Mõtteid argipäevast
Jakobi ringauditoorium. Loengu alguseni on kümme minutit ja vaadates ülejäänud õppureid, jääb mulje, nagu oleks need selle päeva päris viimased minutid. Kõik teevad midagi. Minu kohalt viimases reas on seda hea näha. Oleks siis, et nad teevad vaid ühte asja, näiteks söövad. Ma ise ka enne sõin. Aga ei – suu küll liigub, aga sõrmed toksivad meili, kaugemal mängib keegi arvutimängu, mõni meeter eemal istuv neiu loeb, samal ajal jalaga kõrvus kõlava laulu rütmi toksides ... Ainult üks noormees kogu auditooriumi peale näikse niisama istuvat. Ent nüüd võttis ka tema telefoni välja. Ega ole minulgi siin midagi arvustada, multitäsking paistab olevat ainus viis, kuidas tudengina ellu jääda.
Ja ometi ... Enne eelmise loengu algust istusin ka mina niisama ja sõin jogurtit. Tore oli lihtsalt olla. Ka enne, kui ma hakkasin teile kirjutama, istusin natuke aega niisama. Mis sellest, et võiksin ju tegeleda folkloristika aluste kodulugemise või soome-ugri kultuuride uurimistööga.
Väikesed argised imed- õites roos peale öökülma
Ega ole minulgi siin midagi arvustada, multitäsking paistab olevat ainus viis, kuidas tudengina ellu jääda.
Kätte on jõudnud kardetud november koos pea kõigi ainete suuremahuliste kirjatööde tähtaegadega. Ilmselgelt pole ma veel eriti kaugel. Pigem vastupidi. Olen nii alguses, et tähtaegadele mõtlemine tekitab külmavärinaid. Kuid paistab, et tänu sellele, või just tähtaegade kiuste, olen hakanud erilist tähelepanu pöörama jõudehetkedele. Teisalt võib nende väärtustamise taga olla ka kasvav koroonaoht. Mida suuremaks lähevad arvud uudistes, seda tugevamalt haarab mind alateadlik tung põgeneda, sest mis siis, kui ... Juba kahel korral on elu pausile pandud ja iga kord muutub mõte sellest hirmutavamaks. Ei teagi, miks. Reisides aga ei saa ju ometi midagi halba juhtuda. Seega tuleb reisida.
Kuid eks ole ka sellega praegu nii, kuidas on. Mäletate veel neid lähenevaid tähtaegasid? Enne novembri keskpaika ei liigu ma Tartust küll kuhugi ja seda ka vaid siis, kui folkloristika pärimuse kogumine, kahe soome-ugri rahvuse usundit võrdlev essee, müüdi ja mütoloogia essee, etnoloogia kodune kontrolltöö ja kes teab, mis kõik veel valmis saavad. Reisikihk ei kao aga elu ja olude seatud piiride tõttu veel kuhugi. Seega tuleb teha seda ainsat, mis hetkel teha annab: vaadata Tartut kui välismaad.
27.–30. oktoobrini toimus Tartus valgusfestival „Tava 2021“, mis viis õnnestunult linlased reisile, ilma et nad oleksid pidanud päriselt välismaale minema. Nii Jaani kiriku laser-show kui ka müstilise valgustatud veeseinaga ilmestatud Erki Pärnoja kontsert, jõe äärde loodud valgusrajast rääkimata, suutsid vähemalt minu viia mõneks tunniks tõelisele võlumaale, nii et südant valutav reisihimu vähemalt praeguseks vaibus. Küllap ongi üks peamiseid reisimise võlusid argireaalsuse unustamine, millegi uue ja ehk isegi uskumatu kogemine. Või lihtsamalt väljendudes: reisimine on minu jaoks kõige kättesaadavam maagia vorm, mis saab alguse lapsepõlvest säilinud usust, et kusagil silmapiiri taga võib mõni muinasjutt tõeks osutuda. Kas siis printsesilossi või seitsme maa ja mere näol, see sõltub juba sihtkohast. Praegusel juhul siis valgusest endast, mille abil suudeti osa muinasjuttu Tartusse toimetada.
Festivalid on hea rohi summutamaks seiklusjanu, kuid fakt on see, et pidupäevad ongi üldjuhul erilised.
Probleem on hoopis selles, kuidas teha nii, et elu ilustav haldjatolm oleks ka osa argipäevast.
Valgusefestivalil. Muutunud perspektiiv.
Minu igapäevane marsruut kodu – von Bocki maja – pood – kodu (mõnel päeval ka kodu – töö – von Bocki maja – kodu) möödub küll maalilisest jõekaldast ja läbib Raekoja platsi, kuid mida uut on selles, mida näen iga päev? Seega alustasin ma seiklemist kodus ehk vahelduse otsinguid marsruudi muutmisest, suundudes loengute lõppedes korteri asemel ülikooli raamatukogusse. Nojah, siinkohal oleks vale väita, et muutsin marsruuti niisama igapäeva elu vürtsitamiseks, pigem mõjutasid mu valikuid hoopis kirjalikke allikaid vajavad esseed, kuid vaheldus siiski. Et raamatukogu jääb mu korterist vastassuunda, on juba sinna minek omaette ettevõtmine – seega on justkui ilmselge, et niisama ajaveetmisele pole mõtet seal aega raisata. Mõni tund tublit õppimist akadeemilises õhkkonnas (mis vastandub täielikult mu kodusele boheemlase hubasusele) on hea algus, et ennast tõesti teisele lainele lülitada.
Ühel sellisel õhtul astusin raamatukogust õue, päikeseloojangu roosakad kiired Kitsale tänavale roosakaid varje heitmas, ja pöörasin eneselegi üllatuseks hoopis Toomemäe poole. Kodutee võttis tol õhtul ilmatuma aja, kuid see-eest viis mind mööda tähetornist, Toomkiriku varemetest, Kassitoomest ning vanalinna värvilistest puumajadest, mis olid päikese loojumise aegu kollases lehesajus nii ütlemata maalilised. Muidugi olen ma siin ennegi olnud, seda kõike näinud, aga ometi oleks see olnud justkui esimene kord.
Eks ole see nii ju iga paiga, iga kohaga.
Kodutee
„Ma pole täna see, kes ma olin eile, ja ka Teie pole homme see, kes Te olite täna,“ sõnas Gabriel Agnesele, kuid samahästi võinuks ta seda öelda ka ükskõik millisele tudengile. Küsimus pole mitte selles, kas me muutume või kas igas päevas on midagi erilist. Küsimus on selles, kas me seda ka märgata oskame.
