Ken Kalling rahvusülikooli aastapäeva aktusel külvamisest ja kohanemisest

Meditsiiniajaloo nooremlektori Ken Kallingu akadeemiline loeng rahvusülikooli aastapäeva aktusel 1. detsembril 2023 Tartu Ülikooli aulas.

Austatud rektor, lugupeetud audoktorid, vastsed doktorid ja külalised, head kolleegid! Mul on suur au siin teie ees olla. Meditsiiniajaloo õppejõuna lähtun tänasel tähtpäeval mõnest märksõnast meie mõtte- ja ülikooliloos: räägin külvamisest ja kohanemisest.

Kõik me oleme kuulnud mõttetarkust „Mida külvad, seda ka lõikad“. See oli apostel Paulus, kes nii hoiatas ning täpsustas: „Kes lihale külvab, lõikab lihast hukatust, kes aga külvab Vaimule, lõikab Vaimust igavest elu.“ Apostli sõnumit seletatakse kui vihjet maise elu ja vara tühisusele võrrelduna igavese eluga vaimus.

Pauluse sõnu on meie kodumaal võimalik tõlgendada aga ka sõna-sõnalt, saades selleks julgustust Jakob Hurda kuulsast lausungist, mida teatakse kui eesti rahva ajaloolise kutsumuse sõnastust. Hurt seadis omavahel konkureerima arvult suureks ja vaimult vägevaks saamise, pannes eestlastele mõeldes lootuse viimasele. Tegelikult tunnistas Hurt ka võimalust suurendada eestlaste arvu, seda koguni mitmekordseks. Liha ja vaim seisavad eestlaste eneseteadvuses niisiis juba kaua kõrvuti, kusjuures sageli jääb mulje, et tähelepanu jagub pigem esimesele.

Ülikooli tähtpäeval annab külvamise kujund võimaluse mõelda põlvkondade järjepidevusele ning tehtud ja tehtavatele valikutele, näiteks sellele, mida õigupoolest tähendab 35 aastat tagasi sündinud ülikooli enesemääratlus rahvusülikoolina.

Rahvusse võib suhtuda kahel vastandlikul moel. Osa usub selle olevat ürgse olemusliku „lihaliku“ nähtuse, mille aastatuhandetepikkune loomulik areng on näiteks eestlaste puhul viinud omariikluseni. Teised aga usuvad, et rahvus on ühiskondlik konstruktsioon, kus meie jaoks otsustavad sammud astuti üsna hiljuti. Mina eelistan teist seletust, sest esimesel puhul kirjeldaksime endid kui (loodus)objekti, küll käegakatsutavalt olemasolevat, kuid seda enam kõigest kohanemiskohustuslikku objekti olude tõmbetuultes. Teine võimalus, eriti siis, kui oskame ennast ise konstrueerida, peaks aga julgustama mõttega, et saatus on meie endi kätes.

Oleme jõudnud küsimuseni objektsusest ja subjektsusest. Liiga sageli kipume siin Eestis lähtuma väikerahvalikust enesetunnetusest („tervest mõistusest“) ning arvama, et väiksus objektistab paratamatult. Tõsi – enne iseseisvuse saavutamist, nn ajaloota rahvana, võis uskuda, et looduse seaduste objektiivsus annab väikeselegi „organismile“ eluõiguse, vähemalt ei määra väljasuremisele. Darwini õpetustest sai siis päästerõngas, millega julgustati end olema eestlane. On siiski paradoks, et emantsipeerumispüüdlustega rahvas soovis ise näha end objektina.

Peamine probleem, mis sellisest mõtteviisist lähtub, on küsimus, kui palju aitab pelk kohanemine kaasa eesmärkide saavutamisele. Kui sihiks on ellujäämine, siis küll, aga kui silme ees on siht saada suureks vaimult?

Kohanemise puhul on olulised olud. Need võivad arengut suunata või seisata, neid saab ka muuta. Teatavasti on eesti rahvas suure osa oma ajaloost pidanud elama võõra võimu all. Siinkohal võib visata õhku mõtte, kas mitte just neil aastail ei õnnestunud Tartus kõige enam välja mängida see juba mainitud rahvusülikooli roll, seda siis, kui mõista rahvusülikooli mitte kui riigi, vaid kui eestlaste ülikooli. Sellisel puhul sünnib liigagi ilustatud kuvand Tartu Vaimust.

Erilist koha vaimu pani siin linnas juba 1895. aastal tähele tulevane eestikeelse ülikooli esimene rektor Henrik Koppel, kelle 160. sünniaastapäeva kuu aja pärast tähistame. Ta kirjutas, et isegi kui ühtegi eesti soost vilistlast Tartus ei ole, on seni, kuni linnas püsib ülikool, ikkagi tegemist Eesti elu keskkohaga. Koppel rääkis vajadusest rajada just Tartusse need ettevõtmised, millest loodeti eesti rahva vaimult suureks saamist. Tema unistused täitusid mitmekordselt, sündis ka eestikeelne Tartu Ülikool.

1919. aastal siinset ammust akadeemilist traditsiooni jätkama asunud ülikooli peab tunnustama mitte ainult eesti teaduskeele ning eestlastest teadlaskonna ilmaletoomise eest, vaid eeskätt selle eest, et maarahvast kui teaduse objektist sai ise teadusi arendav subjekt. Ülikool panustas rahvuse konstrueerimisse, kuid sündis ka ise, kusjuures väikerahva omariiklusega kohanemine ei läinud enesestmõistetavalt. Vaieldi, kas külvata lihale või vaimule, kas olla organ rahvuskehandis või autonoomne akadeemiline tegutseja. Vähenõudlikkust suurte teaduslike eesmärkide seadmisel toetas senine kogemus, tunnetus, et iseseisvuseelsel ajal oli ülikool eesti rahvale ja maale võõraks jäänud, tegeledes kaugete ja abstraktsete teemadega.

