Talv on siis, kui ...
Kui eelmises postituses sai hõisatud lumerohkuse üle, siis seda postitust kirjutan, hoolimata kahest paarist soojadest kinnastest, külmast punaseks tõmbunud sõrmedega. Miinus kakskümmend on ikka väheke rets, aga vaadates tagasi kahele viimasele nädalale, pole mul midagi kobiseda. Ma ei mäletagi, millal oli viimati nii ilus ja lumine detsember, vähemalt ilma poolest.
Ülikooli rindel olen lõpuks jõudnud päris lahingute ehk eksamiteni. Just pool tundi tagasi tabas mind esimene eksamipaanika. Seda küll mitte eksami sooritamise, vaid vääraks osutunud ÕIS-i teate pärast, mis väitis, et ma pole eksamile registreerunud. Tähendab, teatel oli õigus, ma polnudki, aga tegelikult selles aines registreerimist ei nõutudki – sellest ka kogu segadus.
Üldse on nii, et kui hoian ÕIS-ist eemale, on elu nagu lill, aga kohe, kui sinna sisse login, tekib tugev tung arvuti ruttu välja lülitada ja diivani alla peita. Ma üldjuhul ei pea ennast arvutikaugeks inimeseks: oskan kasutada mitut kujundustarkvara, väheke pilte tuunida ja ka netis saan tavaliselt hakkama. Praegu aga on ÕIS-ist kujunenud minu tõeline Achilleuse kand. Ilma kallite kursaõdede lahke abita oleksin vist juba alla andnud.
Õnneks vähendab ÕISi õudust loengute järkjärguline lõppemine, mis annab aega eksamiteks õppida ja kirjatöödega valmis saada. Tuleb välja, et minu rõõm esimese semestri jõudeelust on tingitud muu hulgas väikesest valearvestusest. Nimelt võtsin sügisel kogemata ühe 100% veebiaine, „Läänemere piirkonna kultuuriruumi“, kus loengute asemel tuleb kirjutada kolm esseed ja siis kolmel teemal küsimustele vastata. Iseenesest ei midagi konti murdvat: vaatad materjalid läbi ja hakkad asjaga pihta, aga siinkohal ei tohi unustada, et enne juba legendaarseks saanud soome-ugri essee kirjutamist oli minu arusaam teemast päris hägune, peaaegu puudulik. Seega ei teadnud ma ka seda, kuidas Läänemere kultuuriruumi aine ülesandeid lahendada, ja selle asemel, et nendega kusagile jõuda, tegi aju seda, mida tülikate asjadega ikka tehakse: unustas ära, et mul selline aine üldse võetud on. Mistõttu on mul nüüd aega 10. jaanuarini ehk umbes kuu, et kogu semestri peale jaotatud ülesanded ära teha. Kuna sama kuu sisse jäävad veel kaks kirjatööd, neli eksamit ja ka jõulud, siis võib lugeja ise näha, kuivõrd destruktiivne on keeruliste asjade edasilükkamine. Kuid elu on parim õpetaja ja eks omad vitsad tulebki kätte saada noores eas, et siis tulevikus targem olla. Küllap saate jaanuaris lugeda põnevaid meenutusi sel teemal, kuidas ma oma asjad (arvatavasti mõnel ööl) kõik valmis jõudsin.
Praegusest kirjeldusest jääb mulje, nagu oleksin viimasel ajal väga töises meeleolus, ja eks see ole ka tõsi. Lisaks sellele, et olen tudeng, olen ma ju ametlikult ka Tartu Kivilinna Kooli töötaja, Stuudiumi arvates isegi õpetaja. Mulle väga meeldib näiteringi juhendamine ja ka meie näidend lavastus oleks juba üsna hea, kui vaid iga näiteringitunni ajal poleks 1–4 last seitsmest haiged. Ülikooli eeskujul proovin ka oma ringitunnis hübriidõpet rakendada, aga erinevalt üliõpilastest, on virtuaalruum enamasti tühi. See, et etendusest ka päriselt midagi välja tuleks, on ikka suuresti minu mure.
Jah, tegemist jagub, aga sellest hoolimata on alanud talv olnud täis ilusaid hetki. Hakkasin neid poolnaljaga üles kirjutama ja nüüd on mõtisklusi teemal „Talv on siis, kui …“ kogunenud juba väikese jutu jagu. Olen jälle ettenähtud sõnade arvust üle kirjutanud, aga jagan teiega siiski ka oma humoorikaid ülestähendusi talvistest hetkedest. Kahtlustan, et siit jagub äratundmist ja samastumist pea kõigile.
Talv on siis, kui istud oma lemmikloengus ja loed minuteid loengu lõpuni, sest sul on külm ja tahad minna koju teed jooma. Siis meenub sulle, et tegelikult on sul kotis veel üks kampsun, ja sa tõmbad juba seljas oleva kampsuni peale teise kampsuni, sest teisiti lihtsalt ei kannata.
Talv on siis, kui sul on lõpuks seljas viis kihti riideid ja sa näed välja nagu kubujuss, kes pole iialgi peeglisse vaadanud, aga sa paned riideid siiski üha juurde, sest õues on külm ja parem on kergitada möödujate kulme, kui jääkülmi varbaid saabaste sees. Kuigi ka viie kihiga lähevad varbad külmaks. Varbad lihtsalt ei tea, kuidas soojad olla.
Talv on siis, kui sa loed voodis paksu teki all luuletusi ja pead kõige ilusama rea peal voodist välja hüppama, sest siiber jäi vist lahti. Sellest poleks ju muidu midagi, aga et on talv, siis lahtise siibri korral oleks korteris hommikul külmem kui enne kütmist. See oleks ikka väga külm.
Talv on siis, kui huuled kuivavad ööga lõhki ja sa avastad end järgmisel päeval suvalisel hetkel unistamas kodus kapil seisvast kätekreemist, sest nahk on kuiv ja ketendab. Huulepalsamist ma parem ei räägigi: see on kas kodus, kadunud või tühi.
Talv on siis, kui lähed väikeste lastega õue ja lumi on nii paks, et nad kukuvad iga sammu järel pikali. Pärast viit minutit loobud ja liigutad neid ise. Pärast kümmet minutit loobuvad nemad selle olukorraga leppimast ja puhkevad nutma.
Talv on siis, kui otsustad eksamiteks õppimise asemel õdedega kelgutama minna, sest sa ei tea, kas läheb veelgi külmemaks või teeb ilmataat kõigile ülehomme pikka nina ja lund ongi vaid nädalaks.
Talv on siis, kui esimese liuga on lumi saapas, aga sa naerad siiski nagu pöörane, sest kelgutamine on midagi niisugust, mida lihtsalt peab talvel tegema.
Talv on siis, kui sa lähed tuppa tagasi, aga ikka ei õpi eksamiteks, sest mis on teine advent ilma piparkookideta?
Talv on siis, kui jõgi külmub kinni ja päikeseloojangu ajal pole roosas taevas ühtegi pilve ning sa arutad mõttes, kas külmunud nina kukub enne koju jõudmist peast või mitte. Samas aga ei saa osa sinust eitada, et kõik see – kuusk ja tuled ja lumi ja härmatis – näeb välja nagu Netflixi jõulufilmis. Ja see on ju päris hämmastav.
Kiirus ei vähene ja alati on midagi, mille pärast mokki krässu tõmmata, aga sellist talve on vaid kord mitme aasta jooksul. Järelikult tasub seda nautida – ka külmi ihuliikmeid ja valusat kurku.
Lugemiseni!
