Põhjatraalide eest kaitstud meretuulepargid toimivad mõneti kaitsealadena
Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadlaste ja Senckenbergi instituudi koostöös valminud uuringust selgub, et meretuulepargi algusaastail on park soodne paik elustikule, kirjutatakse Novaatoris.
Tuugenite vahel ja peal elavad mereliigid on reeglina arvukamad kui pargiga külgnevatel aladel. See jätab mulje, et meretuulepark toimib omalaadse kaitsealana. Siiski on meretuugenid suhteliselt noor nähtus ja nende pikaajaline mõju ei ole teada, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Zooloogid 2.0.
Meretuuleparke on rajatud üle 30 aasta ja on teada, et tuugeni veealune osa on elupaik organismidele. Senised tuulepargi elustiku-uuringuid on olnud kohapõhised või keskendunud kindlale organismirühmale, üldistust ei ole nende põhjal võimalik olnud teha.
Kuigi teaduskirjanduses on valdav seisukoht, et meretuulepark soodustab veealust elustikku, sõltub mõju siiski asukohast ja asurkonna olukorrast enne ehitust. Lisaks kinnitunud elustikule on vaja pöörata tähelepanu merepõhja elupaikade muutusele – setetes toimuv võib võtta oluliselt kauem aega, kui tuugeni jalamil toimuv.
Teadalased töötasid läbi 447 kirjandusallikat, millest jäid asjakohastena sõelale 14 Põhja-, Iiri- ja Läänemere 11 tuulepargis tehtus uuringut. Kokku analüüsiti 124 liigi andmeid, arvukaimad neist olid merepõhjas toituvad kalad, hulkharjasussid ja vähilaadsed.
Kuigi liigirühmiti statistilist olulist erinevust tuulepargi ja kontrollala vahel ei olnud, olid kogu elustiku lõikes tuulepargis liigid oluliselt arvukamad. Pargis on rohkem hulkharjasusse, okasnahkseid ehk meritähed ja -siile ning põhjaeluviisiga kalu. Pargi vanuselgi oli elustikule mõju – värskelt rajatud tuuleparkides oli erinevus kontrollaladega suurem, tuulepargi vananedes erinevus alade vahel väheneb.
Tuulepark on tehisriff, kuhu kinnituvad mitmed organismid ja seal on piisavalt toitu, mistõttu kohalik elurikkus kasvab. See võib toimida ka n-ö doonoralana, kust liigid ümberkaudsetele aladele levivad. Esmalt kattub tuugeni jalam selgrootutega, kes on toiduks suurematele organismidele, näiteks kaladele ja lindudele.
Kinnitunud elustik loob tuulepargis uutmoodi tingimused, mis soodustavad senisest suuremat elurikkust. Uus ala võib olla mitmete liikide noorjärkudele soodne kasvu- või varjupaik.
Sotsiaalmajanduslikult on tähelepanuväärseim tuulepargi soodne mõju kalastikule. Oluline on teada, kas kalade biomass suureneb tuulepargis ehk kas tegu on alaga, kus kalad jõudsalt kasvavad. Teisalt võib olla, et kalad koonduvad ümberkaudsest merest tuuleparki, mistõttu nende püügivõimalus tööstuskalanduse piirkondades kahaneb. Mõlemad variandid on võimalikud ega välista teineteist.
Kuna tuulepargis on kalapüük keelatud, on need kaladele turvaalad. Ühtlasi võib tekkida küsimus, kas selles valguses peaks tuuleparke rajama lausa merekaitsealadele.
Põhjatraalimine võib olla üks oluline põhjus, miks kontrollalad on oluliselt elustikuvaesemad. Tuulepargis on reeglina igasugune püük keelatud ja see võib olla põhjaeluviisiga kalade arvukuse suurenemise põhjus. Kuna põhjatraalimine on hävitava mõjuga kogu elustikule, soodustab selle keelamine ka muud merepõhja elustikku.
Kuigi tulemused näitavad tuulepargi soodsat mõju, rõhutavad autorid, et seda ei tohiks tõlgendada eduloona. Nimelt on teadmata pargi elektromagnetvälja ja müra mõju, mis võib negatiivselt mõjutada looma füsioloogiat, käitumist ja sigivust. Tuulepark võib soodustada ka võõrliikide saabumist ja püsimist, mis võib olla oht kohalikule elustikule.
Tuuleparkide rajamine meremadalikele võib olla hävitav kalade kudealadele ning ulatuslike meresetete liigutamine võib mõjutada alasid parkidest kaugel. Samuti võib tuugenitest ümbritsevasse merevette lekkida erinevaid toksilisi aineid.
Ühtlasi on oluline silmas pidada, et ala koloniseerimine võib käia lainetena, kogu mõju ei pruugi ilmneda pargi algusaastail. Analüüsi kaasatud uuringustest oli pikim laine vaid 11-aastase kestusega, mis on ökosüsteemi muutuste mõistes üsna lühike, mõju tuvastamiseks on vaja pikaajalisi sama metoodikaga uuringuid.
Randel Kreitsbergi sõnul ei ole kasvav liigirikkus iseenesest kvaliteedinäitaja. „Näiteks on vähetoitelised järved samuti liigivaesed, aga need on elupaigaks liikidele, kes mujal hakkama ei saa. Sama on looduslike meremadalikega, mis biomassi ja liikide arvu poolest võivad olla tuuleparkide alast vaesemad, kuid on olulised kudealad ja elupaigad liikidele, kellele tuulepark ei sobiks,“ ütleb ta.
Uuring on tema sõnul ratsionaalne ülevaade, mis näitab üht tuulparkide mõju paljudest: „Kuid parkide rajamise poolt- ja vastuargumente, mida kaaluda, on kindlasti palju rohkem.“
Uuring ilmus ajakirjas Science of The Total Environment.