Vilistlane Johannes Ahun: mentorlusprogramm kui kuldne võimalus
Sel sügissemestril toimub taas mentorlusprogramm, kuhu on võimalik 23. septembrini kandideerida nii üliõpilastel, vilistlastel kui ka ülikooli töötajatel.
Möödunud aastal Tartu Ülikooli mentorlusprogrammis juhendajana osalenud Johannes Ahun ütleb enda kohta väikse muigega: „Olen mees nagu orkester.“ 2008. ja 2012. aasta suveolümpiamängudel osalenud purjelaudur on muu hulgas mänginud perkussiooni ansamblites Indigolapsed, Improov ja Sinitrii. 2017. aastal lõi ta koos Mari Meentaloga bändi nimega OOPUS. Koos korraldavad nad üritusi, loovad muusikat ja esinevad. „Oleme teinud festivale, kureerinud programme, pakume ka heli- ja valgusteenust. Ise nimetaksin ennast loovjuhiks või loovettevõtjaks,“ räägib Johannes, kes on õppinud Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias helitehnoloogiat. „Sellel erialal tudeerides saad suurepärased alusteadmised, mille toel on võimalik õppida stuudio- või live-muusika heliinseneriks, teatrimuusika loojaks, muusikalide helitehniliseks teostajaks, muusikuks, kes oma loomingut ise salvestab ja järeltöötleb. Läksin seda eriala õppima, et oskaksin oma muusikat kvaliteetselt vormistada. Nüüd olen kursis nii teooria kui ka praktikaga ja tänu sellele on mul lihtsam seda ka teistele pakkuda.“
Juhendatavast juhendajaks
Mentorlusprogrammidega oli Johannes varemgi kokku puutunud. Näiteks on ta osalenud Music Estonia programmis AMP, kus teda juhendas Hollandi DJ Danny Groenenboom. Samuti on Johannese bändi mentoriks olnud Sandra Sillamaa, kes kuulub ansamblisse Trad.Attack!. Mehe sõnul sai ta mõlemal korral hariva kogemuse. Näiteks toetus tema mentori-mentee suhe Sandra Sillamaaga lausele „Kui küsid küsimuse, siis saad vastuse“.
Ühel hetkel juhtus Johannes lugema Tartu Ülikooli uudiskirjast, et algab mentorlusprogramm. „Kuna mul oli kogunenud mitu aastat kogemust vabakutselise muusiku, bändi liikme ja ürituste korraldajana, mõtlesin, et tahaksin midagi maailmale tagasi anda. Tundsin, et see oleks hea võimalus, kuna ma ei hüppa tegelikult pea ees tundmatusse, vaid programm on läbi mõeldud ja ka koolitusel viiakse mind asjaga rohkem kurssi.“ Nii otsustas Johannes kandideerida ja osutuski valituks.
Küsimused, vastused
Koolitusel mõistis Johannes, et tema roll on kuulata ja juhendatava roll küsida. „Tihti juhtub algajana, kelleks ma ennastki pean, vastupidi. Algaja mentor võib arvata, et ta peab hirmsasti pakkuma, mõtlema ja rääkima, mentee aga kuulama, kulda ammutama ning selle põhjal suurepäraseid otsuseid tegema. Tegelikult võiks olla hoopis vastupidi,“ arutleb Johannes.
„Mind viidi kokku üliõpilasega, keda huvitas, kuidas kultuurivaldkonda siseneda, kuigi tema õpingud ei olnud sellega otseselt seotud. Kogemus ei olnud kindlasti lihtne, kuid üdini positiivne ja ääretult hariv. Meil tekkisid teemad, mida koos arutada. Tegelesime konkreetsete ülesannetega, andsin talle kodutöid, et oleks olemas pidevalt mõõdetav tulemus. Arutlesime mitmesuguste hüpoteetiliste küsimuste üle: näiteks kas ja kuidas on muusikuna võimalik Eesti keskmist palka saada, kas muusikul saab olla ravikindlustus, kas teha ühemehebändi või tegutseda suuremas kollektiivis,“ kirjeldab Johannes. „Need võivad tunduda lihtsate küsimusena, kuid aitavad mõtestada muusikutöö olemust. Palusin juhendataval endasse vaadata ja mõelda, kuidas tema unistusega hetkel lood on ja kuidas ta tahaks, et sellega oleks. Pärast seda panime paika, mida tuleks teha, et jõuda punktist A punkti B.“
Üks semester, palju häid mõtteid
Johannes oli mentor ühe semestri: kohtumised juhendatavaga algasid veebruaris ja lõppesid juunis. Selle aja jooksul trehvati kaks korda füüsiliselt ja umbes kord kuus veebi teel. „Suures pildis ongi kõige lahedam just võimalus kohtuda ja tutvuda programmis osalejatega ning tudengiga, kellega koos töötad. Mulle tundus, et minu mentee arenes ning õppis nägema probleeme, mille üle mõelda ja millega edasi tegeleda. See oli äge!“
Ka Johannes ise leidis tänu programmile rohkesti mõtteainet. „Nüüd on mul lihtsam ka oma bändis mentor olla, sest ka kollektiivis on oluline, et keegi sellise rolli võtaks. Nii on võimalik edendada omavahelist koostööd. Saadud oskused aitavad mul eri taustaga inimesi nii-öelda samale lehele tuua, aitavad mõista igaühe rolli grupis. Mentorlusprogrammi koolitused olid minu jaoks äärmiselt õpetlikud, sain sealt palju uut infot,“ nendib ta.
Hädavajalik programm
Johannese arvates on läbitud programm väga vahva inimeseõpetuse õppimise vorm. „Mentorina olles hakkasin tähele panema paljusid asju, mida varem ei näinud, märkama üleüldisi võimalikke käitumismustreid, mõistma paremini iseennast ja teisi.“ Johannes on seda meelt, et tegelikult peaksid kõik õppejõud, õpetajad ja lapsevanemad läbima mentorluse baaskoolituse. Ta usub, et see suurendaks inimese elukvaliteeti, eriti kui tema töö nõuab inimeste juhtimist või õpetamist.
„See, et tudeng saab endale mentori, on kuldne võimalus. Minu arvates on mentor õppijale hädavajalik. Noorele on selline uus tutvus tähtis, ta saab oma ideid kellegagi põrgatada ning sealjuures kasvada ja areneda. Inimeseks kujunemise teel on see tähtis,“ arvab Johannes. Mentorlusprogrammi kandideerib ta ka sel aastal.
