Autor:
Helen Bunder

Physicumi kunstigalerii

8. mail 2024. a. kell 17:00 avatakse Physicumi galeriis Helen Bunderi maalinäitus. Näitus on vaadatav tööpäevadel kl 9-19 kuni 21. juunini.

Helen Bunder (s. 1991) on Eesti maalikunstnik ja kunstiõpetaja. Ta lõpetas 2011. aastal Tartu Kunstikooli kujundusgraafika erialal ja 2014. aastal Tartu Ülikooli maalikunsti erialal. 2016. aastal lõpetas ta magistriõpingud Tartu Ülikoolis kunsti, käsitöö ja kodunduse õpetaja erialal. Alates 2016. aastast õpetab ta Tartu Kunstikoolis üldkunsti- ja erialaaineid (joonistamine, maalimine, kompositsioon, piktograafia, illustreerimine) ning tegutseb ka rühmajuhendajana. Ta on 2021. aastast Tartu Kunstnike Liidu liige. Esinenud mitmel isikunäitusel ja real grupinäitustel.
Maalimine on Heleni elu loomulik osa. Tema maalid väljendavad isiklikus elus ettejuhtuvaid küsimusi, mõtisklusi ja kogemusi. Ta kujutab elu ilu ja valu, kasutades värviderohket ja julget maalikeelt, mis tuleb otse südamest. Iga teose sees on peidus lugu, mis on end maalimise protsessis ilmutanud ja saanud pool-abstraktsed vormid ja piirjooned. Lisaks maalimisele on Helen ka kirglik joonistaja. Näitusel eksponeeritud maalid on valik viimase 4 aasta jooksul maalitud teostest, mis on rännanud Eesti eri paikades ja leidnud peatuspaiga siin Physicumi seintel.

Lisateave:
Jaak Kikas
511 6462
jaak.kikas@ut.ee

 

LÕPPENUD NÄITUSED

Martin Välliku fotonäitus “Kuu” oli vaadatav 3. aprillist kuni 30. aprillini.
Martin Vällik (s. 1970) on füüsik ning skeptilist ja kriitilist mõtlemist ning teaduse meetodeid toetava MTÜ Eesti Skeptik (skeptik.ee) asutajaliige. Ta on Tallinna Inglise Kolledži füüsika õpetaja, fotograaf ja astronoomiahuviline. Vällik korraldab Kuufestivali ning tal on olnud mitu Kuu teemalist fotonäitust.
MV: „Kuu on olnud inimkonna kaaslaseks ilmselt sellest ajast peale, kui inimene oma suhet loodusega mõtestama hakkas. Kuu silmnähtav korduvus aitas ja aitab praegugi aega valitseda, arheoloogilised tõendid Kuu tsükli kasutamisest aja mõõtmiseks ulatuvad kümnete tuhandete aastate taha. Kuule on omistatud mitmesuguseid omadusi ja mõjusid, mis istuvad praegugi sügaval me ühisteadvuses.
Kuu on andnud põhjust arendada matemaatikat, astronoomiat, teadust laiemalt. Tänapäeval on teadlased arutlenud, et Kuul võis olla oluline panus kujundamaks planeeti Maad elu tekkele sobilikuks ja seejärel eluvormide evolutsiooni mõjutamisel. Elu Maal poleks ilma Kuuta tekkinud või see oleks hoopis teistsugune kui me praegu kogeme. Seega Kuu on mõjutanud elu siin ja jätkab oma mõjutustegevust mitmel moel.
Kuu kujutamise ajalugu ulatub samuti tuhandete aastate taha – esimesed kriipsud uuristati loomaluudele, koopa seintele jäädvustati tähelepanuväärseid tähelepanekuid, Kuu ja tema tsüklid nende hulgas. Sellisel tegevusel oli puhtpraktiline väärtus, kuid näeme ka Kuu rakendamist võimusümbolina, jumalate atribuudina. Hiljem ka poeetilise kaaslasena, kelle poole oma muremõtteid saata, meeleoluka valguse toojana, inspireerijana. Iga tehniline uuendus on aidanud Kuud meile lähemale tuua – esimesed vaatlused teleskoobiga, esimesed astronoomilised fotod, esimene (hetkel ka ainus) taevakeha väljaspool meie koduplaneeti, kuhu inimese jalg on astunud.
Kuu on silmnähtavalt silmatorkav taevakeha ja ilmselt pole kultuuri, kus poleks temaga mütoloogiliselt tegeletud, talle inimlikke omadusi omistatud, loomislegende põlvest-põlve edasi antud. Tänapäevalgi arvatakse, et Kuu, eriti täiskuu või kuuvalgus või mingi senitundmata Kuu mõju paneb inimesi ebamõistlikumalt käituma.
Paistab, et teadusliku arusaama edenemine ei ole kuigipalju kahandanud mütoloogiliste arusaamade osakaalu – inimmeel on piisavalt paindlik, et suudab korraga endas mahutada ja tõsiselt võtta nii teaduslikku teadmist kui ka legendaarseid arvamusi.
Siinses valikus saavad autori arvates kokku Kuu taevalik poeesia, tema seos planeedi Maa ja inimestega ning teaduslik järjepidevus. Kuud olen pildistanud 20 aastat ja mõnikord tundub, et see on väga ebamõistlik tegevus, mis tõestaks, et Kuu mõjutab vähemalt üht inimest ebamõistlikult käituma. Nüüdseks on see juba harjumus, millel õnneks ei ole täheldatud püsivaid ebasoodsaid mõjusid.“
https://www.facebook.com/martin.vllk/

Eve Leimanni fotonäitus “Kuu on vaba” oli vaadatav 6. märtsist kuni 2. aprillini.

