Universitas Tartuensis käis rektoril maakodus külas

Universitas Tartuensis külastas nüüdseks teist ametiaega alustanud rektorit Toomas Asserit tema maakodus, et küsida väheke vabamas õhustikus, milliseid mõtteid mõlgutab ta uue ametiaja eel. Olgu öeldud, et kohtumine leidis aset vahetult enne suvepuhkust juulis ja palavaid teaduseetika ning andmekaitse-teemalisi arutelusid augustikuus.

Kääriku kandi kuppelmaastikul asuva maakodu suurtest akendest avaneb vaade alla, ülespaisutatud tiigile. Nõlval, ühel niitmata jäetud ribal õilmitsevad jaanipäevajärgses rikkuses härjasilmad, kassikäpad ja muud nostalgiat tekitavad niidutaimed. Ahtasängilise oja kallastel kasvab kaitsealune orhidee, roosakat karva kuradikäpp.

Nagu õu, on ka maja avar. „Sai nii planeeritud, et lapsed ka ära mahuksid. Mu kolm last ja kuus lapselast käivad siin tihti,“ noogutab Asser diivaninurgas nutitelefoni süvenenud varateismelise poisterahva suunas. „Noorim lapselaps on viiekuune.“

Taamal paistab Vanapoisimägi – selle nõlvadelt on naaber metsa maha võtnud ja kiilaks jäänud künkal turritavad üksikud puud. „Üraskikahjustus,“ seletab Asser.

Rektori abikaasa Karin (samuti arst – radioloog ülikooli kliinikumis) toob lauale kohvikannu, napooleonikoogi ja maasikad ning jätab meid omapäi.

Keskjoonel: viis möödas ja viis veel ees

Viis aastat on rektoriametit peetud ja järgmised viis ees. Millise tundega vaatas rektor valimispäeval otsa tõsiasjale, et nüüd ongi nii, et veel viis aastat tuleb üpriski heitlikes oludes juhtida mitmepalgelist, pulbitsevat ja keerulist organisatsiooni?

„Eks kõigepealt oli uhkus- ja tänutunne, et toetus on antud. Väga suur vastutus muidugi,“ kostab Asser. „Kui aega tagasi kerida, siis viie aasta eest ei osanud veel sügavuti hoomata, kuidas asi toimib. Meeskonna tekkimine ei ole kindlasti mõõdetav nädalatega, ilmselt ka mõne kuuga mitte. Aga mul ei ole mingit kahtlust, et uus meeskond on sama hea. Kaks kolmandikku eelmisest rektoraadi koosseisust jätkab.“

Mida rektor oma meeskonnakaaslastes kõige enam hindab?

„Pühendumist. Kõige meeldivam kogemus läinud viiest aastast on töötada koos väga pühendunud ja tarkade inimestega,“ arutleb ta. „Ja see on olnud sisuline pühendumine. Kristjan Vassil, kes nüüd lõpetab [töö teadusprorektorina], oli rektoraadis sisuliselt kaasa mõtlev ja tegutsev kolleeg; või näiteks Aune Valk, kelle analüütilist võimekust ma olen alati rõhutanud ...“

Rektori töö seisneb suuresti suhtlemises: nii kolleegidega maja sees kui ka väljaspool ja samuti rahvusvaheliselt. Rektori ülesanne on hoida avatud suhtlust poliitikaringkondade, valitsuse ja ajakirjandusega. Aga üliõpilastega?

„Üliõpilastega on kontakt pigem üliõpilasesinduse kaudu,“ möönab rektor. „Tudengitega on loomulikult side, aga see ei ole enam õppejõu ja tudengi tasand, vaid rohkem administraatori ja tudengi oma.“

Kui kohe härjal sarvist haarata, siis kuidas kavatseb ülikool lahendada üliõpilaste suure mure, ühiselamukohtade nappuse probleemi, millest oli juttu ka valimisdebattides?