Täpselt 104 aastat tagasi, 1919. aasta 1. detsembril, eesti ülikooli pidulikul avamispäeval, ilmus Postimehes arvamusavaldus, mille kohaselt ei olnud „rahvuslisi elunõudeid“ silmas pidades mitte ükskõik, kas meie mehed Platoni filosoofiat uurivad või Eesti põllupinda „keemiliselt analüseerivad“. Esimene kuulutati tarvilikuks, teine hädavajalikuks. Rahvusülikoolist siis veel ei räägitud, aga näeme selle mõiste objektistavat pahupoolt – sageli kõlanud mõtet, et alusteadused jäägu suurte rahvaste pärusmaaks. Õnneks leidus teisitiarvajaid. Eesti mõtteloos olulisel kohal olev psühhiaater Juhan Luiga teadis juba 1925. aastal, et „rahvuslise teaduse“ suur oht on see, et see kujundab teadlastest „oportuniste-karjeriste“.

Ka Henrik Koppel – siis juba rektoriametis – ei nõustunud nendega, kelle arvates saatis ülikool ellu liiga palju ja liiga elukaugeid inimesi. Ta kirjutas: „Kui ei ole piiri teadustel, siis ei saa ka olla juttu teaduslikkude tegelaste ületootmisest.“ Vaimusuurus usuti olevat tagatis just väikerahva olemasolule. 1932. aastal, ülikooli 300. aastapäeval rõhutati, et rahvusvahelise teadusega samal tasemel seismine on sama oluline kui relvastumine, aga ka seda, et teadustöö vähendamine – „rahvusriik“ tegi toona sellesuunalisi vihjeid – tähendab „rahvusliku eneseteadvuse kõige olulisema oksa“ ise lõikamist.

Rääkides külvamisest ja kohanemisest ülikooli elus, tajume erinevaid vastandumisi, seda, kuidas liha võistleb vaimuga, usinus andekusega, õpetamine teadustööga, päevakajalisus alalhoidlikkusega. Nende vahele selgete piiride tõmbamine ei ole lihtne, palju sõltub pealegi oludest. Austame oma ajaloos paljusid meisterkohanejaid selle eest, et nad aitasid meid ka vaimult suureks luua. Ülikooli ajalugu on ka oportunismi ajalugu, mis sest, et juba saja aasta eest sõitles Juhan Luiga kolleege, kes „teadusliku turu sesongi“ järel käivad. Tänagi võime küsida, kas inglise keeles avaldamine või oma tööde sobitamine parasjagu tooni andvate teooriatega tähendab vooluga kaasaminemist või vastupidi, enese vaimusuuruse kinnitamist

Tegelikult on kokkuleppekoht olemas. Rahvuste puhul ühendab eespool viidatud olemusliku ja konstrueeritud etnogeneesi teooriad holistlikuks tervikuks nn organitsism. Selle, ruumilise koha vaimuga seotud õpetuse kohaselt vormib keskkond etnoseid, need omakorda endale kodumaa. Ülalt ja alt lähtuv vastasmõju kujundab ainulaadse terviku. Nii mõtles Karl Ernst von Baer, hiljem ka poliitiliselt vastandlikel seisukohtadel seisnud rektorid Edgar Kant ja Hans Kruus. Sellisel lähenemisel on oma varjuküljed, sealhulgas arutlused vere ja mulla teemadel, kuid selle tõsiseltvõetavust tänasel päeval näitab, et üha sagedamini kasutame terminit „antropotseen“.

Objektsuse ja subjektsuse sidumine üheks tervikuks pakub lahenduse ka ühele meie ülikooli ahistavale identiteediküsimusele, valikuvajadusele justkui kahe mitteühilduva äärmuse vahel. Ma pean silmas seda, et kohati püüame olla Eesti Vabariigi rahvusülikool, teisalt jälle rahvusvaheline teadusülikool. Vastuolu laheneb, kui võtame rahvusülikooliks olemist ülikooli staatusena, mitte ühena tema ülesannetest. Rahvusülikooliks olemise eeldus tänapäevases maailmas ongi olla tipptasemel teadusülikool. Ning oma vägevusega teeme ka Eesti suuremaks.

Rahvusülikool teab, kuidas kohaneda nii, et säiliks toimevõime, vaba vaimsus. Tartu Ülikoolil on olnud ja on edaspidigi keskne roll rahvusloomes ja riikluse arengus. Samas ei ole akadeemiline kogukond loobunud oma teest tõe otsingutel, oma huvidest. Kõik on täpselt nii, nagu juba 1902. aastal kirjutas tulevane rektor ja piiskop Johan Kõpp, kui sõnastas oma rahvuskaaslastele ülikooli idee. Kõpp kirjutas: „… näeme suurepäralist nähtust oma ees; nagu iseriik, vaba ja lahus teistest riigiasutustest, seisab ülikool, elab ise oma elu, käib oma teed, teeb oma tööd – aga seda mitte jälle iseenese pärast, vaid üleüldsuse pärast, riigi pärast, teaduse pärast, inimesesoo pärast. See mis ülikooli seinte vahel vaikuses tõsiselt läbimõeldud, järelekaalutud ja katsutud, läheb välja ja saab kaasaaitajaks inimesesoole tema üleüldise eesmärgi – täienemise – poole püüdmises.“

Soovin teile kõigile edu vaimutöös, aga ka ellujäämises, julgust raamidest välja mõtlemisel, aga ka huvi ajaloo vastu.

Äsja, muide, ilmus ülikooli ajaloo uus raamat. Palju õnne, Erki!

Kõike head ja aitäh!