Kevadehüüd

Kas mäletate, mida tegi röövlitütar Ronja, kui tema isa Mattis ütles talle, et Mattise metsas ei tohi hirmu tunda, sest muidu on sul ots peal? Ronja läks ja hakkas kartmatust harjutama. Isa ütles: „Vaata, et sa Põrguauku ei kuku“ ning Ronja läks ja hüppas üle Põrguaugu seni, kuni ta oli kindel, et ta sinna kindlasti sisse ei kuku.

Ronja on üks mu vaieldamatuid lemmikkangelasi. Just kangelasi, sest hoolimata noorest east on ta ikkagi see raamatutegelane, kelle kohta mõelda: „Suureks saades tahan ma olla täpselt selline nagu Ronja!“ Kuigi see on paradoks, kas pole? Kuidas saab suureks saades olla nagu Ronja, kui pool tema kartmatusest oli osa nooruse hulljulgusest? See on igatahes fakt, et 13-aastasena polnud ma pooltki nii uljas nagu röövlitütar Ronja ja kes teab, kas ma seda tänagi olen. Pigem samastun ma oma teise lemmiku, Elizabeth Bennetiga, kuid Ronja on see, kellele alt üles vaadata. Mida Ronja siis tegi? Mis on ühes 13-aastases väljamõeldud tegelases seda, mida 21-aastane tudeng peaks kadestama?

Jah, kindlasti see julgus, millest ma ka alustasin, kuid tegelikult on seal midagi veel olulisemat. Minu jaoks on see Ronja vabadus: see suhtumine, et kui tahan, kolin karukoopasse, kui tahan, kodustan hobuse. Naljakas, kuidas minul on sellest seniajani ikka puudu olnud. Küsimus ei ole selles, mida olen teinud või tegemata jätnud, sest elatud on ju varemgi, ja üldse mitte vähe, küsimus on selles, kuidas ma seda teinud olen. Ikka ja alati nii vastutustundlikult, veelgi enam: mõistlikult. Ronja ei teinud midagi mõistlikkuse pärast: ta tegi asju südame järgi, tegi isegi siis, kui keegi sellest haiget sai, sest tema jaoks oli õige just nii talitada.

Kevad

Minu jaoks on see aasta tänavuse ja eelmise kevade vahel olnud just sedasorti avastamise aeg: kuidas elada siin, praegu ja iseendale? Ma pole sellega veel kaugeltki ühel pool, eriti selle iseenda osaga, aga ma tõesti proovin, sest maailm on viimasel kolmel aastal näidanud, et miski pole kindel. Elu ei võlgne inimesele midagi. Üks krõks ja ongi kõik. Nii lihtne ongi lõpul tulla … Seega on jabur tänase asemel elada tulevikuplaanide nimel. Eks lühiajalisi plaane on ikka vaja ja ma teen neid ka, aga pean silmas just seda mõtteviisi: „Kolme aasta pärast, siis on mul see ja see ja ma saan lõpuks seda teha ja siis kümne aasta pärast, kui ma lõpuks olen …“ See kõik on kena küll, aga mis siis saab, kui kümne aasta pärast seda aega ei tulegi? Või kui see aeg on hoopis teistsugune kui see, millisena mina seda plaanisin? Nii et 2022. aasta moto on järgmine: teha täna seda, mida eile ei julgenud ja milles homme kahtleksin, ning teha seda omaenese tarkusest, ilma teiste nõuanneteta.

Siiani olen tänu sellele sattunud rahvatantsuõhtule (mis sellest, et ma ei tea rahvatantsust midagi); pigistanud silmad mõistlikute argumentide ees kinni ja suvistele reisiplaanidele „jah!“ öelnud; löönud käega ja hakanud sööma siis, kui mul on nälg, mitte siis, kui see oleks kellaajaliselt mõistlik; maganud siis, kui olen väsinud, hoolimata hulgast kodutöödest, mis tegemist vajavad (korra ka loengust hoolimata – ups); kulutanud oma palka ja teinud tätoka. Seda nimekirja vaadates võin endale küll õlale patsutada. Siia saab veel lisada südaöise jäätisesöömise, millega ma just lõpetasin – võiks küll loota, et Ronja kiidaks heaks. 😊

Folkloristikaõpingud mõjuvad õigeid, noorele inimesele kohaseid, ehkki ajuti küsitavaid, aga samal ajal rõõmustavaid eluvalikuid langetades väga toetavalt. Kui ikka igal nädalal lugeda muinasjutte, mis, nagu välja tuleb, on suuremalt jaolt mõeldud just selleks, et juhatada õigele teele täiskasvanuhakatisi, siis jääb endalegi midagi kahe kõrva vahele. Kodust välja kolimine on juba tehtud ja mis see ülikool muud on kui katsumusi täis teekond. Lohemadusid, vanapaganat ega UFO-sid pole veel kohanud, aga kevadised tudengipäevad on siinsamas lähedal. Eks näis, mis ma nende deemonlike nähtuste kohta järgmises blogis räägin. 😉