetuslik arusaam treeningu mahust ja intensiivsusest võib eriti madala koormusega treeningute puhul märgatavalt erineda, selgub Tartu Ülikooli teadlaste uuringust. Nõnda on raske ennustada ka taolise treeningkoormuse mõju harrastussportlastele, kirjutatakse Novaatoris.

Laias laastus saab jagada treeninguid kaheks. Neist esimeste, kõrge intensiivsusega treeningute eesmärk on eeskätt sportlaste võimekust arendada. „Madala intensiivsusega tsoonis sooritatud treening on juhul, kui see on lühike, taastav ja säilitav. Kui me teeme aga sama intensiivsusega väga pika treeningu, võib olla see ka arendav,“ selgitas Tartu Ülikooli liikumise ja spordibioloogia professor Jarek Mäestu saates „Tähelepanu! Tegemist on teadusega“. 

Image

Mäestu nentis, et sportlased kipuvad just taoliste kergemate treeningute puhul ületreenima. „Kui nad on teinud ära oma intensiivsed treeningud, on nende jaoks hästi oluline, kuidas tega pikemaajalisi rahulikke treeninguid selliselt, et need ei kujuneks nende jaoks liiga raskeks. See on koht, kus paljud kipuvad eksima, sest sportlastele ei meeldi teha kergeid treeninguid,“ lisas professor.

Nii sportlastele kui ka treeneritele paremate näpunäidete andmiseks jälgisid teadlased sarnaseid treeningülesandeid tegeva 60 sportlase südamelöökide sagedust. Samuti mõõtsid erinevates koormustsoonides viibitud aegu ning palusid treeningu intensiivsuse ja kestvuse omavahelisi suhteid hinnata ka teadlastel endil. „Oma üllatuseks nägime, et reaktsioonid ehk koormus, mida sportlane ise tunnetab, võivad olla treeneri silmas peetud ennustatavast koormusest oluliselt erinev,“ sõnas Mäestu.

Sarnaselt võib erineda isegi sama treeningu puhul märgatavalt see, kuidas eri sportlased seda tajuvad. „Üllatav oli seegi, et ka nende taastumine sellest erinevast koormusest on erinev ja ka töövõime muutused erinevad,“ märkis professor.

Teadlased jälgisid uuringu raames sportlaste sooritusi ja tundeid mitmenädalase treeningtsükli vältel. Isegi kui treeningute mahtu nädalate lõikes oluliselt tõsteti, jäi kirjeldatud treeningu koormus südamelöögi sageduse põhjal sarnaseks. Sportlase enda treeninguhinnangutes toimus aga märgatav nihe. „Kergeid treeninguid jääb oluliselt vähemaks ja tekib juurde keskmiseid või isegi raskeid treeninguid,“ tõdes Mäestu.

Selle põhjused pole töörühma sõnul veel selge. „See võib olla põhjustatud sellest, et treening muutus pikemaks, aga ka sellest, et kuhjuva väsimuse tingimustes sarnase intensiivsusega treening tundus sportlasele raskem,“ oletas professor.

Maailma Terviseorganisatsiooni soovituste põhjal võiksid inimesed viibida nädalas vähemasti 150–300 minutit mõõduka intensiivsusega treeningtsoonis. Mäestu tõdes, et need ei ütle midagi selle kohta, kuidas neid minuteid saavutada. Teisisõnu seda, kas 20-minutiliste treeningute mõju on kuidagi kehvem 50-minutilistest treeningutest.

„Ka see on üks selle uuringu väljund. Me oskame kirjeldame ka tavainimesele madalas intensiivsustsoonis treeningu pikkuse ja intensiivsuse kõige paremat seost treeningu parima eesmärgi jaoks. Oma uuringutega leidsime, et treeningkoormuse mõju madalas intensiivsustsoonis on aga raskesti ennustatav,“ sõnas Jarek Mäestu.