Autor:
Jonathan Chng, unsplash.com

Sportlased on sageli valmis väärkohtlemist taluma tulemuste nimel

Hiljutine uurimistöö proovis mõista uskumusi, mis spordivaldkonnas väärkohtlemisega seoses levivad. Näiteks selgus, et kui väärkohtlev käitumine viib sportlaste arvates heade tulemusteni, on nad sageli valmis sellega leppima, avaldab Novaator.

Väärkohtleva käitumise mõiste spordis on ajas muutunud. Kui algselt peeti mõiste all silmas füüsilist vägivalda, siis nüüd hõlmab termin füüsilist, vaimset ja seksuaalset väärkohtlemist ning hooletusse jätmist ja ületreenimist.

Tartu Ülikooli spordi- ja soorituspsühholoogia lektor Aave Hannus selgitas, et väärkohtlemine spordis on struktuurne probleem ja otsapidi süsteemi sisse kirjutatud. „Kuidas treenereid tunnustatakse ja premeeritakse, tingib otsapidi selle, et inimesest üritatakse iga hinna eest maksimum välja väänata. Võib tunduda, et eesmärgi nimel sobivad kõik vahendid,“ sõnas ta.

Hannuse juhendatava Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi bakalaureusetudengi Marta Mändla hiljutine uurimistöö keskenduski uskumustele, mis väärkohtlemist normaliseerivad. Mändla uuring oli osa Hannuse uurimisprojektist, mille eesmärk on püüda mõista sportlaste väärkohtlemise leviku ulatust ja põhjuseid Eestis. Mändla võttis aluseks Margareth Olde intervjuud 12 Eesti sportlasega.

Edasise uurimisprojekti jaoks küsimustiku välja töötamiseks oli vaja teada, millised uskumused Eesti spordimaailmas väärkohtlemise osas eksisteerivad. Ilma selleta on raske sügavamalt aru saada, mille tõttu püsib väärkohtlev käitumine ja miks hoiakud ei muutu. Marta Mändla töö rõhuasetuses olidki uskumused, mis väärkohtlemist spordis aitavad alal hoida ja kuidas sportlased vanakooli treeningmeetoditesse suhtuvad.

Mändla uurimistöö kasutas planeeritud käitumise teooriat. Planeeritud käitumise teooria järgi tuleneb inimese käitumine tema isiklikest hoiakutest ja uskumustest. Need omakorda kujunevad läbi isiklike kogemuste ja subjektiivsete normide. „Nii lapsevanemad, treenerid, lapsed, noored kui ka täiskasvanud on valmis väga palju taluma, kui tulevad tulemused,“ rääkis Mändla töö tulemustest.

Intervjuudest sportlastega selgus, et väärkohtlemise kasuks räägib justkui asjaolu, et sooritus ja distsipliin paranevad ning motivatsioon tõuseb. „Me kuuleme ikka, kuidas inimesed avaldavad arvamust, et tippspordis muudmoodi ei saagi, kui kogu aeg peab olema valus ja vastik,“ rääkis töö juhendaja. Hannuse sõnul pakub aga tänapäevane spordipsühholoogia tõhusaid võtteid, kuidas sportlane saab end tippsoorituseks ja raskeks võistluseks kokku võtta kogemata seejuures hirmu.

Hannus selgitas, et väärkohtlemine on tegevus, mis kahjustab inimest kas füüsiliselt või vaimselt. Karm treenimine on küll nõudlik, aga samas toetav. „Tihtipeale on inimestel ettekujutus, et nõudlikkus ja sõbralikkus on vastuolus. Tegelikult ei ole, need on teineteisest täiesti sõltumatud. Motiveeriv treener on ühest küljest nõudlik ja aitab seada kõrgeid eesmärke, samas ta aga toetab sportlast eesmärkide saavutamisel, mitte ei tee maha, alanda ega püüa hirmutada,“ selgitas ta.