Eve Leimann on töö tõttu Tartusse tulnud võrokene. Pärast juristitööst loobumist mõned aastad tagasi on ta tegutsenud vabakutselisena erinevates loomevaldkondades. Varasemasse aega jäävad Kreutzwaldi muinasjuttude alusel lavatekstide kirjutamine Papa Kreutzwaldi Õueteatrile ja luulekogu „Üks hetk!“ väljaandmine. 2017. aastal on Loomingus ilmunud tema novell „Sosistan sala“. 2018. aastal võitis ta oma luuletusega ERRi kirjutusvõistluse „100 sõna Eestile“. Võro keelt on saanud praktiseerida kaastöödega Uma Lehele. Pildistama ahvatlevad olukorrad ja objektid, kus tavalisusesse imbub erilisuse hõngu. Oma puutüvepilte on autor eksponeerinud näitustel Võrumaa ja Tartumaa Keskraamatukogudes. Nendest on ta kujundanud ka postkaardikollektsiooni „Puud lihtsalt lähedalt“. Mõte on juhtida märkama maailma ja mustreid, mis avanevad, kui kasvõi tänaval pöörata puust möödudes pea või astuda kõnniteest paar sammu kõrvale.

EL: „Kaameraklõps jäädvustab hetke. Pildiks salvestub kõik, mis objektiivi vaatevälja jääb – olgu siis lähedal või kaugel. Öö on pime ja kuu kaugel. Priskematel perioodidel suudab kuu siiski luua enda ümber valgusringi, milles toimuv pimedusest eristub, nähtavaks ja ka lihtsama kaameraga talletatavaks ilmutub. Selges taevas üksinda ilutsev kuu on küll uhke ja särav, aga kipub pildistamiseks igavavõitu olema. Paks pilvekiht, mis ta läbipaistmatult endasse mähib, kingib potentsiaalsele fotograafile rahuliku öö. Valvas tasub olla siis, kui lahti läheb pilveparaad, selgemad ja sombusemad hetked hakkavad kiirelt vahelduma ja seltskonnad kuu ümber sekunditega muutuma ja moonduma. Kannatlikkuse ja õnnekomponendi koostoimes võib pildistaja siis leida failidest jäädvustusi, mis inimsilmale ja -ajule mõjuvad ühel või teisel moel meeleolukalt. Kuu ümber keeb vilgas elu. Loomulikult sõltub eelkõige vaatajast, kas ja mida keegi pildil näeb või sellest välja loeb. Foto ju ei valeta – kõik mis sellel on, on sel hetkel päriselt nii ka olnud. Ei saa ju pildistada kedagi või midagi, keda/mida ei ole olemas. Jääb vaataja otsustada, kas tegemist on illusoorse reaalsuse või reaalse illusiooniga…

Kuu on vaba ja igaühel on võimalus vaadata, näha ja jäädvustada. Koolituselt on nopitud tarkusetera, et parim on see kaamera, mis on vajalikul hetkel olemas ja käepärast. Autori kasutatud Pentax Optio M30 kvalifitseerub proffide silmis ilmselt enamvähem seebikarbiks –  ei mingit peent tehnikat. Võttekohaks on enamasti olnud koduse 2. korruse korteri aken Tartus, aga muidugi on aegajalt ka mujal juhust kasutatud.

Muidugi tasub pilk suunata kuhu iganes. Ühtviisi põnev, mällu või kaamerasse salvestamist vääriv pilt võib avaneda nii jalge ees kui taevas. Kes märkab, see näeb.“

Valdek Lauri näitus “Mükobotid & Süvasuik 1.7” oli avatud 31. jaanuarist kuni 5. märtsini.

Valdek Laur (s. 1980) on peamiselt video ja animatsiooni valdkonnas tegutsev digitaalkunstnik, kes on lõpetanud EKA ehte ja sepise erialal. Fotograafiaga on Valdek tegelenud ligi 15 aastat ning erinevaid algoritmilisi pildigeneraatoreid on ta oma töös kasutanud juba alates paari aasta tagusest ajast, mil tekkisid esimesed avalikult kasutatavad sisendipõhised difusioonalgoritmid.

“Mükobotid” keskendub tehnoloogia ja looduse omavahelistele suhetele. Üldlevinud paradigma kohaselt on tehnoloogia ja loodus vastandid. Kuid igasugune tehnoloogia on vaid meie enese käepikendus ning kui inimesed on osa loodusest, siis on ka antud vastandamine kohatu. Tehnoloogia ei pea olema looduse oponendiks, see suhe võib olla ning peakski olema sümbiootiline. Näituse eesmärgiks on juhtida tähelepanu võimalustele, mis tekivad, kui me tehnoloogia suuname näoga looduse poole ning ei keskendu vaid iseenese nõudmiste ja vajaduste rahuldamisele.

Seened on ühed salapäraseimad organismid, kes meie kõrval elutsevad. Nende nähtamatute võrgustike olemus ning kummalised ja salapärased mõju- ja tegutsemismustrid on aegade algusest tekitanud inimestes kummastust ja salapära. Seente makrofotograafia paljastab silmale nähtamatu ning võõrailmelise maailma, mille sarnasus looduse matemaatilise algupäraga tuleb selgelt esile, kui fotod anda ette masinõppepõhisele pildigeneraatorile, mis loob neist omapoolse peegelduse.

Tekib sõnadeta dialoog loodusliku ja tehisliku võrgustiku vahel. Väljapaneku eesmärgiks on esile tuua tehnoloogia ja looduse sümbiootilisi kooskõlasid. Igasuguse tehnoloogia kasutamise peamine küsimus ennekõike on vaid käitaja (inimese) taotluses, lähteülesandes. Meie ise määrame selle, millist mõju meie looming meie elukeskkonnale avaldab. See mõju võib muidugi olla hävitav ja kurnav, kuid see võib olla ka toetav, võimestav.

Näituse keskseteks teosteks on seente geomeetrilisi mustreid esitavad makrofotod ning algoritmide poolt genereeritud pildid, mis põhinevat nimetatud fotodel.

Looduse matemaatiline algolemus ning selle tõlgendus erinevate digitaalsete tööriistade kaudu esitab vaatajatele küsimuse, et miks me ei kasuta tehnoloogiat maailma parandamiseks, vaid piirdume enesekesksete, väikeste ja suisa marginaalsete (või isegi kahjulike) inimkesksete ebamugavuste või probleemide lahendamistega?