Rektor noogutab. „Üliõpilaste eluasememure on tõepoolest terav ja sel on mõju kogu ülikoolilinna kinnisvaraturule,“ nendib ta. „Ka eraettevõtjad võiksid näha siin potentsiaali soodsa üürihinnaga üliõpilaselamute rajamiseks, sest ülikooli reageerimisvõimalused on eraturust kitsamad. Praegu on meil plaan renoveerida üks ühiselamu aastas. See aga tähendab, et igal aastal on selle jagu kohti kasutusest väljas. Hakkame peatselt koostama uut kapitalieelarvet ja ma ei välista, et otsime võimalust Raatuse ühiselamu laiendamiseks. Maa ja ehitusõigus on meil olemas, küsimus on rahastuses.“

Ja kas on ka soodsa hinnaga tudengisöökla lootust?

„Jätkame koos üliõpilaste ja ettevõtjatega lahenduste otsimist, kevadise katseprojekti järel pole me lootust kaotanud,“ kinnitab rektor.

Nii suures organisatsioonis nagu ülikool on praktilised teemad vaid kübeke sellest, millega rektoraat peab tegelema. Milline osa rektoriametist tundub kõige raskem?

„Sõna raske mulle eriti ei meeldi, nagu ka sõna väljakutsuv,“ arutleb Asser. „Elu on mitmekesine, see pakub võimalusi ja ülesandeid, mis ei ole tingimata raskused. Palju tähelepanu läheb inimsuhete hoidmisele. On ju tavaline, et isegi lähikondsetega on erinevaid arusaamisi ja ootusi; me oleme inimestena erinevad ja ka reageerime eri moodi. Mida pingelisem olukord, seda enam tulevad välja emotsioonid. Seda tuleb tasakaalustada, ja see ongi vast juhi roll: kuulata ära ja anda võimalusi tegutsemiseks.“

Rektor märgib, et tema varasemad ametid (neurokirurgi ja professorina, närvikliiniku juhataja ja meditsiiniteaduste valdkonna dekaanina) on teda õpetanud küllaltki hästi pinget taluma.

Liigirikas aed

Image

Fotograaf Lauri palub rektoril ajakirja fotosessiooniks tutvustada meile maja ümbritsevat maastikku. Siia on istutatud ligi 300 eri liiki puud, sealhulgas maailma kõrgeima (46,6 m) männi, Ootsipalu männi kloon, mille kinkisid kolleegid ja mille sõsara istutas rektor emakeelse ülikooli 100. sünnipäeva puhul botaanikaaeda.

„Karin teeb aiatööde plaani ja minul on rõõm selle teostumisele kaasa aidata,“ ütleb Asser naljatamisi ning juhib tähelepanu kanada vahtrale, mis muutub sügisvärvides eriti pilkupüüdvaks.

Käärikule sõites valas nagu pangest, nüüd jätkus päikest just täpselt nii kauaks, et fotograaf jõuaks rektori korralikult kaamerasse püüda. Ja juba kisubki taas pilve ning tibutab.

„Kas tohib ka midagi küsida?“ pärib Lauri oma kaameraid kokku korjates, sädemeke silmis.

„Me kolleegidega stuudios arutasime, et meie kaameramehe kokkuvarisemine rektorite debati otseülekandes ETV-s nägi välja nii, nagu oleks see lavastatud!“ Lauri vihjab sellele, kuidas Toomas Asser keset debatti kaameramehele appi ruttas, nii et saates tekkis väike paus.

Rektor muigab. „Olen sellist juttu kuulnud jah. Ma ootasin ühe hetke, aga kui keegi ei läinud, siis arstina ei saanud teisiti.“

Vihm ei saa siiski hoogu sisse, tibutab vaid õrnalt. Kolime kohvitassidega terrassile.

Ülikool valikute ees

Jutuajamises rektoriga ei pääse üle ega ümber põletavatest teemadest, mille pärast on juba aastate kaupa häirekella löödud.

