Geeniuuringu käigus avastati viljatusravi kõrvaltoimete põhjused

Tartu Ülikooli teadlaste osalusel tehtud uuringu tulemused võimaldavad viljatuse küüsis olevaid paare tulevikus tõhusamalt ravida. Teadlased leidsid, et viljatusravis raseduse soodustamiseks kasutatav progesteroonipreparaat põhjustab polütsüstilise munasarja sündroomiga patsientidel oodatust erinevaid reaktsioone, sealhulgas põletikulisi nähtusi emaka limaskoe rakkudes.

Viljatus puudutab iga kuuendat paari ning kõige sagedasem naisepoolne probleem on hormonaalsed kõrvalekalded, mis toovad kaasa ainevahetuse häired ja menstruaaltsüklite ebakorrapärasuse. Kõrvalekalded diagnoositakse enamikul juhtudel polütsüstilise munasarja sündroomina (PCOS), mille korral on munarakkude vabanemine munasarjast tugevalt häiritud. PCOS puudutab 5–13% kõigist viljakas eas naistest ning moodustab 10–20% naisepoolse põhjusega juhtumitest, millega jõutakse viljatusravi kliinikusse.

Teadusuuring avaldati Nature’i grupi ajakirjas Scientific Reports ning koostöös osalesid Tartu Ülikooli, Tervisetehnoloogiate Arenduskeskuse (Tervise-TAK) ja Oulu Ülikooli teadlased.

Uuringu tulemusena leiti, et PCOS-iga patsientide emaka limaskest, kuhu peaks pesastuma embrüo, reageerib viljatusravis kasutatavale progesteroonipreparaadile teistmoodi kui terve patsiendi limaskest. „Meie tulemus näitab, et praegu kasutusel oleva ravimeetodiga ei saavutata molekulaarsel tasemel emaka limaskesta rakkude normaalset talitlust. Viimane on aga oluline eeldus embrüo edukaks pesastumiseks ja raseduse lõpuni kulgemiseks. Seda toetab ka fakt, et PCOS-iga naistel on kolm korda suurem raseduse varajase katkemise oht,“ selgitas Tartu Ülikooli meditsiiniteaduste doktorant ja Tervise-TAK-i teadur Marina Loid.

Tervise-TAK-i andmeanalüütik Alvin Meltsov tõi olulise leiuna esile, et progesteroonipreparaat mõjutas PCOS-iga naiste rakkudes märkimisväärselt põletikulisi protsesse ning ka teisi rakkude kasvamises ja omavahelises suhtluses olulisi signaaliradasid. „Me nägime üllatusega, et PCOS-iga naiste rakud käitusid hormonaalse töötluse tulemusel teisiti kui tervete naiste rakud. See on väga oluline tulemus, mille meditsiinilise väärtuseni jõudmiseks tuleb teha veel uuringuid,“ ütles Meltsov.

Uuringu jaoks võeti Oulu Ülikooli haiglas kuuelt PCOS-iga patsiendilt ja kuuelt tervelt naiselt emaka limaskesta koeproovid. Laboris töödeldi proovidest eraldatud rakke kolme suguhormooniga, mis on olulised embrüo pesastumisel ja sellele eelneval limaskesta küpsemisel. Pärast sellist mõjutamist uuriti koeproovides geenide avaldumist sekveneerimistehnoloogiaga ja tulemused kinnitati täiendavate laborikatsetega.

„Näiteks selgus, et olenevalt kasutatud progesteroonipreparaadist ja rakudoonori tervislikust seisundist esines limaskesta küpsemisel muutusi rakkude liikuvuse ja ainevahetuse eest vastutavate geenide avaldumises,“ lisas uuringu üks autoritest, Tartu Ülikooli bioorgaanilise keemia kaasprofessor Darja Lavõgina.

Nii viljatusravis kui ka üldiselt personaalmeditsiinis on PCOS-iga patsientide aitamiseks veel palju potentsiaali. „Ühest küljest on selge, et praegu viljatusravis kasutatav progesteroonipreparaat või selle manustamise viis ei ole PCOS-iga patsientidele ideaalne. Teisest küljest peame kiiremas korras täiendama viljatusravis kasutatavat personaalmeditsiini testimisvõimekust, et ka PCOS-iga patsiendid oleksid senisest paremini kaasatud,“ rääkis järgnevatest sammudest uuringu üks juhtivautor, Tartu Ülikooli reproduktiivmeditsiini professor ja Tervise-TAK-i juhataja Andres Salumets.

Lisateave: Andres Salumets, Tartu Ülikooli reproduktiivmeditsiini professor, 5620 4004, andres.salumets@ut.ee