“Süvasuik 1.7” uurib kõrgtehnoloogia ja ürgmüütide kokkupuutepunkti. Kuidas tõlgendavad suured andmemudelid iidseid lugusid? Milline on algoritmide arusaam maailma loomisest, suurest üleujutusest, üla- ja alailmast? Näitusel saab näha erinevate pildigeneraatorite ja andmemudelite tõlgendusi lugudest, mis pärinevad inimkultuuri kõige varajasematest epohhidest. Käsitlemisele tulevad viis iidset müüti - maailma loomine, kosmiline jaht, veeuputus, Inanna käik allilma ning lohetapja.

https://www.valdeklaur.eu/

Aleksandr Ahhanovi graafikanäitus Ljudmilla Mesropjani kunstikogust oli avatud 8. jaanuarist kuni 30. jaanuarini. 

Aleksandr Ahhanov (s. 1957 Frolovos Volgogradi oblastis Venemaal) on metallikunstniku haridusega (Krasnoselski Metallikunsti Kool) mitmekülgsete huvidega (metall, maal, graafika, foto) kunstnik, kes oma tegevusi ka sügavalt filosoofiliselt mõtestab. Selle näituse valiku moodustavad Ahhanovi graafilised lehed.

Anna Troitskaya: „Teise osa kunstniku loomingust moodustavad graafilised lehed. Neil leidub erinevaid semantilisi rõhuasetusi: igal lehel on täppide ja tindipritsmete abil loodud väike lugu. Kompositsioonid võivad olla inspireeritud kirjanduslikust kontekstist või kanda oma süžeeliine, mõned neist meenutavad metafoorsete kujundite ja lisatähenduste tõttu tähendamissõnu. Ekspressiivsed jooned ja värelevate pintslitõmmetega loodud ruum on kunstniku ainulaadsele nägemusele ja kunstimeetodile iseloomulikud. Nii Aleksandr Ahhanovi graafikat kui ka maale iseloomustavad mitmekihilised tõlgendus- ja tajuefektid, meeldejäävad kujutised ning originaalsed ideed, mis on olnud tema loomemaailma lähteks.“

Ljudmilla Mesropjan on Tartus tuntud eelkõige festivali „Lehesaju muusika“ korraldajana, tema valduses on aga ka muljetavaldava suurusega kunstikogu, mis sisaldab maale enam kui 80 kunstnikult erinevatest riikidest: Eestist, Armeeniast, USAst, Austraaliast, Ukrainast, Saksamaalt, Iisraelist, Tšehhist, Venemaalt, Lätist, Portugalist, Rootsist, Prantsusmaalt ja mujalt. Ljudmilla Mesropjan teeb tihedat koostööd teiste kunstikogujate, Eesti muuseumite ja näituseruumide omanikega. Mellnov Gallery tegeleb kaasaaegse kunsti populariseerimisega. Aitab avastada uusi kunstnikke, tutvustades nende loomingut Eestis ja muudes Euroopa riikides. Kolme tegutsemisaasta jooksul on Mellnov Gallery korraldanud hulgaliselt näitusi Ljudmilla Mesropjani erakogust. Näitusi on korduvalt korraldatud ERMis, Eesti Kirjandusmuuseumis, Tartu Ülikooli raamatukogus, Tartu Oskar Lutsu nimelises Linnaraamatukogus, Alatskivi lossis ning Eesti ja välismaistes eragaleriides.

Kärt Summataveti joonistuste näitus “Kõiksuse kokkukõla” oli avatud 29. novembrist kuni 2. jaanuarini 

Kärt Summatavet on lõpetanud 1987. aastal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi metallikunsti erialal, saanud kunstidoktori (PhD, laudatur) kraadi Aalto Ülikoolist. Õppeaastal 2019/2020 oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Esinenud näitustel alates 1986. aastast: isikunäitusi 43, rahvusvahelistel ühisnäitustel osalemisi üle 100.

Näitus koosneb valikust, mille kunstnik on teinud kolmekümne kuue teosega seeria „Kahekõne: Mütoloogia ja Tehisintellekt“ joonistuste hulgast. Seeria sai alguse pandeemia puhkemise ajal kevadel 2020 kui Kärt Summatavet oli Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Näitus „Kahekõne: Mütoloogia ja Teisintellekt“ oli esimest korda avalikkuse ees VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressil (ERM, 2021). 2023. aastal valmis kunstnikul uus joonistuste näitus „Kõiksuse kutse“, mida on eksponeeritud TÜ raamatukogus ja mis TÜ Delta maja I korrusel on nähtav 2024 aasta septembrini. 

KS.: “Erinevate rahvaste mütoloogiline maailmapilt sisaldab endas varjatud seoseid Universumiga. Kui kunstnik joonistab inimkonna mütoloogiat ja tehisaru ühendavat seeriat, tekib tal järjest uusi ideid. Erinevad teemad ja kujundid ilmuvad sarnaselt muusikaliste interpretatsioonidega – alguses on otsus, milline müütiline teema on joonistuse sihiks, seejärel tekivad kontuurid, kompositsiooni loogika, tunnetuslik geomeetriline mäng, proportsioonid ja rütmid, värvivalik, universumi varjatud olemusega seotud tunne.

Nagu džässmuusik interpreteerib ja katsetab ning üllatub ise ka tulemusest, nii võib kirjeldada ka kunstiku joonistuste sünniprotsessi. Juri Lotman on öelnud, et kunstnik loob oma maailma ning võib rikkuda tavade ja harjumuste kõrval koguni aja ja ruumi seadusi. Ta selgitab, et kunst on tunnetusvahend ja eeskätt inimese tunnetamise vahend ning kunsti üks geniaalseid omadusi on mõtteeksperiment.

Loomeprotsess lõpeb hetkel, kui kunstnik teab, et nüüd on teos valmis. Kuid autori suhe teostega hakkab neid avalikkusele eksponeerides järk-järgult muutuma. Ta küll teab ja mäletab, milline on olnud teemadering ja mõtteeksperiment, ja mida ta pliiatsiga kahemõõtmelisel pinnal on visualiseerinud. Kuid kunstniku positsioonilt vaadatuna tekib tal oma töid analüüsides järjest uusi seoseid ja uurimisküsimusi.