Näiteks tänavu veebruaris avaldasid nelja ülikooli enam kui 3000 teadlast ühispöördumises tungivat muret süveneva hariduskriisi pärast; doktorantide ja õppejõudude järelkasvu puudus ohustab nii Eesti kõrgharidust kui ka demokraatiat. Ka Rektorite Nõukogu, mille esimees on Toomas Asser, on esinenud ühisavaldusega. Mida ülikoolid siin üldse teha saavad?

„Ega praegu head vastust olegi ­– üliõpilased kas hakkavad ise õpingute eest maksma või annab selle raha riik,“ tõdeb rektor. „Kõrghariduse rahastamisest hakkab sõltuma akadeemiliste ametipostide atraktiivsus. Ühiskonnal tuleb otsustada, kui palju ja missuguse kvaliteediga haridust meil vaja on.“

Millised on Rektorite Nõukogu võimalused hariduses toimuvat mõjutada?

„Rektorite Nõukogul pole peale seletamise ja argumenteerimise palju muid vahendeid,“ selgitab Asser. „Tuleb poliitikuid ja koos sellega ka ühiskonda hariduse vajalikkuses veenda. Selle kvaliteedi ja tasemega, mis meil ja kõigepealt Tartu Ülikoolil on – ja mida ka rahvusvaheliselt hinnatakse –, on põhjust haridust pakkuda. Aga ma tean, et on ka teisi seisukohti – et haritud inimesi ei peaks nii palju olema. See tulebki läbi vaielda, meil ei ole sellest pääsu.“

Rektor Asser on haridusest kõneledes ilmselgelt innustunud. „Töö iseloom on sedavõrd muutunud, et peaaegu ühelgi erialal ei saa enam hakkama kas või infotehnoloogiliste teadmisteta,“ ütleb ta. „Vaja on juhtimis- ja palju muid oskusi, need kõik võiks olla hariduse osa. Mida edasi, seda komplitseeritum on maailm. Ma isegi ei näe teist võimalust riigi püsimajäämiseks peale hariduse.“

Praegu on ülikoolidesse jõudnud nullindate põlvkond, demograafilise mõõna ajal sündinud noored. Neid, kellest võiks emakeelse ülikooli õppejõud võrsuda, on järelikult vähem. Nii mõneski õppehoones hakkavad doktorantide ja teadurite kabinetiuste siltidel silma võõrapärase kõlaga nimed. Osa teadlasi küsib: kui meil ei ole võtta eesti üliõpilasi ja doktorante, kas ei peaks siis üldsegi erialasid ja vastuvõttu kokku tõmbama?

„Viimase 20 aastaga on Eestist kõrgkoolidesse tulijate arv tõepoolest märgatavalt langenud,“ nendib rektor Asser. „Doktorantide olemasolust sõltub aga akadeemiline järelkasv. Ülikooli vajadus on päris suur, õppejõud peavad olema doktorikraadiga.“

Eestis rahastatakse kokku 300 doktoriõppekohta. Eelmise aasta tegelik vastuvõtt oli 362.

„Jah, ja riik eeldab, et igal aastal umbes nii palju ka lõpetab,“ selgitab rektor. „On aga ilmselge, et see päris nii ei saa olla – tegelikult on lõpetajaid vaid natuke üle kahesaja. Viimaste aastatega on siiski nominaalajaga lõpetajate osakaal kasvanud ja katkestamine on vähenenud, aga sellest ei piisa. Ülikoolide hinnangul peaks kasvama ka riigi rahastatavate nooremteadurikohtade arv. Suhtarvuna jääb meil enamiku Lääne-Euroopa riikidega võrreldes puudu umbes 150 doktorikraadi kaitsjat aastas, nii et 300 asemel peaks meil olema ligi 500 doktoriõppesse astujat.“

Asseri sõnul on õpingutes tekkiv paus suuresti seotud majanduslike oludega. „Kuni ei tööta ahel, et bakalaureuseastmelt minnakse otse magistrisse ja sealt liiguvad kõige motiveeritumad doktoriõppesse, olukord ei muutu.“

Samas on meil kokku lepitud riiklik eesmärk, et kõrgharitute osakaal suureneb.

