Ellujäämise kunstid

Ellujäämise kunst on hakkamasaamine selles ilmas ja sellel ajal, mis meile on antud. Nii kostavad Jaak Tomberg ja Triinu Laan, kes nõustusid kultuuripealinna kunstilise kontseptsiooni teemal teineteisega kirju vahetama ja, vähe sellest, ka külmal talvehommikul lõkke ääres filosofeerima.

Jaak: Elame heitlikus ja raskesti hoomatavas maailmas, mille tulevikus on raske näha muud kui kriise, katastroofe ja ennustamatuid muutusi. Kusagil ikka veel luurav pandeemia, ühiskonnasisese tüli ägenemine, ebastabiilsed geopoliitilised olud ning üha enam tunnetatav ökoloogiline häving on muutnud kriisikogemuse täiesti igapäevaseks ja mitmekihiliseks.

Image

Selline olukord võib teha nõutuks, jõuetuks ja pidetuks. Üha keerulisem on mõelda kõikehõlmavalt. Üha keerulisem on teha pikaajalisi plaane ja neid üheskoos ellu viia. Ning üha keerulisem on näha tulevikus alternatiivi sellele, kuhu oleme praeguseks jõudnud. 

Kuid just neid oskusi läheb ellujäämiseks tarvis ja just seda ellujäämine minu jaoks tähendab.

Triinu: Ellujäämise kunst on hakkamasaamine selles ilmas ja sellel ajal, mis meile on antud. Sellesama kunsti jüngrid on ka need endised (ja tegelikult praegusedki) patsifistid mu tutvusringkonnast, kes astusid kaks aastat tagasi Kaitseliitu ja õppisid püssi laskma või  drooni lennutama, sest „ehk läheb vaja“, nagu ütles külamees, kui maast surnud varese leidis ja taskusse pistis.

Ellujäämise kunstiga tuleb mulle järgmiseks meelde mu viimatine jõulusoov: et mi ei läässi hääst elost ullis. Hää elo ilma tänulikkuseta ja elu muutlikkuse tajumiseta on lõks. Ja hääst elost ullisminek seostub mulle otseselt ellujäämisoskustest kaugenemisega.

Jaak: Aga pealkirjal „Ellujäämise kunstid“ on teinegi pool – kunstid. Nendes näen ma terendamas võtit või vastust probleemile, mille ellujäämine püstitab. Just kunstid aitavad mis tahes vormis alternatiive kujutleda, tegelikkust värske pilguga vaadata, tunda ära seda, mis muidu jääb märkamatuks.

Igapäevaelus on keeruline mõelda loovalt just seepärast, et võtame liiga paljusid asju endastmõistetava või paratamatuna. Kunst aitab meil ära tunda, et paljugi sellest, mis tundub paratamatus, võib tegelikult olla muudetav. Kunst ei muuda maailma otsejoones ja vahetult, küll aga muudab vaikimisi viise, kuidas meil on maailmas võimalik tunda, mõelda, öelda ja teha. Sellest meeleteisendusest algab leidlikkus.

Image

Triinu: Just, „kunst päästab maailma“ ei ole paljas sõnakõlks. Enesestmõistetavus ja mugavus, mis ei luba maailma toimimisviise kahtluse alla seada, hoiavad meid ellujäämisest eemal.

Kultuuripealinna liikumine on oma keskkonnahoidliku kultuurikorralduse ideega muutustele kaasa aidanud. Näiteks ühekordselt kasutatava maailma seljataha jätmine – ka see on osa ellujäämisest. 

Õigupoolest me alles olime seal, kus laulupeol lürpisid kõik suppi plekknõudest, mida kohapeal pesti. Siis tulid vabariik ja turumajandus ning tõid kaasa mugava „ühekordse“ elu, mida nüüd pikalt saata tundub keeruline ja ebamugav. 

Ent ellujäämine taandub lõpuks aeganõudvasse lihtsusse: oma kätega asjade tegemisse, parandamisse, pesemisse.

Kasu ülikoolile

Jaak: Akadeemiline süvateadmine ei peaks jääma ainult ülikooliseinte vahele. Selle teadmise kasutamine laiemale avalikkusele mõeldud kultuurisündmuste korraldamiseks tekitab väga huvitavat sünergiat. 

Triinu: Kultuuripealinna aasta toob Tartusse ja Lõuna-Eestisse tähelepanu ja oleks ütlemata narr, kui ülikoolil kultuuripealinna aasta juures mingit rolli ei oleks. Ülikooli huvi on viia ülikooli ja teadlasi inimestele lähemale. 

Kogukondade soov on saada juurde teadmisi parema tuleviku ja ellujäämise nimel. Meie programmis on häid näiteid, kus teadus teenib ühiskonda arusaadavalt ja lihtsalt. Teadlastel on pakkuda ellujäämise lahendusi, aga sama palju [on pakkuda] ka Lõuna-Eesti kogukondadel.

Jaak: Teadlastele annab see haruldase koostöökogemuse väljal, millega neil muidu poleks sedavõrd tugevat kokkupuudet. Kokkupuutest sünnib loov sünergia, mis avaldub hiljem ka teadlaste igapäevatöö tulemustes. 

Isiklik kogemus

Jaak: Valdav osa kultuuripealinna ettevõtmistest sünnib koostöös. Küllap see on ka üks põhjusi, miks korraldustöö ette võtsin: et proovida, kas utoopiatest rääkivat festivali saab korraldada utoopilises vaimus.