Käesolev näitus ongi kunstniku valik töödest, mis on teda inspireerinud seeria “Kahekõne: Mütoloogia ja Teisintellekt” joonistustest ja mis esitasid talle autorina väljakutse näituse “Kõiksuse kutse” (2023–2024, TÜ Delta maja) loomisel. Millised on mustrid ja maastikud, mis on algsed ja kestavad ka enne ja pärast mütoloogilisi mõttemustreid? Kuidas kujutada seni kättesaamatuid nähtusi, mille olemasolu on juba teada ja tõenäoline? Et kujutlusvõime abil ületada valgusfüüsika ning akadeemilise joonistusoskuse tavareegleid. Et kujutada tumeainet, ja mütoloogilisi portaale, millest läbi minnes avanevad kõiksuse saladused. Kunstilises võtmes loodusteaduslikke avastusi interpreteerida.”

https://www.summatavet.ee/

Tiiu Hanseni maalinäitus oli avatud 1. novembrist kuni 28. novembrini

Praegu pensionipõlve pidav Tiiu Hansen on hariduselt bioloog. Oma maaliõpinguid alustas ta aastal 2017 Tartu rahvaülikoolis Robert Suvi juhendamisel ja jätkab kunstistuudios “Suvi”.

TH : “Olen tegelenud jalgsi- ja mägimatkamisega, seepärast alustasin maalimist oma matkamuljete ja fotode järgi. Peale mägede meeldib mulle maalida ka Eesti maastikke ja lilli. Maalin akrüülvärvidega. Mul on olnud mitmeid isikunäitusi ja olen osalenud ka grupinäitustel Tartus ja Jõgeval.Sel aastal on olnud isikunäitused Tartu Annelinna ja Karlova-Ropka raamatukogus, Ingerisoomlaste Seltsis, Ingeri kohvikus ja Raekoja infopunktis.

Sellel näitusel on väljas valik maastiku- ja lillemaale erinevatest aastatest.

Head vaatamist!“

Andrus Kasemaa loomingu meenutusnäitus oli avatud 4. oktoobrist kuni 31. oktoobrini.

 

Andrus Kasemaa ( 28.10.1941-18.03.2016 ) oli suurmeisterlik kunstnik ja Suur Õpetaja paljudele kunstnikele ja üliõpilastele. Aastail 1975-1994 oli ta Tartu Ülikooli kunstikabineti juhataja. Meenutusnäituse koostas erakogudest Ilmar Kruusamäe

Koostaja: „Olin 39,5 aastat Andruse õpilane. Physicumi galeriis on paljud AK joonistused, pastellid ja litograafilised lehed eksponeeritud esmakordselt, kuna need olid varasemalt raamimata. Paljude tähtpäevade puhul, aga vahel ka lihtsalt niisama oli Andrusel kombeks kinkida mõni oma joonistus või kivitrükitõmmis. Kahjuks on nn. ametlikul kunstipoliitikal olnud kombeks nii mõnigi tõeline kunstnik kahe silma vahele jätta. Nii toimiti ka Andrusega 2021. aastal 80. sünniaastapäeva puhul. Püüame seda vaikimist siin Physicumi galeriis meenutusnäitusega veidigi parandada, näituseaega jääb ka Andruse 82. sünniaastapäev 28.10.2023. Näitusekomplekti kokku pannes tuli teha mitmeid valikuid, et tähelepanu saaksid ka mõned erandlikumad ja vabamad joonistused. Ülevaade kajastab AK ligi 40-aastast loomeperioodi alates eelmise sajandi 70-ndatest.

Ma ei soovinud lisada joonistustele ja graafilistele lehtedele nimesilte ega väljamõeldud pealkirju. See mis on loodu peal kirjas, on kõigile lugeda.

Näitusevalikus on ka AK kaks õlimaali (aastatest 1974 ja 1979) Physicumi kunstikogust.

Lisaks Physicumi galeriile oli AK väike joonistuste, pastellide ja kivitrükkide näitus ka Tartu kesklinna ärihoone R7 teise korruse galeriis, Rüütli tn. 7.“

 

Ilmar Kruusamäe
+372 56953531 / ilmar.kruusamae@gmail.com

Artur Kuusi karikatuurinäitus Haavatud taburett“ oli avatud 6. septembrist kuni 3. oktoobrini

Artur Kuus (sündinud 1970 Tartus) on Tartus tegutsev vabakutseline kunstnik ja kujundaja. Peamised meediumid on digimaal, generative art, õlimaal ja illustratsioonid ning karikatuurid meediasse. Kuus on lõpetanud Tartu Ülikooli füüsikateaduskonna ja Konrad Mägi maalistuudio ning töötanud üle 23 aasta ajalehes Postimees disaineri ja kujundajana, samuti 5 aastat Pallase digitaalmeedia õppejõuna. Artur Kuus on korraldanud mitu isikunäitust ja osalenud mitmel grupinäitusel. Ta on Eesti Kunstnike Liidu graafilise disaini alaliidu ja Tartu Kunstnike Liidu liige.

Näitusel on väljas aastatega kogunenud teaduse ja elu enese absurdi kajastavate karikatuuride kogumik. Karikatuurinäituse Haavatud taburett pühendab autor oma lahkunud õpetajale ja kaasteelisele ning suurepärasele kunstnikule Andrus Peeglile. 

Tiina Tammetsi näitus Kiiksuga kivid ja pildid oli avatud 5. juunist kuni 25. augustini.

Tiina Tammets on töötanud agrometeoroloogina ning hiljem meteoroloogina Eesti Meteoroloogia Instituudis ja Keskkonnaagentuuri ilmavaatluste osakonnas. Ta on kaitsnud teaduskraadi taimkatte arhitektoonika ja kiirgusrežiimi alal.