„Riiklik strateegia „Eesti 2035“ seab 24–35-aastaste eagrupis kõrgharitute osakaalu eesmärgiks 45%. (Praegu on 43%, veidi vähem kui OECD keskmine 46% – toim.) Selle suunas me liigume,“ ütleb rektor. „Samal ajal on meil üle riigi puudu õpetajaid, eriti füüsika- ja matemaatikaõpetajaid. Teadaolevalt on õpetajakoolitusse nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis tänavu rohkem soovijaid ja ka riiklik tellimus on kasvanud. Tartu Ülikooli üks pikaajalisi eesmärke on pakkuda kvaliteetset haridust rohkematele õpetajaks pürgijatele. Uue meetmena on meil ja Tallinna Ülikoolil käivitumas õpetajate akadeemia – sinna tuleb rohkem õppureid ja ehk saab selle kaudu lahenduse ka matemaatikaprobleemile. Gümnaasiumi ja põhikooli matemaatikaeksamite nõrgad tulemused näitasid, et ilmselt peaks sundust matemaatikat õppida olema üldhariduskoolis rohkem, praegu on hoiakud vahest liiga liberaalseks läinud.“

Sama mure on arstidega – perearstipõud on pikalt jutuks olnud, nüüd räägitakse juba, et lähitulevikus ei jätku igale inimesele perearsti. Mida saaks ülikool teha?

„Arstide koolituse mahtu peab suurendama,“ ütleb rektor veendunult. „Siin ei ole ühtegi muud võimalust, praegu on Eesti arstkonnast kaugelt üle veerandi pensioniealised. Sõltuvalt erialast kestab arstiõpe koos residentuuriga 10–11 aastat. Arstide koolitusmahud olid 80-ndatel võrratult suuremad ja see põlvkond on nüüd pensioniikka jõudmas. Mida saab ülikool teha? Meditsiiniteaduste valdkond peab planeerima oma tegevusi, et suuta rohkem üliõpilasi vastu võtta. Rektoraadi õlul on see, et riigilt vajalik rahastus saada; peame selgitama, milleks see vajalik on. See on täiesti vältimatu. Kõige rohkem on ehk kõneainet pakkunud perearstid, aga samamoodi on kõigi teiste erialadega: erakorralise meditsiini, intensiivravi, patoloogia, mitme kitsama erialaga, kus arstide koolitusmahud peavad olema palju suuremad. Koolitusmahtu ei saa kasvatada väga järsult, sest meil pole kohe piisavalt õppejõude ja ka haiglates pole tingimusi, et tudengid saaksid praktiseerida. Nii et sellega tuleb lähiaastatel järjepidevalt tegelda. Rohkem tuleb ka haiglate vahel koostööd teha.“

Räägitakse ju ka sellest, et meditsiiniteaduste valdkonna võiks üldse Tallinna üle viia. Et „Tallinnas on inimesed ja haigla peab olema seal, kus on inimesed“.

Rektor on oma vastuses konkreetne: „Meditsiin ei ole ainult haigla, vaid ka alusteadmised, ja neid ei saa lahku viia. Arstide koolitamine on ja jääb Tartusse. Ka residentuur on Tartu õlul. Küll aga olen ma nõus, et see, mis puudutab patsienti, nende kaasatust õppeprotsessi, võiks olla korraldatud haiglates üle kogu Eesti. Mõistetavalt ei ole see lihtne.“

Kas rahvusülikool või rahvusvaheline ülikool?

Jutt liigub emakeelsele ülikoolile. Milline on rektori meelest ülikooli roll? Kas võib öelda, et rahvusülikool on eesti keele kants?