Triinu: Enim teeb mu südame soojaks see, et tänu kultuuripealinnale saab Lõuna-Eesti tervikuna lõpuks ometi ka positiivset tähelepanu. Kuvand tõrksast, rumalast ja haigest lõunaeestlasest on viimastel aegadel uudistes sageli esiplaanil. Minu lõunaeestlased on ellujäämise kunste meisterlikult valdavad nutikad ja ehk liigagi altruistlikud elužonglöörid.

Kultuuripealinna liikumine on toonud juurde suhtlust üle omavalitsus- ja maakonnapiiride. On tõesti kirgastav teada nii seda, mida nutikat on teised välja mõelnud, kui ka seda, et mujalgi sipeldakse samasuguses rahapuuduses ja kultuuri kokkutõmbumises.

Vahemärkusena: kuskil kaugel ja kõrgel on selgeks õpitud võlusõna kogukond ja seda kasutatakse nii usinalt, et kogukondadel endil on sageli oksemaik suus. Kuid paremat teed kahanevas Eestis ellu jääda kui kogukondlik suhtlus ja usaldus ei ole välja mõeldud. 

Veel olen märganud teatavat dissonantsi Tartu 2024 start-up’iliku vaimu ja oma põhitöö kõrvalt kultuuri arendavate Lõuna-Eesti kogukonnaliikmete vahel. Kellade ja viledega hoogsalt liikuv sihtasutus mõjub lõunaeestlastele mõnikord võõralt ja ülejõukäivalt – mida enam on vabatahtlikult panustajaid, seda kurnavamalt see põhjalik kaasamine võib mõjuda. Edukamad on projektid, kus vähem glamuurse töö võtab enda peale mõni kinnimakstud tööajaga tegelane.

Tartu 2024 poolt tekitatud suhtlus ja infovahetus võiksid jätkuda ka pärast selle aasta lõppu. Aga kes võtab üle koordineeriva rolli? Ja kas see üldse toimib, kui puudub praegune motivaator – kultuuripealinna aasta?

Mida teeb kultuuripealinna aastal Jaak?

Jaak Tomberg: Mina kureerin 6.–12. maini toimuval kirjandusfestivalil Prima Vista kultuuripealinna eriprogrammi. Festivali tänavune teema on „Paremad ja halvemad tulevikud"; üles astuvad eri maade kirjanikud, kunstnikud, akadeemikud ja kultuurihuvilised, et mõtestada tulevikuga seotud hirme ja lootusi.

Eriprogrammi peaüritusel, futuroloogilisel kongressil astub publiku ette kümme rahvusvaheliselt tuntud või tunnustatud kirjanikku, kes räägivad enese loomingu põhjal oma suhtest tulevikku.

Tartu Elektriteatris linastub esinduslik Ida-Euroopa ulmefilmide programm „Stalking Eastern Europe“, mis annab tulevikusuunalisele kujutlustööle omamoodi ajaloolise ja regionaalse tausta.

„Too kaasa oma utoopia“ on projekt, mis toob koostöös UNESCO kirjanduslinna Tartuga siia viis kirjanikku teistest kirjanduslinnadest. Nad veedavad festivali eel kuu aega Tartus residentuuris ja teevad koostööd mõne kohaliku kunstnikuga, et maikuuks sünniks Prima Vistale viis uut sõnakunsti, teisi kunstivaldkondi ja linnakeskkonda ühendavat utoopilist või düstoopilist teost.

Koostöös TÜ semiootika osakonnaga elatakse „Ellujäämise poeetika“  raames sisse väljasuremisohus liikide omailmadesse ning luuakse nende põhjal kunsti ja kirjandust. „Kuidas kirjutada headust“ saadab koostöös Värske Rõhuga kümmekond noort autorit pooleks aastaks Tartu ja Lõuna-Eesti heategevuslikesse ettevõtmistesse, nende tekstide põhjal ilmub ajakirja erinumber.

Mida teeb kultuuripealinna aastal Triinu?

Triinu Laan: Vean Tartu Maailmaülikooliks nimetatavat ettevõtmist. Maailmaülikooli peamine mõte on viia kokku Lõuna-Eesti kogukondi ja teadlasi teemadel, mis kogukondi huvitavad. Lisaks iga kogukonna oma teemale on alati jutuks väärtused ja kogukonna toimimine.

Alustasime ideekorjega juba 2022. aastal. Meie partnerid on 13 kogukonda, kelle juures toimub kogukonnaakadeemiaid, festivale, konverentse, mõttetalguid, dialoogiõhtuid – formaat on vaba ja sõltub kogukonna soovidest ja võimalustest. Selle aasta programm on täis seinast-seina-teemakäsitlusi: intellektipuudega inimene ühiskonnas ja tööelus, üksildus ühiskonnas, avatud dialoog kogukonnas, uustekkelised kogukonnad, roheinnovatsioon, tegelik lapsesõbralikkus ...

Minu varasem tegevus kultuurikorraldajana viis mind samuti üle kogu Lõuna-Eesti, nii et tegutsen enda jaoks tuttavas piirkonnas. Ühes päältnäha harilikus kohalikus inimeses kuskil Lõuna-Eestis peitub palju – tema ongi see ellujääja, kellele saame meie ülikooli poolt abiks olla.