Magistritöö: sünnitusel osalemine võib mehele olla paras katsumus

Tartu ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudis kaitstud magistritöös uuris Käthlin Vahtel, millised on meeste kogemused perekeskse sünnitusabiga. Selgus, et sünnitusel osalemine võib mehe jaoks olla nii füüsiliselt kui vaimselt väga kurnav, kuid edasise pereelu ja suhte toimimiseks vajalik kogemus.

Juba ligi 40 aastat on räägitud perekesksest sünnitusest, sest sünnitustoas ei sünni mitte üksnes uus ilmakodanik, vaid sünnib perekond, kelle kõik liikmed vajavad olulise muutuse hetkel toetust. „Teadlased usuvad, et perekeskne sünnitusabi on pere kui terviku seisukohalt väga oluline, sest kui sünnitusel osalejad ei koge piisavalt toetust või mõnd pereliiget sootuks eiratakse, võib see viia lahkhelideni peresuhetes ja pere lagunemiseni. Ühtlasi usutakse, et kui mees osaleb sünnitusel, toimib perekond hiljem paremini,“ rääkis Vahtel, kes usub, et meeste osalemine sünnituses aitab peresuhteid tugevdada.

Uurimuses osalenud rääkisid, et nende nägemus perekesksest sünnitusest erines sageli ämmaemanda omast. „Mõned mehed kogesid ämmaemandate mõningast üleolevat suhtumist ja oleksid soovinud rohkem privaatsust kui neile pakuti. Nad tundsid ka, et oleksid sünnituse ajal tahtnud toimuva kohta saada rohkem infot, kuid informatsioon, mida personal andis, oli napp ja kohati arusaamatu, kuna meditsiinialased terminid ja personali kehv eesti keele oskus ei võimaldanud kõike öeldut mõista.“ Probleeme tekitas ka meditsiinitöötajate ja sünnitama tulnud perekondade endi umbkeelsus, kuna hooldustöötajatele jäid arusaamatuks pere soovid ja äsja lapsevanemaks saanud inimesed ei mõistnud ämmaemandate juhiseid ja soovitusi sünnitusjärgseks ajaks.  

Tervishoiutöötaja julgustav hoiak innustab mehi sünnitusel tegutsema. „Mehed tunnistasid, et tundsid sünnituse käigus nii rahutust kui iiveldust, aga ka väsimust ja nälga. Neil oli raske pealt vaadata naise valusid ja samas kuulda teiste sünnitajate hääli. Sellises olukorras osutus suureks abiks just tervishoiutöötajate julgustav hoiak ja toetus kogu perele. Meeste jaoks oli väga tähtis, et nad saaksid sünnituse ajal pidada personaliga läbirääkimisi ja olla otsustesse kaasatud. Tunti, et kui tervishoiutöötajad julgustasid tulevasi isasid nii sünnituse ajal kui ka sünnituse järgselt hilisematel koduvisiitidel tegutsema, tekkis neil kindlustunne nii oma naise kui vastsündinuga toimetamisel,“ rõhutas Vahtel tervishoiutöötajate rolli meeste positiivsete sünnitusel osalemise kogemuste tekkimisel.

Uurimusse kaasati 12 meest, kes olid osalenud sünnitusel Lääne-Tallinna Keskhaiglas või Lõuna-Eesti haiglas. Uurimuse tulemused ei ole üldistatavad kõigile sünnitusel osalenud meestele, kuid annavad ülevaate LTKHs ja LEHs sünnitusel osalenud meeste kogemustest.

Lisainfo: Käthlin Vahtel, magistritöö autor, katalean216@gmail.com