TT: „51 aastat tagasi oli mul au lõpetada füüsikuna Tartu Ülikool. Aga olen ikka täitnud oma vaba aega joonistamise, maalimise ja fotograafiaga. Algas see  Tartus ülikooli kunstikabinetis Kaljo Põllu käe all, hiljem Tallinna Kultuuriülikooli kunstiringides Raul Koigi, Zair Zeilanovi ja teiste õpetajate juhendamisel. Pensionärina avastasin alguses värvipliiatsid. 2015. aaastal oli julgust ilmutada oma joonistustest ja värssidest lasteluule kogumik „Ilmast ilma ilmast“. Siis tulid kivid, eelkõige sellepärast et minu silmis kujutasid paljud neist mingi looma, inimese nägu või muud olendit, mida sai värvidega ja joontega esile tuua. Ja raamat sai nendest kividest samuti tehtud. See kiiksuga kujundite poole kaldus olek jäi püsima ka mu järgmises meelistegevuses – mustvalgelt tindipliiatsitega joonistamises. Oma maale, joonistusi ja  fotosid olen välja pannud Tallinna Kultuuriülikoolis, Saku lossis, Küberneetika Instituudis, omaaegses Pegasuse kohvikus, EMHI  ruumides Rävala ja Toompuiesteel, TÜ kohvikus ja raamatukogus, Tallinnas Kullo galeriis, Viimsi Harmoonikumis, Vabaõhumuuseumis ja Päevakeskuses.“

Mall Lauri akvarellinäitus Prelüüdid“ oli avatud 5. maist kuni 2 juunini.

Mall Laur lõpetas 1976. aastal Tartu Riikliku Ülikooli inglise keele ja kirjanduse erialal. Ta on töötanud terminoloogina ja tõlkijana Eestis ja Luksemburgis.

ML: Maalima hakkasin Luksemburgis viis aastat tagasi. Pintslit ja värve kehutas kätte võtma ka tohutu koduigatsus. Osalesin täiskasvanute rahvaülikoolis: ühel kursusel õppisin joonistamise algtõdesid ja teisel pisut portreekunsti. Kunst viis mind tagasi lapsepõlve, kus vabal ajal käisin ühtelugu looduses joonistamas. Sel aastal hakkasin tõsisemalt taastama oma kunagist klaverimängu oskust ning avastasin, kui lähedased on muusika ja maalikunst. Värvimaailmas on kolm põhivärvi, spektris jääb nende vahel hulganisti pastelseid pooltoone; helikunstis on kolm põhiastet: esimene, neljas ja viies, palade harmoonia moodustub mitmesugustest üleminekutest nende astmete vahel. Värvid on külmad ja soojad, helistikes minoorid ja mažoorid. Paralleele võib tõmmata ka kunsti- ja muusikaajaloo vahel: nii muusikas kui ka kunstis valitsesid pikka aega ranged kompositsioonireeglid, mida 19. sajandi romantikud ja impressionistid murdsid, rääkimata 20. sajandist. Kas on vahet dodekafoonial ja kubismil, Schönbergil ja Picassol? Prelüüd on väike vabas vormis muusikapala. Siinsed akvarellid valmisid kiirete pintslitõmmetega hetke emotsioonide ajel, nii et neid võib ehk nimetada vabavormilisteks värviprelüüdideks. Mõned pildid on meloodilised, teised ehk pisut müstilised, kolmandad natuke grotesksed.

Kristel Mägedi maalinäitus „Mitmeilmne“ oli avatud 5. aprillist 2. maini.

Kristel Mägedi on näitlejaharidusega vabakutseline maalikunstnik, kes on aastaid maalinud kirevaid ja suurte kontrastidega akrüülmaale. Peamisteks temaatikateks on must-valged etnilise tunnetusega teosed ja värviküllased veidi indiaani-, aafrika- või põhja-ameerikalikke kujundeid sisaldavad, imelikke loomi või taimi kujutavad maalid. Viimastel aastatel on lisandunud ka vaimulik temaatika. Esinenud mõnekümne isikunäitustega, aastal 2016 ka Physicumi galeriis.

Lisaks kuulub Kristel Eesti Kirjanikke Liitu ja Eesti Autorite Ühingusse, Eesti Esitajate Liitu ning kirjandusrühmitusse Tartu Noorte Autorite Koondis (NAK). 

https://et.wikipedia.org/wiki/Kristel_Mägedi

https://kristelmagedi.blogspot.com/

Anna Viaznikova fotode näitus „Kaotatud paradiis“ oli avatud 8. märtsist kuni 4. aprillini.

Anna Viaznikova on Lõssõtšanskist pärit Ukraina fotograaf, kes praegu elab ja töötab Tartus.

Ta räägib endast: „Fotograafia köitis mind juba lapsepõlvest. Küllap mõjutas seda mu vanaema fotoharrastus. Ta pildistas palju. Mäletan, kuidas koos ilmutasime filme vannitoas punase lambi valgel, aga pärast kopeerisime paberile. Noorusest unistasin oma fotoaparaadist ja fotoloomingust. Esimesed sammud fotograafias said tehtud „seebikarbi“ abil. Aga 2015. aastal õnnestus mul saada ajakirja fotokorrespondendi koht. Sealt algaski mu loominguline tee ja sellesuunalised õpingud. Samal aastal kutsuti mind ka proovima kontsertfotograafi rolli. Aastal 2018 sain ajakirjanikuks Lõssõtšanski linnatelevisiooni kanalis TRK „Aktsent“, fotograafia jäi harrastuseks. Aga juba siis ma mõistsin, et tahan pühendada kogu oma tähelepanu fotograafiale.

Siin, Eestis, sai fotograafiast mu põhitegevus. Samuti kulus ära kontsertide pildistamise kogemus. Väga meeldib mulle töötada inimestega, eriti lastega. Aga loodusvõtted lubavad vaadata tavalisele maailmale teise pilguga. See näitus kujutab mu sünnikoha loodust, mis on praeguseks tundmatuseni muutunud. Võib öelda, et endist polegi enam. Need fotod jäävad alatiseks meenutama õnnelikku elu seal, kodus. Loodan, et ma kunagi veel näen oma armsat Lõssõtšanskit, aga see on siis juba hoopis teine koht …

https://annaviaznickova.wixsite.com/photo-anna

Joel Vedru joonistuste näitus Illusioonide maailm“ oli avatud 1. veebruarist kuni 6. märtsini.