Image

„See roll on ikkagi absoluutselt määrav, tähtis nii keele kui ka kultuuripärandi säilitamisel,“ kinnitab rektor. „Kuid rahvusülikooli ja rahvusvahelise ülikooli rolle ei pea vastandama. Tartu Ülikoolile on seadusega pandud kohustus eesti keelt säilitada, terminoloogiat arendada, pärandit, muu hulgas meie geneetilist koodi uurida ja arheoloogilisi uuringuid läbi viia. Ent see kõik ei ole tehtav, ilma et meil oleks mingit rahvusvahelist arusaama kaasaegsetest uurimismeetoditest ja tehnoloogiatest.“

„Kui me tahame oma asju ka maailmale näidata, peab olema adekvaatne side välismaailmaga, ka teadlaskonnaga. Selleks, et teadlased omavahel suhtleksid, peame olema samas mõiste- ja kvaliteediruumis. Rahvuslikud teemad on küll uuringute objekt, aga ka neid ei ole võimalik teha ilma rahvusvahelise koostöövõrgustiku kompetentsita.“

Hea uudis on ilmselt ka see, et välistudengitele, -doktorantidele ja -õppejõududele tehakse alates tänavu sügisest eesti keele õpe teatud mahus kohustuslikuks ja selle eest saab ka ainepunkte.

„Jah, lisandub mitte ainult keeleõpe, vaid ka laiemalt kultuurielu tundmaõppimine,“ sõnab Asser. „Loodetavasti seob see välisdoktorante ja -teadlasi Eestiga rohkem ning loob võimalusi siin jätkamiseks. Palju sõltub ka juhtide motiveeritusest – sa pead võimaldama, et su välistaustaga töötajad saaksid keeleõppes osaleda.“

Toomas Asser osaleb aktiivselt mitme rahvusvahelise teadusülikoolide võrgustiku tegevuses. Ta on Tartu Ülikooli rektorina The Guildi juhatuse liige, LERU C7 (The League of European Research Universities) liige, Enlighti juhtkomitee liige.

Millest räägivad rektorid oma kokkusaamistel, mis teeb neile muret kaasaegses maailmas?

„Suhteliselt sarnased probleemid on nagu meilgi,“ kostab rektor. „Just arutasime keele püsimajäämise üle meie ülikooli nõukogu liikme, rahandusökonoomika professori Elmer Sterkeniga, kes on Groningeni Ülikooli endine rektor. Holland tegeleb samamoodi flaami keele säilitamisega, kuigi riik on suurem.“

Asseri sõnul teeb ülikoolide juhtidele muret teaduse tegemise olukord laiemalt. „The Guild ja LERU on lobiorganisatsioonid ning nende seisukohti ja ettepanekuid võetakse Euroopa Komisjonis väga tõsiselt. On suur väärtus olla neis organisatsioonides võrdväärne liige – kinnitan, et Tartu Ülikooli seisukohti hinnatakse seal. Mind valiti Guildi juhatusse tagasi veel kolmeks aastaks – see on Euroopa rektorite poolt tunnustus. Juuni lõpus tulime [rektoraadi büroo juhataja] Taivo Rauaga Brüsselist LERU ja Guildi ühiselt kohtumiselt, kus arutati järgmist Euroopa teadusrahastuse programmi: mis on prioriteetne ja missugune suund valida. Ka seal tuleb ennast kaitsta.“

Rektor seletab, et Enlighti võrgustikus on põhirõhk õppevaldkonnal. „See on kindlasti üks tulevikusuundumusi Euroopa kõrgharidusruumis: kuidas jagada ülikoolide vahel õppekeskkonda, kuidas tegevusi kooskõlastada ja vastastikku diplomeid tunnustada. Euroopa ülikoolide võrgustik näeb olulisena tudengite liikumist ülikoolide vahel – seda ei pea võtma Eesti mahamüümisena, ka rahvusvahelist kogemust on vaja. Euroopa ülikoolide võrgustikud on tekkinud ka tänu sellele, et on vastastikune usaldus ja teadmine teistest ülikoolidest.“

Ei pääse me oma vestluses mööda ka sõjast Ukrainas. Kui Venemaa ründas Ukrainat, reageeris Tartu Ülikool eeskujulikult kiiresti. Juba samal hommikul kutsus Asser kokku rektoraadi, et olukorda arutada; ülikool on toetanud Ukraina tudengeid ja oma Ukraina päritolu töötajaid nii palju kui võimalik. Kuidas näeb rektor olukorda praegu?

