Tarkus kasvatab hambaid
Selles postituses plaanisin rääkida tudengina töötamisest, aga kasvavate hammaste tõttu pole viimasel kahel nädalal töö tegemisest suurt midagi välja tulnud.
Tarkusehambad on midagi niisugust, millest kõik on midagi kuulnud, aga kuniks neid enda suus ei kasva, tundub tegu olevat millegi abstraktse, isegi naljakaga. Minu hammastega on lood täpselt nii. Pärast mitut aastat breketite kandmist tundus, et nüüd on hambaread otse ja suuprobleemidega rohkem tegelema ei pea. Eks selline naiivne lootus on pärast suurte kannatuste lõppu mõistetav. Nüüd aga vaatan neile aegadele, mil ma olin alaealine ja haigekassa mu hambaravikulud kattis, tagasi tõelise heldimusega.
Hambaarsti juurde olen sel sügisel sattunud juba kolm korda, kõik nendesamade kasvavate hammaste pärast, ja iga kord tahan ma üha vähem naasta. Mitte et mu hambaarst kuidagi halb oleks, vastupidi, ta teeb suurepärast tööd, lihtsalt pangaarvesse jääb pärast iga korda kenake auk sisse… Järjekordne kole täiskasvanuks saamise kõrvalnäht.
Näide hambaid kasvatava tarkuse ammutamisest.
Üle-eelmisel nädalavahetusel otsustasid kõik neli tarkusehammast korraga kasvama hakata, lüües suu, kaela ja pea valu täis ning röövides igasuguse jaksu. Alguses mõjutas kehv enesetunne vaid koolitöid, mille tähtajani oli õnneks veel nädalake aega, kuid eelmisel esmaspäeval jõudis asi nii kaugele, et olin sunnitud ära jätma nii laste hoidmise kui ka näiteringi juhendamise ja minema hoopis erakorralisele hambaarsti visiidile. Seal vaadati mulle kurva näoga otsa ja tõdeti: „Meil on kahju, aga teha pole midagi. Iseenesest on kõik korras, peab lihtsalt hammaste tulemise valu ära kannatama.“ Vajadusel soovitati süüa valuvaigistit. Nii polnud mul oma hädas süüdistada kedagi teist kui iseennast. Kui hammaste nimi on seotud tarkusega, siis pole mingi ime, et need ülikoolis kasvama hakkavad. Järelikult olen ise süüdi. Oleks tulnud algusest peale rumalaks jääda – vaevalt need hambadki siis praegu kasvaksid. :D
Soe soovitus kõigile, kellel veel need koledad liighambad tulemata: hoiduge haridusest, see on ohtlik!
Taanduvat hambavalu võib seostada ka pihus hoitud meteoriidiga. Õppejõu sõnutsi peaks meteoriidi puudutamine andma maagilise jõu...
Nädala teises pooles andis viis päeva kestnud hambatulemisvalu järele, siis sain lõpuks ka oma soome-ugri essee valmis kirjutada. Enne proovisin mõtteid ebameeldivustelt eemale juhtida meeldivate ajaviidetega, mis koolitöödele muidugi kaasa ei aidanud. Tööle ma sel nädalal ei jõudnudki ja paistab, et ka käimasolev nädal jääb üsna töövaeseks. Mu endise põhikooli näitering toimus esmaspäeval koroona tõttu veebis, kuhu jõudsid kaheksast osalejast kaks, laste hoidmisest aga tuleb minu enda võimaliku koroonakontakti pärast sel nädalal hoiduda. Sel sügisel oli see juba teine kord oodata, et kas tulevad need haigustunnused või olen pääsenud. Vaktsineerituna pole elu õnneks siiani seisma jäänud, kuid mine sa tea. Täna on neljas päev kokkupuutest, parasjagu teengi kirjutamises pausi, et teha jalutuskäik apteeki kiirtesti järele …
… Tund aega hiljem: jessssssssss, test tuli negatiivne!
