Sügis Charlestonis ja maisisiirup
Hei hopsti!
Meenutan üht septembrikuist pärastlõunat pärast vihmasadu. Keksisin parasjagu tänavatel, kui mind tabas kustumatu küpsiseisu. Hüppasin siis lähimasse Walgreensi kauplusesse, haarasin küpsisepaki ja seadsin sammud kassa suunas. Teel kohtasin hämmelduses punase-valgetriibulises töövormis teenindajat, kes minu sissetungi pärast rahulolematust üles näitas. (Unustasin mainida, et kaupluse põrand oli kattunud paarisentimeetrise veekihiga, kus oli soovi korral võimalus lõbusalt kummipardikesi ujutada.) Pood olevat hädaolukorra tõttu suletud. Pidin oma küpsisepaki nukralt poeriiulile tagasi poetama ja lahkuma.
Sel päeval oli kogu King Street (linna peatänav) vihma tõttu kinni ning see oli vaid üks paljudest eesootavatest sarnastest päevadest. Nimelt on september-oktoober Charlestonis vihmaperiood ehk sisuliselt on iga päev vihmahooge. Nii on tõenäoliselt olnud juba aastasadu. Sellele vaatamata jääb mulje, justkui nähtaks igapäevast vihmasadu kui midagi esmakordset. Probleemiks on see eelkõige kesklinnas, kus mingil põhjusel ei ole ehitatud piisavat vihmavee äravoolu süsteemi. Seega viib igasugune vihmasadu tavapärase elu rööbastelt välja ning lisaks kauplustele suletakse mõnel juhul ka õppehooneid.
Loo õppetund on see, et sügisel tasub vihmahirmus alati koju toitu varuda.
Pühapäevahommikune teekond raamatukokku.
Akadeemiline semester on siin laias laastus jaotatud kaheks. See tähendab, et oktoobri keskel toimuvad vaheeksamid ehk mid-terms, millele järgneb paaripäevane sügisvaheaeg. Sõitsime tol nädalavahetusel rahvusvaheliste tudengitega seitsmekesi Puerto Ricosse. See pani mind märkama, et ameeriklased reisivad küll palju, kuid koduriigist välja sageli ei satu. Osariigid ja muud haldusüksused on niivõrd erinevad, kergesti ligipääsetavad ega nõua erilist mugavustsoonist väljaastumist (kasutusel on sama valuuta, keel jne).
El Yunque vihmamets.
Puerto Rico on USA koosseisu kuuluv väike saareke Kariibidel. Tegemist on Ühendriikide inkorporeerimata alaga, mida eraldi osariigiks ei loeta, st näiteks puudub kohalikel õigus osaleda presidendivalimistel.
Värvikirevad tänavad ja päikeseloojang Puerto Ricos.
Puerto Rico lummab oma värvikirevate tänavate (hooned tõenäoliselt küll euronõuetele ei vasta) ja naerusuiste inimestega. Tänavad on täis kohalikke puuvilju pakkuvaid müügilette ning pea kõikjal on kuulda ringi vuravate mopeedide põrinat. Hommikutunnid mööduvad paljudel rannas surfates. Keskpäeval, mil päike on liialt intensiivne või vastupidi hoopis sajab (kaks äärmust), keskendutakse tööle või muudele tubastele toimetustele. Õhtupoolik veedetakse pigem rahulikus rütmis õhtusöögilauas lähedaste keskel. Ööd seevastu on pealinna San Juani rahvarohketel tänavatel täidetud salsarütmide ja muu Ladina-Ameerika muusikaga. Lisaks on Puerto Rico meelispaigaks tõenäoliselt kõigile kassisõpradele, sest kasse leidub siin tõepoolest rohkem kui Charlestonis oravaid.
Kassid ja muud tegelased San Juani tänavatel.
Tagasi jõudes tekkis tunne, et sügis on ka lõpuks Charlestonisse jõudmas.
Vahetevahel jääb mulje, justkui käiks elu siin tähtpäevast tähtpäevani. Ehk jäi juba varasemast meelde, et ameeriklastele meeldib meeletult kaunistada – nii kodusid, tarbeesemeid, sööki kui ka iseend. Siinset elurütmi kirjeldab hästi pidev ootus mõne peatselt saabuva pidustuse suhtes.
Nädal peale sügisvaheaega saabub järjekordne müstiline periood – halloween. Kõrvitsatemaatika prevaleerub juba nädalaid varem, kuid õige tähistamine leiab aset oktoobri viimasel nädalalõpul neljapäevast pühapäevani. Kostüüme ei kanta seejuures vaid õhtustel pidustustel, vaid mujalgi. Kui arvad, et maskide tõttu on inimesi raske ära tunda, siis tee katsetust filmikangelasteks kostümeeritud õppejõududega. Juba päev hiljem on halloween sisuliselt unustatud, kaunistused korjatakse kokku ning asendatakse uutega – paari nädala pärast saabuvate tänupühade dekoratsioonidega.
Halloween.
Ameeriklased ja maisisuhkur
Olen mitmel korral saanud küsimusi siin kasutatava suhkru kohta. Seega teen sel teemal väikese kõrvalepõike ja lühikese kokkuvõtte. Eestis levinud lauasuhkur (sahharoos) pärineb peamiselt suhkruroost või suhkrupeedist. Nõnda oli see ka Ühendriikides kuni 1950. aastate majandusbuumini. Üllatava fenomenina tekkis buumi käigus uusi töökohti eelkõige teenindussektoris, toitmaks kodust eemal viibivaid töömesilasi, ja seda perioodi kirjeldab metsik kiirtoidurestoranide arvu kasv. See tähendas ühtlasi naiste tööhõive hoogsat suurenemist, nii et soouuringute mõttes on tegemist huvitava perioodiga. Naiste sõltumatus ja võimalus end tööturul kehtestada kasvas. Teenindamise arvelt jäi aga vähem aega oma kodustele toidu valmistamiseks, mis omakorda viis valmistoidu tootmise metsiku kasvuni.
NSVL-i 1972. aasta põud, mis põhjustas suhkrupeedisaagikuse languse, ning Puerto Rico ja Louisiana piirkonnas möllanud orkaan Carmen, mille tagajärjel hävis suur hulk sealsetest suhkruroopõldudest, põhjustasid Ühendriikidesse imporditava suhkrukoguse märgatava kahanemise. Seega tuli välja mõelda lahendus – ja selleks osutus juba laialdaselt levinud põllukultuur mais.
Maisitärklisest valmistatud siirupis on võrreldes lauasuhkruga kõrgem fruktoosi osakaal, mida omakorda seostatakse suurema riskiga insuliinresistentsise tekkeks (lisaks häirub rasvhapete ainevahetus ja kasvab metaboolse sündroomi tekke oht). Erinevus lauasuhkru ja maisisuhkru vahel ei ole siiski märkimisväärne, et üht teisele eelistada. Probleemiks on ennekõike mõlema ületarbimine. Maisisiirupi kasutamisel on toiduainetööstuses aga rohkelt eeliseid: see lahustub kergelt vedelikes, ei hüdrolüüsu happelises keskkonnas ning hoiab toiduaine niiskussisaldust. Kõik need omadused tulevad kasuks valmistoitude valmistamisel. Nii pärinebki praegu hinnanguliselt kolmandik kaloritest ameeriklaste toidulaual fruktoosirikkast maisisiirupist. Ehk aitab see teadmine kellelgi järgmisel mnemoturniiril särada.
Järgmise korrani – siis räägin juba tänupühadest!
Ragne