Joel Vedru (sündinud 1977) on lõpetanud Kõrgema Kunstikooli Pallas 2022. aasta lennus. Lõputööks tehtud näitus Illusioonide maailm (2022) on olnud üleval Kondase keskuses Viljandis.

JV: Need tööd siin on tehtud pastapliiatsitega. Kes poleks kunagi sirgeldanud mõne loengu ajal või mõtteid kogudes või telefoniga rääkides midagi pastakaga paberile? Kuid mina olen sellest püüdnud luua omaette kunsti. Tänapäeval on pastakatega joonistamine juba üsna levinud. Ent mina olen õppinud Kõrgemas Kunstikoolis Pallas hästi "hullu panema". Võib-olla see ongi nende piltide põhiline väärtus. Minna hetkeks üle piiri, teha seda, mida hästi oskad. Teha ennast haavatavaks, nagu üks mu kooliõde ütles. Luua mingit väärtust. Näidata pastapliiatsi võimekust. Loodetavasti rõõmustada sellega kedagi, sest kunst on ju ka suhtlus.

Näituse nimi Illusioonide maailm tuleb ühe pildi pealkirjast. Need pildid, nii nagu nad just on, on minu hinge peegel. Siinsed tööd on tehtud 2021. ja 2022. aasta sügisel-talvel-kevadel.

Olen rakendanud neid joonistusi tehes sürrealistlikku maailmapilti, poolabstraktseid vorme, automatistlikku tehnikat ja joonistanud oma kujutlusega. Olen siin kujutanud mulle olulisi märke, näiteks silmi, südant, pinget, väsimust, sõprust, kodu, kõike omas võtmes. Enamasti ma ei mõtle selle peale, mis või kuidas just välja tuleb, vaid lasen joonistustel läbi värviliste pastapliiatsite sündida. Kuid ise eelistan seda vaadata enese üllatamisena, jumalikkusena.

Kontakt: jirvekass@gmail.com

Maalinäitus „Ilmar Malin 99“ oli avatud 11. jaanuarist kuni 31. jaanuarini,

16. jaanuaril täitus 99 aastat Eesti sürrealistliku kunsti suurkuju Ilmar Malini sünnist. Selle tähtpäeva tähistamiseks eksponeerisime nelja Ilmar Malini maali: „Kosmoloogiline“ (1967), „Näkk“ (1969), „Kariok“ (1970) ja „Detail“ (1968).

Janek Lassi mikrofotode näitus „Peidetud maailm“ oli avatud 30. novembrist kuni 30. detsembrini.

Näitusel nähtavate värvirõõmsate ja põnevate fotode autor Janek Lass (sündinud 1986) pole professionaalne fotograaf ega teadlane. Kuidas ta oma piltideni jõudis?

JL: „Kui arvate, et selleks peab olema kindlasti vastav taust (töö, haridus vm), siis võin kinnitada, et see arvamus on ekslik. Minu taust ei toeta kuidagi selliste fotodeni jõudmist, igapäiselt töötan hoopiski metallitöötluse sektoris. Fotode taga on aga üsna tavaline arengutee: ostad oma esimese kaamera, hakkad katsetama, muudkui katsetad kuni jõuad žanrini, mis sind eriliselt köidab ja sinna sa jääd (enamasti).

Mina ostsin oma esimese kaamera 2011. aastal. Ajendiks esimese tütre sünd, et ta sirgumist jäädvustada. Pildistada sai esialgu palju ja kõike. Üsna algusest peale hakkas mind aga köitma pisut erinev foto - millegi sellise jäädvustamine, mida palja silmaga lihtne näha pole. Mikroskoop tuli minu ellu mõned aastad tagasi üsna juhuslikult. Aga sellega vaatamine hakkas niivõrd meeldima, et ma millegi muuga enam ei pildistagi. Minust on saanud inimene, kellel on kodus suures koguses erinevaid kemikaale ja kes kasvatab vesikirpe kusagil kausi sees.“

Võib veel lisada, et tehniliselt on Janek Lassi fotod erinevate kristallstruktuuride (mõelge jäälilledele!) jt mikroobjektide polarisatsioonmikroskoopia.

Ilmar Kruusamäe joonistuste näitus „JOON ISTUS“ oli avatud 2. novembrist kuni 29. novembrini.

Ilmar Kruusamäe (sündinud 1957) on Eesti maalikunstnik, Kursi koolkonna asutajaliige. Ta on kunsti alal iseõppija. Maalimisega hakkas ta aktiivsemalt tegelema üliõpilasaastail. Alates 1976. aastast osales Tartu Ülikooli Kunstikabineti tegevuses, olles 90-ndatel aastatel selle juhataja. Ta on Eesti Kunstnike Liidu liige ja Eesti Maalikunstnike Liidu liige. Kruusamäe on tuntud eelkõige fotorealismi harrastajana. Tema teoseid on omandanud kõik suuremad Eesti kunstimuuseumid ning ka mitu akadeemilist kultuuriasutust, samuti leidub ta maale mitme välismaise muuseumi kogudes. Ta on Ado Vabbe stipendiumi (2007) ja Kristjan Raua preemia (2008) laureaat.

IK: „Sootud usjad-madujad tegelased, tiivulised draakonid, krokodillid, kalalaadsed olevused, kilpkonnad, aga ka jääkarud jne. Need tegelased on ilmutanud viimastel aastatel endid mu vanadel kirjaümbrikel mustvalgete ja koloreeritud joonistustena. Joonistanud olen ikka ja jälle, nii maalimisperioodide vahel ja ka paralleelselt vahelduseks muule. Formaat ajas vähenenud kuni õllealustel joonistuste perioodini. Väikeformaat on võimaldanud joonistada kohe ja kõikjal.