Elu veidrad vingerpussid ja universumi must huumor on viimase pooleteise aasta jooksul muutunud tavapäraseks elu osaks, kuid on ikka tore küll, kui parasjagu ise nalja ohvriks ei lange. Siinkohal näikse olevat paslik hetk reklaamipausiks: kandkem ikka maski, peskem käsi ja kui põhimõtted vähegi lubavad, siis nagu minu enda äsjane juhtum tõestab, vaktsineerimisest siiski on kasu.
Üks viis hambavalu vastu võidelda on tähelepanu kõrvale juhtimine... Pildil tähistame noorema õega elus I korda Halloweeni: mina indiaanlase, õde kõrvitsana :)
Nüüd, kus see suur koroonakivi on (vähemalt esialgu) südamelt maas, jõuan lõpuks lähemalt rääkida oma tööst. Kirjanduse ja kunsti kõrval naudin ma lastega tegelemist, seega pole mingi ime, et mõlemad mu töökohad (see kõlab reaalsest olukorrast kõvasti peenemalt) on seotud lastega. Jah, lapsed on tohutud energiaröövlid, nad on lärmakad ja vahel on keeruline nendest aru saada, aga samal ajal ei suuda ükski täiskasvanu olla iial nii siiras, ühegi suure silmis ei sära selline puhas õnn nagu laste omades siis, kui suudan nad naerma ajada. Lapsed ei salatse ja kui midagi on halvasti, siis ei kavatsegi nad seda varjata. Puuduvad täiskasvanute maailma skeemitamised ja mõttemängud, on vaid siin ja praegu, tõelisus. Täpselt nii, nagu nad patareid tühjaks tõmbavad, suudavad nad need ka hetkega täis laadida. Vähemalt teevad seda minu suured sõbrad, pooleteiseaastased kaksikud, keda ma mõne korra nädalas hoidmas käin. Töö on küll intensiivne, aga julgen arvata, et teenindavas sektoris ei saa iial nii palju naerda. Neile avatud südamega inimestele, kes veel kahtlevad, mainiksin kindlasti ka seda, et lapsehoidja tunnipalk on üle Eesti keskmise ja ajad on üldjuhul paindlikud. Seega, kes otsib (lapsehoidja)tööd, siis laske sõna tuttavate seas lahti või vaadake ringi veebilehtedel, kus vahendatakse tööpakkumisi lapsehoidjatele (näiteks pere24.ee).
Lisaks hoidjatööle juhendan ma esmaspäeva pärastlõunati 1.–5. klassi õpilaste näiteringi. See on füüsiliselt kõvasti lihtsam kui kaksikute süles tassimine, aga vaimselt nõuab jälle suuremat koormust. Varem olen juhendanud Paide Gümnaasiumis 3D valikainet ja kahte nädalast kunstilaagrit, vahel teen tööotsi ka laste sünnipäevadel näomaalija või peo läbiviijana, kuid see on mul esimene kord olla ringi juhendaja. Ühesõnaga väljakutse. :) Praegu olen tegelenud Kivirähki „Karnevali ja kartulisalati“ näidendiks kirjutamisega, tekstid on laiali jagatud ja lapsed õpivad osasid, vaikselt proovin tähelepanu juhtida ka sellele, et hea esituse tarvis tuleb lisaks teksti esitamisele ka kehaga rollis sees olla. Teatriteaduse aluste loengud on teooria osas hea tugi, kuid seda saab rakendada vaid mänguna. Päris teooria kuulamise jaoks on mu juhendatavad veel väikesed.
Selleks korraks siis niisugused lood mu hammaste ja tööga. Vahepeal algas minu jaoks ka uus eluaasta, seega edasised postitused kõnelevad mitte enam kahekümnese, vaid nüüd juba kahekümne ühe aastase tudengi elust-olust, väljakutsetest ja muidugi seiklustest.
Sünnipäeva tähistamas
Kuulmiseni!
