Ühiskonna kriisikursilt päästmiseks peab tegutsema nüüd, kui meil on veel valikuid
18. novembril toimunud loodusteaduste konverentsil arutlesid Tartu Ülikooli teadlased, kuidas aitab teadus meil kestlikumalt elada. Võtmeks on eri teadussuundade senisest tihedam koostöö. Samuti tuleks käsitleda keskkonda kui meie tuleviku kindlustuspoliisi. Tegutsema peab hakkama nüüd, kui meil on veel valikuid.
Vestlusringis, mida juhtis loodus- ja täppisteaduste valdkonna dekaan Leho Ainsaar, osalesid ökoloogia ja maateaduste instituudi taastamisökoloogia professor Aveliina Helm, füüsika instituudi eksperimentaalfüüsika professor akadeemik Marco Kirm, füüsika instituudi atmosfäärifüüsika kaasprofessor Velle Toll ja ühiskonnateaduste instituudi tehnoloogiauuringute kaasprofessor Laur Kanger.
Leho Ainsaar juhatas vestluse sisse probleemipüstitusega: selleks, et vähendada inimkonna mõju keskkonnale, peaksime vähem tarbima ressursse ja energiat, mis omakorda kahandaks majandust ja mugavusi. Kas elukvaliteedi langus on möödapääsmatu ja ainus lahendus on kestlik kahanemine?
Laur Kangeri arvates võime praegu otsustamist küll veel edasi lükata, kuid see tähendab, et ühel hetkel jõuame tupikusse, kus meil ei ole inimese vabaduste ja piirangute üle arutlemisel enam valikuid. „Peame otsuseid tegema nüüd, kui meil neid valikuid veel on,“ sõnas Kanger.
Aveliina Helm nõustus ja lisas, et loodusteadlased on kindlaks teinud, et samal moel edasi minnes ootab inimkonda kollaps. „Samas peavad ka teistest teadusharudest tulema lahendused, kuidas vähendada koormat keskkonnale. Majandussüsteemis tuleb arvesse võtta ka keskkonna valupunkte ja keskkonnakahju peab kajastuma toodete hinnas,“ rääkis Helm.
Marco Kirm leidis, et kestlik majandamine on kinni poliitilises otsustamises ja ühiskondlikus mõtteviisis. „Teadlasena näen, et meil on see võimekus ja tehnoloogia olemas, millega maailma paremaks muuta, kuid vaja on teadlastevahelist koostööd.“
Kasvu piiramine on vältimatu
Velle Toll tõi mängu tehnoloogia,mis on küll väga hea väga hea, kuid samal ajal on see ka suuresti meie praeguste keskkonnaprobleemide põhjustaja. Tolli sõnul on tehnoloogia kasutamisel kasvu piiramine vältimatu. „Uue, kliimasõbraliku tehnoloogia kasutuselevõtul tuleb seada piir, kui palju energiat me kasutame, kui palju toodame ja tarbime,“ sõnas Toll.
Aveliina Helm lisas: „Inimkonnal on eeldus, et see standard, milleni oleme arenenud, on parim ja edasi saab minna ainult veel paremaks, ning 30 aastat tagasi, kui majandus oli kaks korda väiksem, oli elu palju halvem. Tuleb muuta seda kognitiivset häiret ja tuua esile väärtused, mida inimesed tegelikult hindavad.“
Kanger selgitas, et tööstusühiskond on klassikaliselt tuginenud kahele usule: et looduskeskkonda võib pumbata lõputult jäätmeid ja sellest ei juhtu mitte midagi ning et progress on lõppematu. „See on naiivne usk teaduse ja tehnoloogia võimekusse. Kuid kui vaadata tehnoloogia kujunemist viimase 250 aasta jooksul, siis inimkond on tehnoloogia positiivseid võimalusi regulaarselt üle hinnanud, negatiivset kõrvalmõju alahinnanud ja pikaajalise mõju määratlemisega täielikult mööda pannud.“
Teadlaste võimuses on vastutustundlik teadus ja innovatsioon – tehnoloogiate kujundamine nende algjärgus, selle asemel et tegeleda hiljem mõjuga.