Õllealuse ja A4/A5 kirjaümbriku võib välja võtta väga vähenõudlikes tingimustes, näiteks lennukis, kohvikus, aga ka pargipingil. Samuti on alati taskust võtta mõned pastapliiatsid, mis ongi mu parimad kohe käepärased sõbrad.“

 

Timo Kähara joonistuste näitus „Joonistatud“ oli avatud 5. oktoobrist kuni 1. novembrini.

Timo Kähara on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli (nüüd Kõrgem Kunstikool Pallas) meedia- ja reklaamidisaini eriala 2012. aastal. Loometööga seotud sellest ajast alates, osalenud mitmel isiku- ja ühisnäitusel, aastast 2019 Tartu Kunstnike Liidu liige.

TK: Võiks ju arvata, et joonistada on lihtne. Mõnevõrra ehk ongi, sest kui just värviliste pliiatsitega ei joonista, siis ei pea vähemalt värvide õigsuse pärast pead vaevama, saad keskenduda figuurile, vormile, heledusele-tumedusele. Joonistamist kui protsessi on suhteliselt lihtne alustada-lõpetada ja jälle alustada jne, sest lõpetamiseks piisab pliiatsi käest panemisest ja alustamiseks pliiatsi kätte võtmisest. Õlivärvidega maalimise lõpetamisel pead puhastama pintslid ja muud töövahendid. Tüütu. Nii et joonistamine on kiiretel aegadel parim viis ennast kunstiliselt välja elada. Mõnikord on lihtsalt tunne, et tahaks joonistada. Kujutada ette, et valge paber on marmorplokk ja mina olen skulptor, kes sellest figuuri nähtavale toob.

Näitusel olevad teosed - figuurijoonistused ja portreed - on loodud väga erinevate vahenditega joonistades: grafiit, süsi, pastellid, tintelpennid, markerid, digitaalne pliiats, kuid alati ikka joon joone haaval. Mõni joonistus on pärit rohkem kui kümne aasta tagusest ajast, minu kunstikooli ajast, kuid enamik on viimaste aastate looming.

instagram.com/timokaharaart

facebook.com/TimoKaharaArt

timokahara.com

 

Jaak Kikase fotonäitus „Studia Botanica“ oli avatud 31. augustist kuni 30. septembrini.

TÜ emeriitprofessor Jaak Kikase avalik fotoalane tegevus algas 2015. aastal näitusega „40 pilti“ Tartu galeriis Noorus (praegu Pallas), millele hiljem on lisandunud veel 6 autorikollektsiooni.

Kollektsiooni Studia Botanica esmaesitlus oli 2019. aastal Tallinnas galeriis Positiiv, pärast mitmeid vahepeatusi jõuab see nüüd autori koduinstituuti. Kui tavafotograafia tegeleb (tervik)esemete pindade projekteerimisega foto tasapinnale, siis antud näituse aineks on taimset päritolu objektide lõiked. Piltide tehniliseks eripäraks on ka see, et nende saamiseks on fotokaamera asemel kasutatud skannerit. Lõikamine lõhub objekti terviklikkuse, teeb aga nähtavaks selle varjatud seesmise struktuuri. Eks ole näitus seega ka väikeseks kummarduseks küllap meid kõiki lapsepõlves paelunud küsimusele: „Aga mis seal sees on?“

Physicumi fuajees jookseb ka slaidiprogramm Jaak Kikase fotoloomingust.

 

Rohkem infot: https://www.instagram.com/kikasjaak/

 

Merike Limbergi ja Elo Lutsepa maalinäitus „Üle vee“ oli avatud 26. augustini.

Merike Limberg elab Nõmmel ja osaleb aastaid Nõmme Kultuurikeskuse Illu Erma kunstistuudios. Oma hariduselt on ta keemik ja igapäevaselt töötab laboris. 2019. aastal oli tal Nõmme Majas esimene isiknäitus „Meie kaaskondsed“. Armastus akvarelli vastu on jätkunud ka selle näituse valikus. Akvarell on tema jaoks jätkuvalt seiklus ja põnev väljakutse. 

Elo Lutsepp on aastaid rännanud kahe kodu vahet – üks neist Jõgevamaal, teine Nõmmel. Elo on arhitektuuriloolane ja töötab igapäevaselt meie kultuuripärandi säilitamise nimel Eesti Vabaõhumuuseumis, mis asub maalilises paigas mere kaldal. 2017. aastal osales Elo esmakordselt Läänemaal maalilaagris Anne Parmasto juhendamisel, alates 2019. aastast on Elo osalenud Nõmme Kultuurikeskuse Illu Erma kunstistuudios ja Liisi Tani akvarellistuudio töötubades.

Mõlemat harrastuskunstnikku ühendab ka asjaolu, et nad on lõpetanud Tartu Ülikooli.

Kunstnike ühisnäitus „Üle vee“ kasvas välja Nõmme Kultuurikeskuse Illu Erma kunstistuudio 2021. aasta kevadnäitusest. Kunstnike loomingus on tunda lähedust ja mitmeid kokkupuuteid nii motiivide kui materjali valikus. Mõlemaid paelub loodus – meri ja meremaastikud, ka muud loodusmaastikud.

 

Kreeta Kanketeri maalinäitus „Midagi, mis oli koledalt ilus“ oli avatud 1. juunini.

Kreeta Kanketer (16) on kunsti- ja kirjandushuviline noor maalija, kes õpib Herbert Masingu Kooli 9. klassis. Talle meeldib kunst, mis tekitab küsimusi ning milles on mingi lugu. Pakub huvi ka teoste autor ja tema taust. Kirjanduses paelub Kreetat sümbolism, varjatud tähenduste mõistatamine. Samuti on ta suur anime- koomiksiraamatute austaja, millest isegi joonistamiseks inspiratsiooni ammutab. Kreeta akrüülmaalid on samuti sümbolistlikud. Kaunitesse volangidesse ehitud kaunitarid tunduvad mõistatuslikud, neis on isegi teatavat süngust. Kes nad on? Maalides peab Kreeta oluliseks kontrasti loomise põhimõtet. Näiteks püüab ta ühendada ilu häirivaga. Ta soovib vaatajat mõtlema panna, süüvima detailidesse ning tegema avastusi, mis esmapilgul ei pruugi olla märgatavad. Oma loominguga püüab Kreeta näidata killukest oma mõttemaailmast ning anda teine perspektiiv sellele, mis algul võib tunduda lihtsalt ilus. Seada küsimärgi alla vaataja tunnetus reaalsusest.