Hannus rääkis, et inimesed suudavad end tõesti hirmutamise ja alandamise peale kokku võtta – seepärast väärkohtlemine püsibki. „Loomulikult, kui meie peale karjutakse või alandatakse muud moodi, siis me suudame ennast kokku võtta ja keskenduda. Selle juures ei panda aga tähele, mis on selle pikaajaline mõju nädalate ja kuude lõikes sportlase enesehinnangule ning selle kaudu ka motivatsioonile. See on laastav,“ lausus ta.

Sageli võivad sportlased tunda, justkui ei saa nad olukorda muuta. „Sportlane võib tajuda, et treener on näiteks olümpiavõitja ja treeninud teisi tublisid sportlasi. Ta tunnetab, et neil ei ole  vastu vaidlemiseks või vahele astumiseks autoriteeti, kui nähakse mõnd olukorda pealt,“ sõnas Hannus. Seega isegi siis, kui saadakse aru, et treeneri käitumine ei ole õige, ei osata sekkuda.

Samuti tõi Marta Mändla välja levinud suhtumise, et kui teised lapsed-noored on treeneri käe all edu saavutanud, arvatakse, et tema meetodid ei saa olla nii eriskummalised või halvad.

Mändla sõnul on varasemad uuringud samuti näidanud, et kui treeneri tajutud väärtus on hästi kõrge, on see väga suur tegur, miks treeneri juurest ei lahkuta ega tema vastu astuta. „Kui olla mingis kultuuris sees, mis väga palju normaliseerib teatavat käitumist ja näiteks lapsevanemad vaatavad kõrvalt ega reageeri, mõeldakse, et kuidas minagi,“ selgitas Mändla.

Tema enda jaoks oli uurimistöö kõige üllatavam tahk see, kuidas võistluspäeval tolereeritakse väärkohtlemist rohkem. „Mentaliteet võistluspäeval on ikkagi teistsugune. Sportlased suhtusid treenerisse leebemalt, sest mõistsid, et treener on ka pinge all,“ rääkis ta. 

Aave Hannus selgitas, et pingelistes olukordades tekivad ikka inimeste vahel konfliktid. Need ei liigitu aga alati väärkohtlemise alla. „Kui tekib konflikt ja üks inimene teisele midagi südametäiega ütleb, siis see ei ole väärkohtlemine,“ lausus ta. Väärkohtlemine on alandamise, häbistamise ja süüdistamise muster.

Kui treenerit on väärkoheldud, kasutab ta Hannuse sõnul samu meetodeid sageli ka oma õpilaste peal. Seda eriti siis, kui alustav treener ei saa head pedagoogilist haridust ega õpi kasutama sportlase motiveerimiseks spordipsühholoogilisi võtteid. Seda seetõttu, et arvatavasti töötasid väärkohtlevad võtted tema enda peal.

Kuigi sageli viidatakse, et tegemist on Nõukogude kooliga, siis Hannus sellega ei nõustu. „Uuringud viitavad sellele, et samamoodi käituvaid treenereid on ka mujal. Need on pigem üldised vanakooli meetodid kui spetsiifiline Nõukogude metoodika.“

Kuna maailm on muutunud, on ka teadmisi juurde tulnud. Hannuse sõnul on psühholoogia ja spordipsühholoogia võimsalt arenev valdkond. „Me teame tänapäeval, kui laastav on väärkohtlemise mõju. Teame ka seda, millised on tõeliselt efektiivsed võtted sportlaste psüühika reguleerimiseks,“ lausus ta. Väärkohtlemist spordis on Hannuse sõnul mujal maailmas võrdlemisi palju uuritud. Eestis alustati aga esimeste selleteemaliste uuringutega Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA eestvedamisel eelmisel aastal.

Karl Kruusamäe

Karl Kruusamäe sillutab teed inimese ja roboti võimalusterohkele koostööle

MinuGeenivaramu portaali avaleht

Avati üle 200 000 geenidoonorile mõeldud portaal MinuGeenivaramu

Iman Dadras kaitseb doktoritööd „Low Power Neural Network-Based Control and Actuation Solutions for Insect-Scale Robots“

27. juunil kell 12.15 kaitseb Iman Dadras füüsikalise infotehnoloogia erialal doktoritööd „Low Power Neural Network-Based Control and Actuation Solutions for Insect-Scale Robots“.