Järelvaadatav: Andreas Ventsel räägib inauguratsiooniloengul heidutuse semiootikast ja strateegilisest kommunikatsioonist julgeoleku valdkonnas

Heidutus tähendab julgeolekupoliitikas seda, kui vastaspoolt püütakse plaanitavast kõrvale kallutada. Selle eesmärk on hoida vastast mingit tegevust sooritamast, ähvardades teda liiga suurte kulude või kahjudega. Oma strateegia väljatöötamise kõrval on julgeoleku mõttes sama tähtis hinnata vastase heidutuse usutavust ja tõhusust. 

 

Hübriidkonfliktide puhul on heidutuse roll laiem, hõlmates sõjaliste meetmete kõrval ka meedia ja kommunikatsiooni kaudu üles ehitatud narratiive. „Tänapäeval käib konfliktide kujundamine, õigustamine ja vastase määratlemine paljuski tähenduste kaudu, millega mõjutatakse ühiskonna meelsust heidutustegevuse suhtes. See osutab ühtlasi meedia ja selle tarbija tähtsusele teemakohastes teadusuuringutes,“ rääkis Ventsel. 

 

Tihti õnnestub heidutamine siis, kui rõhutakse millelegi, mis on vastaspoole jaoks identiteedi ja kultuurimälu seisukohalt tähenduslik. „Näiteks ei ole E-Eesti üksnes infotehnoloogiline taristu, vaid on ka juurdunud enesekirjeldusse meist kui uuendusmeelsest ja digiarenenud rahvast. See võib omakorda suurendada meie ühiskondlikku haavatavust vastase heidutuse suhtes,“ selgitas professor. Eesti laiapindse julgeolekustrateegia üks nurgakivi on tema sõnul psühholoogiline kaitse, mis hõlmab muu hulgas võimalike ohtude selgitamist avalikkusele. „See aitab säilitada üldist kaitsetahet,“ sõnas Ventsel. 

 

Inauguratsiooniloengus käsitles Andreas Ventsel heidutuse strateegiat semiootilisest ja kultuuriteaduslikust vaatenurgast. Semiootiline analüüs aitab kontekstitundlikult selgitada, kuidas riigid ja mitteriiklikud toimijad (nt terrorirühmitused) üksteist strateegiliselt heidutavad ning samal ajal vastase heidutuse usaldusväärsust õõnestavad. Loengus esitati heidutuse strateegilise kommunikatsiooni uurimisraamistiku kohta esimesed ideed, mis tuginevad semiootikale, relatsioonilisele ontoloogiale ja tegevusuuringu paradigmale. 

 

Andreas Ventsel on lõpetanud 2009. aastal Tartu Ülikooli doktorantuuri semiootika erialal. 2024. aastal sai temast poliitika- ja sotsiosemiootika professor. Oma uurimistöös arendab ta poliitikasemiootika ja infomõjutustegevuse semiootilise analüüsi meetodit, milleks kombineerib semiootikat, kultuuri- ja poliitikauuringuid, visuaalkultuuri uuringuid, diskursuseanalüüsi ning julgeoleku uuringuid. Teadustöös peab Ventsel tähtsaks selle praktilist tulemit, mille toel viia ellu ühiskondlikke muutusi. Tema töö eesmärk on olnud võimusuhete, konfliktide, strateegiliselt levitatud vandenõuteooriate ning ohudiskursuse laiapõhjaline akadeemiline uurimine, uurimistöö tulemuste rakendamine ainekursuste ja õpivahendite väljatöötamisel ning teaduspõhine koostöö strateegilise kommunikatsiooni eest vastutavate asutustega. Praegu juhib ta ka kolme teemakohast teadusprojekti. 

 

Andreas Ventsel on andnud loengukursusi nii bakalaureuse- kui ka magistriastmel paljudes Eesti kõrgkoolides, sealhulgas Tallinna Ülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias, Eesti Maaülikoolis, EELK Usuteaduste Instituudis ja Kaitseväe Akadeemias. Samuti on ta olnud külalisteadur või -õppejõud mitmes välismaa ülikoolis: Torino Ülikoolis, Thbilisi Riiklikus Ülikoolis, Thelavi Riiklikus Ülikoolis, Sise-Beira Ülikoolis, Thessaloniki Aristotelese Ülikoolis, Küprose Tehnikaülikoolis ja Bologna Ülikoolis. 

 

 

Piduliku inauguratsiooniloengu eesmärk on anda ülikooli uuele professorile võimalus tutvustada ennast, oma eriala ja teadusteemat. Avaliku loengu lõpus saavad kuulajad professorile küsimusi esitada. Oodatud on kõik huvilised. Veebiülekannet saab jälgida UTTV-st.