Lisainfo: Jaak Kikas, jaak.kikas@ut.ee, 511 6462

 

Johanna Nurme fotonäitus „Matter of matter“ oli avatud 19. aprillini.

Näituse külastamisel on kohustuslik meditsiinilise maski kandmine.

Seni moedisainerina tuntust kogunud Johanna Nurme fotonäitus „Matter of Matter“ tõi vaatajani võnkumiste-lainete maailma, mis on püütud fotograafia abil inimesele nähtavasse ja jäävasse vormi - tulemuseks filigraansed ja detailsed tasapinnalised fotosalvestised.
JN: „Kümaatika ehk heli nähtavaks tegemine on viis, kus salvestise loomisel on vajalikud vedelik, valgus ja helilained. Fotograafia ja videokunst annavad võimalikkuse vaatajal visuaalselt kogeda erinevate võnkesageduste käitumist vedelike sees ja pinnal. Kui helilained on harmoonilised ja jagunevad matemaatiliselt selgete rütmidena, siis on need ka visuaalselt sümmeetrilised ja korrapärased ning loovad peale vaadates rahustavaid ja loogilisi vorme. Mida kõrgemad helisagedused, seda keerulisema ja täpsemana kuvavad ennast ka meile nähtavad struktuurid. Teote taga on tegelikult õige mitmed võnkumised - esmalt elektrivõnkumised, siis helilained, siis raskuslained (vedeliku pinna "loksumine") ja lõpuks valguslained pildistamiseks. Aga kõiki neid väga erinevaid võnkumisi-lained iseloomustab asjaolu, et mingis ulatuslikus süsteemis tekkib uus kvaliteet, ühistööline liikumine, mis haarab endaga kogu süsteemi. Vaatajani toon valiku töid, mis oma olemuselt on enim köitvad ja tekitavad peale vaadates mõtete vaigistamise efekti. Muutub aegruum, ununevad minevik ja tulevik ning mõtteis ja kehas tekib kohalolu tunne. Puhas (ideaalne) (tasa)laine täidabki kogu lõputu ruumi.“ 

Rohkem infot: https://jo-nurm.com/

Näitusel olevad tööd on müügiks. Soovi korral võta ühendust autoriga.

Lisainfo:Jaak Kikas, jaak.kikas@ut.ee, 511 6462

 

Tuulike Kivestu fotonäitus „Otsides vaikust“ oli avatud 9. veebruarist 4. märtsini.

Tuulike Kivestu (sündinud 1976) on oma loomingut varasemalt esitlenud Galeriis Noorus, Vana Anatoomikumi KUKE galeriis, Tallinna Keskraamatukogus, Ag47 galeriis, Eesti Lastekirjanduse keskuses jm. Enim tuntust on ta viimastel aegadel kogunud raamatuillustraatorina, lastele suunatud soojade pildilugude autorina.  Käesolev näitus tutvustas aga teda kui erinevaist maailma paigust inspiratsiooni leidnud tundliku silmaga fotograafi.

TK: „Ei ole vahet, kas viibid öises metsas, külatänaval või hoopis maailmalinnas - ikka leidub hetki, mil kõik justkui korraks tardub ning ühtäkki on su ümber nii vaikne, et kuuled isegi omi mõtteid. „Otsides vaikust näituse fotod sündisid uitamistel Veneetsias, Roomas, Palermos, Pisas, Laiusel, Taevaskojas, Nina külas ja Männikjärve rabas.

Rohkem infot: www.tuulikekivestu.com

Näitusel olevad tööd on müügiks. Soovi korral võta ühendust autoriga.
Kontakt: Tuulike Kivestu, tuulike.kivestu(at)gmail.com, 527 1706.

 

Narva noorte fotostuudio Positiiv fotonäitus „Fookuskaugus“ oli avatud 1. veebruarini.

Näitusel esinesid noored fotograafid Anastassija Fomitševa, Varvara Guryleva, Daniil  Osokin, Vladislav Ossovik, Andrei Sahharov, Jekaterina Smetanina ja Jelizaveta Štšura. 2021. aastal sai fotostuudio „Positiiv“ 10-aastaseks. Stuudio põhitoetajaks ja –abiliseks on olnud Narva Laste Loomemaja. Narva stuudios „Positiiv“ tegutsevad 13-24 aastased noored. Stuudio on tuntud nii kodulinnas kui välismaal. Noorte fotohuviliste õppekava kestab 2 aastat. Selle aja jooksul õpivad noored aktiivselt loomingulist fotograafiat. Stuudio baasil viiakse Narva Laste Loomemajas igal aastal läbi rahvusvahelist fotofestivali „Pilk“ („Взгляд“), millest võtavad osa Venemaa, Ukraina, Leedu ja Eesti autorid. Sel aastal toimub festival kümnendat korda.  Noored fotograafid võtavad aktiivselt osa linna ja vabariiklikest üritustest. Pidevalt korraldatakse ka näitusi. Fotostuudio juures tegutseb „mobilograafia“ rühm Svetlana Tanailova juhtimisel. Fotostuudiot on kogu selle aja vältel juhatanud Irina Kivimäe.

 

Timo Kähara maalinäitus „ABSTRAKTSIOON<->PERSOON“ oli avatud 3. jaanuarini 2022.

Härghein

Tule Ellujäämise Kunstide Loodusloovusfestivalile, mis toimub 5.–15. juunini

üritus Tartus - Loodusloovusfestival

Linnupesade sari: Tartu linnakirjanik Maarja Pärtna ja ning duo Carlotta Põdra ja Veljo Runnel

Mäng botaanikaaias

Botaanikaaias saab osaleda Loodusloovusfestivali otsimismängus