Ka Marco Kirmi sõnul peavad teadlased kandma vastutust ning juhtima probleemidele poliitikute ja ühiskonna tähelepanu. Samas leidis Aveliina Helm, et teadlaste hoiatused ei pruugi jõuda poliitilistesse otsustesse, sest huvirühmi on palju. Küsimus on selles, kuidas panna kõik need huvirühmad, kelle tegevusel on suur keskkonnamõju, tulevikule mõtlema, nii et üleminek oleks kõigile motiveeriv.
Loodus ei ole läbirääkimispartner
Aveliina Helm rõhutas vajadust aktsepteerida, et kliimamuutuste ja looduskeskkonnaga ei saa läbi rääkida ega kompromisse otsida. See on keerukas süsteem, kus kehtivad loodusseadused.
Velle Toll lisas, et inimkonna heaolu ja loodushüved on osa ühest süsteemist ning loodusseadused lubavad inimkonnal heaolu tagada ka nii, et loodus ei kannataks. Meie praegune sotsiaal-majanduslik ühiskonnakorraldus seda aga ei lase.
„Lühiajalise majanduskasvu maksimeerimine ja loodushüvedega mittearvestamine viib paratamatult looduskeskkonna kahjustumiseni,“ sõnas Toll. Majanduses on vaja arvesse võtta kõiki ökosüsteemide teenuseid, et loodushüved oleksid tagatud ka tulevastele põlvedele.
Marco Kirm selgitas, et ühiskonna muutmiseks on kaks teed: revolutsiooniline ja evolutsiooniline. Tema sõnul ei vii revolutsiooniline tee kuhugi, vaja on evolutsioonilist teed. Ainus võimalus on teadlastel rääkida rohkem, valjemalt ja ühel häälel.
Laur Kanger aga julgustas olema äkilisem. „50 aastat on teadlased rääkinud rahulikult ja kaalutletult, et võib juhtuda, et kui me mitu kriitilist piiri ületame, siis tulevad kiiresti ettenägematud tagajärjed. Kui me rahulikult evolutsioneerume, siis me aastat 2100 ilmselt ei näe,“ arvas ta.
Elurikkus on meie kindlustuspoliis
Velle Toll tuletas meelde, et sajandi lõpuks terendab meile kliima kolme-neljakraadine soojenemine. See toob väga suure mõju ka siia, Eestisse. Tähtis on nii kliima soojenemist pidurdada kui ka sellega kohaneda. „Kohanemine on tihedalt seotud eluslooduse hea seisundi tagamisega, sest see aitab meil puhverdada kliimamuutuste mõju,“ ütles Toll.
Aveliina Helm nõustus: „Jah, absoluutselt, elurikkus ja looduse funktsioonid on kui kindlustuspoliis. Kohanemine ja kliimamuutuste leevendamine peavad käima käsikäes ning kõik ressursid peavad minema selleks, et hoida loodus toimiva ja vastupidavana.
„Kliimamuutused ja elurikkuse kahanemine on palju tempokam, kui me suudame seda aktsepteerida ja sellele reageerida. See, mida järgmised kümnendid toovad, on huvitav, aga väga murettekitav,“ sõnas Helm.
Laur Kanger oli päri, et kohanema peab, sest teatud mõju on juba pöördumatu, isegi kui me lõpetaks päevapealt ära igasuguste heitkoguste tekitamise. Pigem tuleb küsida, kas on võimalik leida keskteed.
Marco Kirmi hinnangul tuleb saavutada uus ühiskondlik kokkulepe, ja see ongi kõige keerulisem. „Me peame saavutama kokkuleppe, mis kogu aeg kohaneb,“ täpsustas Aveliina Helm.
Inimene on osa loodusest
„Ei ole vaidlust selle üle, kas jätame kõik looduseks ja kolime inimesed Kuu peale või katame kõik asfaldiga – see on kunstlikult tekitatud dihhotoomia,“ sõnas Helm. Tema arvates on oma tähtis osa iga eriala teadlastel, sest nende võimuses on edendada teadust ja otsida lahendusi, aga ka täiel määral rakendada olemasolevaid teadmisi selle kohta, mida on vaja looduse hoidmiseks.
Velle Toll tõdes samuti, et küsimus „Kas loodus või inimene?“ pole õigustatud, sest inimene on osa loodusest. „Inimkond sõltub loodushüvedest. Aga selleks, et tulevastel põlvedel oleks heaolu, peab olema ka loodusel hea,“ ütles Toll.
Vaata paneeldiskussioon järele alates 4:09:36.
