Minu esimesi muljeid tudengina
Minu nimi on Liisa ja selle õppeaasta vältel olen ma teile, lugejaile, korrespondendiks ülikoolirindel. Täpsemalt jutustan sellest, mida kujutab endast esimene aasta kirjanduse ja kultuuriteaduste bakalaureuseõppes. Seda lubadust on muidugi kergem kirja panna kui täita, sest rebasena pole mul veel endalgi täit aimu, mida ülikool endast täpselt kujutab. Siiani, kui nimetada vaid mõni paljudest tudengielu tahkudest, olen võidelnud koha eest ringauditooriumis, teinud läbi algaja ahjukütja kadalipu, saanud tudengipäevadel rebasteeritud, unustanud kümneid kordi kursakaaslaste nimesid ära ja sõitnud bussiga ERM-i asemel postimaja juurde. Kuid nüüd tõttan ma sündmustest ette – alustada tuleks ju siiski algusest. Niisiis …
Nagu paljudel teistel, algas ka minu tudengielu mõni päev enne kooli tõelist algust kolimisega. Elanud kõik oma senised kakskümmend eluaastat Tartus, tundus ülikooli minek sobiva vägeva ja märgilise sündmusena, et, lõpuks vanematekodust välja lennata. Sealt ka mu ahjukütmise mured. Füüsikatudeng teaks muidugi kohe, et korraliku tule tegemiseks on vaja vähemalt kolme halgu ja et halgude vahel peab olema ka õhuvahe, aga mina pole reaalteaduste ega ka nende elulise rakendamisega kunagi sina peal olnud. Teiseks ülikoolinädalaks sain siiski nipid teada ja siis tegin kohe nii vägevat tuld, et sulatasin pliidile ununenud küünla vesivedelaks … Jah, ülikooli kõrval on ilmselgelt suur osa ka elukoolil.
Mis puudutab aga tõelist algust ehk avaaktust, siis tagus mu süda nii kõvasti, et suudan seda vaevu meenutada. Kogu sisemus kajas, karjus ja juubeldas, ja seda mitte ainult elevusest, vaid ka universaalsest paanikast, sest kas pole mitte kõik uus ka võrdlemisi hirmutav?
Õnneks ei olnud ma üksi. Tartlasena ei pidanud ma sõpradest lahkuma, vaid seisin nendega käsikäes ülikooli peahoone ees, kaaslaste nägudel peegeldumas samad emotsioonid, mida ise südames tundsin. Lähemal vaatlusel värisesid veidi isegi haridusministri jalad ja kähises (ta) hääl...Väike hirm esinemise, uue alguse, vigade ees – eks see käi vist iga kooliga kaasas. Ja küllap tänu sellele, et ka mu sõbrad ja esinejad närveldasid, suutsin ma „Gaudeamuse“ ajaks oma hirmul minna lasta. Nii laulsin ma, kõvasti ja valesti, sõnu Vikipeediast maha lugedes koorile julgelt kaasa. Plaksutamise ajaks oli mu ärevus nii palju vaibunud, et sõpradele siiralt naeratada, ja kui veel vana klassivend eufooriliselt lehvitades silmanurgast nähtavale ilmus, teadsin, et tegelikult läheb kõik hästi. Senini ongi läinud.
Mis puudutab aga tõelist algust ehk avaaktust, siis tagus mu süda nii kõvasti, et suudan seda vaevu meenutada. Kogu sisemus kajas, karjus ja juubeldas, ja seda mitte ainult elevusest, vaid ka universaalsest paanikast, sest kas pole mitte kõik uus ka võrdlemisi hirmutav?
Vaade Raekoja platsile pärast rebasteerimist
Esmaspäeva õhtul oli meil väike tutvumisõhtu enda osakonna rahvaga, teisipäeva hilisel hommikul ärgates tegin esmakordselt tutvust ÕIS 2 müstilise maailmaga. Õppeainete valimine käis ette antud plaani järgi umbes järgmiselt: „Üki, kaki, kommi, nommi, sellel ainel tore nimi …“ Lõpliku valiku tegemisel oli piinlikult suur roll küsimusel, kas ma viitsin juba täna tubliks hakata. Viitsisin, ja seda kohe nii suure elevusega, et haarasin kiirustades kodust kaasa vaid vihiku. Õnneks oli mul linnas tutvusi ja nii ei tulnud esimest loengut kohe pliiatsi kerjamisega alustada.
Mu esimene loeng oli rahvarohkes ringauditooriumis, kus ma võtan (nagu just praegu ÕIS-ist vaadates selgus) hoopiski arheoloogia osakonna ainet. Seega ei näinud ma alguses pea ühtegi tuttavat nägu ja tundsin end kõigi nende varasema kogemusega õppurite kõrval nagu eksinud lasteaialaps. Naljakas, pärast kuu aega kestnud õpet ei häiri mind üksi jäämine enam sugugi, sest olen selgeks saanud ringauditooriumi saladuse: istuda nii taha ja nii äärde kui vähegi võimalik.
Ma ei kirjuta sellest, mitmel korral nädalas või mis kellaaegadel ma koolis käin, sest olen täheldanud siin suuri erinevusi nt esimese kursuse bioloogiatudengite graafikust ega taha tekitada asjatut pahameelt. Seega lõpetan oma esimese sissekande paari pildiga tudengipäevadest. Loodetavasti sai suurem osa tudengitest tudengipäevadest ikka vähemal või rohkemal määral ka ise osa võtta ja saab piltide juurde meenutada hoopis enda muljeid. Neile, kes sellest vahvast nädalast ilma jäid, võin lohutuseks öelda nii palju, et esiteks on ka minu mälestused sellest nädalast veidi udused ja teiseks korjasin ma arvatavasti just Värske Liha Peolt mingi toreda tõve külge, nii et minu september lõppes taskurätihunniku tagant veebiloenguid vaadates.
Värske Liha järjekord
Sellest, mis on suurimad erinevused kunstikooli ja ülikooli vahel ning kuidas mind tõeliseks kultuuritudengiks ristiti, kirjutan juba järgmises postituses. Lugemiseni!
