Eesti esimesest elundisiirdamisest on möödunud 50 aastat ja sellest ajast saadik on tuhanded inimesed saanud uue võimaluse elule. Üks elundidoonor võib päästa kuni kaheksa inimese elu, jättes sügava jälje ka retsipiendi lähedaste eludesse. Nii avardub ühe elupäästja heateo mõjuulatus kümnete inimesteni ja jääb kestma veel aastateks. Doonor ja tema perekond, kes on langetanud raske otsuse kinkida võõrale abivajajale elu ja tulevik, väärivad kogu ühiskonna tänu. Ometi räägitakse sellest teemast vähe ja inimeste valmisolek täita elundidoonorluse tahteavaldus on väike.
Eestis on surm tabuteema, mida välditakse ja millest ei taheta rääkida. Elundidoonorluse korral on aga kõige olulisem, et inimesed arutaksid teemat omavahel eelarvamusteta ja julgelt. Kui lähedastega on räägitud, saab oma soovi avaldada ka e-tahteavalduse allkirjastamisega veebilehel digilugu.ee. Samal veebilehel saab oma otsust soovi korral ka muuta ja tagasi võtta.
Organidoonorluse projekti eestvedaja Merili Pärna sõnul peame olema valmis andma ka oma panuse, kui soovime kindlust, et vajaduse korral saaks meie või meie lähedased tänu siirdamisoperatsioonile võimaluse pikemale elule. „Igal aastal on kümneid inimesi, kes ootavad organit, mis päästaks nende elu, ja nii mõnigi ajusurmas patsient jääb lähedaste nõusoleku puudumise tõttu ainult potentsiaalseks doonoriks,“ selgitas Pärn. Teemast rääkimine suurendab teadlikkust ja tõenäosust, et elundipuudulikkuse korral saab inimene veel ühe võimaluse.
Arstitudengid kutsuvad inimesi üles avameelselt organidoonorlusest rääkima ja oma soovidest ka lähedasi teavitama. Kampaania käigus avaldatakse lugusid organidoonorlusega lähemalt seotud inimestest, võetakse sõna meedias, toimub väitlusõhtu ja teemaõhtu.
Rohkem infot on veebilehel elupäästevkingitus.ee.
Lisateave: Merili Pärn, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi organidoonorluse projekti eestvedaja, 5390 0724, merili.parn@hotmail.com