„Inimlikult on see ikkagi tragöödia,“ tõdeb Asser. „Meil on 205 Ukraina päritolu tudengit ning sadakond teadlast ja töötajat. Me ei näe nende inimeste sisse, aga me kõik kujutame ette, et see on psühhotrauma, mis jääb inimestesse veel mitmeks põlvkonnaks. Me katsume seda mõista, aga on selge, et riiklik abi väheneb. Ja teisalt peab ilmselt arvestama, et ka ukraina inimestel endil tuleb vaatamata kõigele oma eluga edasi minna. Meie katsume nendes võimalustes pakkuda keeleõpet, samuti stipendiumi. Sellest ei piisa nii paljuks, nagu ilmselt oleks vaja, aga see on mingigi leevendus.“

„Selsamal LERU ja Guildi kohtumisel ilmnes Ukraina sõja asjus eriarvamusi: kas Tartu Ülikool ikka oleks pidanud olema nii jäik, et ei võta enam vastu Venemaa ja Valgevene tudengeid? Ma kinnitan, et hoiakud ei ole ka Euroopa kõrgharidusruumis ühtsed. LERU juhtkonnaga – kellega meil on muidu väga head suhted – tekkis sel teemal tugev vastandumine. Meid toetasid väga jõuliselt Sorbonne’i Ülikool ja mitmed teised ülikoolid, aga sugugi mitte kõik. Siin peab olema lihtsalt kindlameelne.“

Millegipärast tuleb siinkohal meelde ühe kolleegi tähelepanek: rektoraadi koosolekutel kuulab Asser ära kõik arvamused ja teeb siis kokkuvõtte: taktitundeliselt, viisakalt, lühidalt, aga nii, et kellelgi ei jää kahtlust, milline on rektori seisukoht.

---

Võib kõlada klišeena, aga tõepoolest – vestluse lõppedes on pilved laiali läinud ja päike lööb maailma taas helendama. Ajutiselt muidugi. Suvi ja sügis on ees. Kõik jätkub.

30. juunil 2023 Käärikul

Puhata aitavad maakodu, perega olemine ja reisimine

Kuidas rektor end töömõtetest välja lülitab?

„Minu puhkus on pere. See koht siin. Jookseme, jalutame, natuke rattasõitu ja suusatamist,“ vastab Asser ja lisab muheldes: „Aga kõike mõõdukalt.“

Kolleegide hulgas on teada Toomas Asseri Jaapani-huvi – pärast stažeerimist Tohoku Ülikooli ajuhaiguste instituudis aastail 1988–1989 on erialased sidemed Jaapaniga säilinud. „Professor Akira Takahashiga sõitsime pärast minu tagasitulekut koos Kiievisse, kus toona arendati innovatiivset ajuarterite aneurüsmi ravi meetodit; ka mu head kolleegid ja sõbrad, magnetentsefalograafia pioneer professor Nobukazu Nakasato Tohoku Ülikoolist, maailma eliiti kuuluvad kolleegid Iwate Ülikoolist ja Tokyost, neurokirurgid professorid Akira Ogawa ja Hidetoshi Ikeda on siin maakodus käinud.“

Rektor Asser on mitmel korral võõrustanud nii endist Jaapani suursaadikut Hajime Kitaokat kui ka praegust suursaadikut Yukihiko Matsumurat. „Olen neile näidanud Lõuna-Eesti rikkalikke maastikke,“ märgib ta tagasihoidlikult.

Reisi- ja pildistamishuvi on rektori koos abikaasaga viinud peale Jaapani teistessegi põnevatesse paikadesse. „Tihti pildistan lihtsalt telefoniga, aga mul on olemas ka korralik fotovarustus. Viimasel pikemal reisil Wrangeli saarele sai arvukalt pilte tehtud – saar asub polaarjoone taga, jää ja karud ja kogu sealne elu ... Üks Kongo ja Rwanda reis oli väga meeldejääv. Kord sai kolm ja pool kilomeetrit mäkke ronitud, et näha öist elavat vulkaani.“