Farmakoloog: haige vanaema geenikaart aitab ennetada üledoose ja kukkumisi
Genoomika instituudi korraldatud Geenifoorumil esines Aacheni ülikoolihaigla kliinilise farmakoloogia professor Julia Stingl, kes pidas 24. septembril ettekande „Precision dosing: phenotypic model based prediction of pharmacogenetic dose adjustments in situations of polypharmacy“ („Täppisannustamine: fenotüübimudelil põhinev farmakogeneetiline annuse kohandamise ennustus polüfarmaatsia kontekstis“). Loe Novaatori kokkuvõtet.
Eakatel on pahatihti mitu tervisemuret, mille tõttu võtavad nad korraga mitut ravimit, misjuhul võivad hakata arstimid üksteise toimet mõjutama. Aacheni ülikoolihaigla kliinilise farmakoloogia professor Julia Stingl ütleb, et ravimite koostoimest olulisem on geenide mõju: kui kiiresti kellegi keha sissevõetud ravimi jääkidest vabaneb.
„Elame vananevas ühiskonnas. Peale 65. eluaastat võtab enamik inimesi tavaliselt vähemalt ühte ravimit. Kaks kolmandikku neist võtab kolme kuni viit ravimit – seda nimetatakse polüfarmaatsiaks,“ ütleb Stingl. Kui juba kaks preparaati võivad inimkehas üksteise toimet mõjutada, siis kolme, viie või isegi kümmekonna ravimi toimeainete vastastikmõju on kordades kirjum ja keerukam.
Samal ajal võivad arstimi toimet mõjutada inimese geenid. Siin tuleb mängu farmakogeneetikana tuntud valdkond, mis püüab igale inimesele pakkuda tema geneetiliste eripärade põhjal just talle sobivat ravi. „Inimesed sünnivad teatud geenide ja farmakogeneetilise varieeruvusega, aga see võib oluliseks osutuda alles siis, kui inimene võtab mitut ravimit. Farmakogeneetika võib olla seetõttu oluline just vanematele inimestele,“ selgitab Stingl.
Professor esines hiljuti Tartus konverentsiettekandega, kus käsitles samuti ravimite täppisannustamist juhul, kui patsient võtab viit või enam preparaati. Stingl tutvustas enda välja töötatud mudelit, mis arvutab geeniinfo põhjal välja inimesele sobiva annuse. Mudel võtab arvesse, kui kiiresti iga patsiendi keha ravimijääkidest vabaneb. „Peame silmas pidama, kui palju võivad inimese võetud ravimid pärssida tema ainevahetust. See lisandub geenide mõjule,“ avab professor.
Geenide mõju on suur
Oma ettekandes näitas Julia Stingl, et erinevate ravimite vastastikmõju kehas on väga mitmepalgeline. „Lõppude lõpuks on see aga inimese geneetilise info juures vaid üks mõjutav asjaolu,“ ütleb ta. Kuna ravimite koostoime üksnes täiendab patsiendi geenide mõju, on geneetika mõju patsiendile ravimit valides olulisem. „Järeldaksin, et farmakogeneetika osutub oluliseks just mitme ravimi võtjatele, sest nendel on kahe teguri mõju suurim,“ tõdeb professor.
Reeglina võtavad mitut ravimit vanemad inimesed, kellel võib olla korraga mitu tervisemuret. „Kujuta ette oma vanaema. Tal võib olla seljavalu, probleeme südame või vererõhuga, suhkruhaigus või isegi depressioon ja kõigi nende haiguste vastu kirjutab eriarst talle välja mitu ravimit,“ kirjeldab Stingl. Kui ravimeid saab üle viie või isegi kümne, on professori sõnul oluline, et keha suudaks neist kõigist peale ravitoime avaldumist vabaneda.
„Selle, kas keha lõhustab ja väljutab ravimeid kiiresti või aeglaselt, paneb paika meie genoom,“ märgib ta. Ravimite toimes on tema sõnul teadaolevalt olulised vaid paar käputäit geene. Eeskätt peaksid arsti huvitama geenid, mis reguleerivad inimesi muu hulgas mürkainete eest kaitsva ensüümisüsteemi tööd. See mängib keskset rolli ravimite ainevahetuses, transpordis neerudesse ja lõpuks väljutamise juures. „Selles süsteemis näeme palju geneetilist varieeruvust. Kui varieeruvuse kindlaks teeme, saame ennustada inimesele sobivat ravimiannust ja valida just talle sobiva ravimi,“ selgitab Stingl.
Ta aitas juba 20 aasta eest arendada mudelit, mis ennustab igale inimesele sobivat annust just tema ainevahetuse põhjal. „Loogika on siin lihtne: kui su neerud ei tööta, vabaned sa ravimijääkidest kehvemini ja geenide panus sinu jääkidest vabanemise võimes muutub olulisemaks,“ põhjendab professor.
Vaata vanaema geeniinfot
Farmakogeneetilisi mudeleid kasutatakse Julia Stingli sõnul juba kogu maailmas. „Isegi Aafrikas on nüüd suured genoomika projektid käimas. Farmakogeneetika üks pluss on, et võime sellele rongile hüpata, sest ravimitega seotud geenid on alati genoomikomplektis olemas,“ osutab ta. Nii võiks ka Eesti geenidoonorite andmetes olla olemas ravimite toimet puudutav info.
Piltlikult öeldes tõlgivad mudelid keeruka geeniinfo kliinilises praktikas hõlpsasti kasutatavasse keelde. Stingli sõnul saab info põhjal anda patsiendile ravimite tarvitamise kohta soovitusi, või kui inimene veel ravimeid ei tarvita, ennetavaid soovitusi. „Kuna tavaliselt on see ravimiteraapiat planeerivate arstide ülesanne, peab mudelite kasutamise tegema neile lihtsaks,“ ütleb ta.
Praegu kirjeldatakse ravimi ja geenide võimalikku ringmängu ravimi teabelehel. Selle kindlaks määramine kindlale patsiendile on kohustuslik aga vaid üksikute arstimite korral. „Näiteks vähiravis tuleb teha geenitest enne, kui valitakse välja, millist ravimiteraapiat peaks patsient saama,“ toob Stingl välja.
Professori hinnangul tuleks just eakatel patsientidel siiski enne iga uue ravimi väljakirjutamist heita pilk geenikaardile, sest vanem inimene on kõrvaltoimetele haavatavam. „Kujuta jälle ette oma 86-aastast vanaema. Kui ta saab ravimi, mis muudab ta veidi uimaseks, võib tal olla oht kukkuda,“ toob Stingl näite. Kukkudes võib eakas murda mõne oma luu, mis vajab operatsiooni, kuid sageli saab just tarvilik operatsioon vanemale inimesele saatuslikuks. „Tahamegi ennetada eakate kukkumisi. Seda saab teha ravimiteraapiat planeerides ja individuaalsemaks muutes – eriti mitme haigusega patsientidel ja geeniinfo toel,“ selgitab professor.
Eesti geenidoonoridki saavad oma genoomi kohta infot alates sellest aastast. Sealhulgas võib inimene mitmete ravimite puhul lugeda, kui hästi see talle sobib. „Kui oled geenidoonor ja saad selle info, siis mõtle eakatele. Mõtle oma vanaemale ja vaata tema geeniprofiili, sest farmakogeneetika on oluline just vanemas eas, kus inimene võtab rohkem ravimeid ja on kõrvalmõjule haavatav,“ soovitab Stingl.