Leivaotsingute lõpuspurt ehk viimased nädalad Ühendriikides

Oli kolmapäeva õhtu ja mind valdas leivaigatsuse melanhoolia. Ütleksin, et olin lausa meeleheitel, sest otsisin oma Messengeri vestlustest sõbrapilte koos koduste pätsidega (neid oli üllatavalt palju, mis ütleb nii mõndagi jäädvustamist väärivate hetkede kohta). Nimelt leidub siin, Charlestonis, leiva nime all vaid midagi, mis meenutab saepuru tekstuuri, leiva kuju ja sealjuures täiesti maitsetut ollust. Internetiavarused mulle palju lootust siit ehtsat leiba leida ei andnud. Teadsin aga, et Ühendriikide läänerannik on tuntud oma hapuleiva ehk sourdough’ poolest. Tahaksin loota, et leivapätsimissioon ei olnud ainus stiimul, kuid tol õhtul otsustasin, et sõidan järgneval nädalavahetusel Los Angelesse.

Maailm on väike ning couchsurfing’u kaudu leidsin tuttava näo, kellega pidin kohtuma juba Milanos (kus ma tegin Ühendriikidesse sõites ümberistumise, et veeta paar päeva Garda järve ääres ja Veronas), kuid kelle mingil müstilisel põhjusel tol korral unustasin. Tegime võla tasa ning kohtusime Los Angelese lennujaamas. Pealtnäha võõrad inimesed, kuid jutuvada jätkus tundideks. Kohalikega ühise keele leidmine on seni olnud üllatavalt lihtne – eriti nendega, kes on siia võõrsilt elama asunud. Los Angeles on Ühendriikide suuruselt teine linn. Minu ettekujutuses tähendas see rahvarohkeid tänavaid, pilvelõhkujaid ja palme. Kogemus näitab, et uude kohta suundudes ei tasu eelarvamustesse kinni jääda, sest üldjuhul need paika ei pea.

Ainuüksi LA jätab mulje eraldiseisvast väikeriigist. Enamik LA-st on äärelinn, mis ühendab hõredalt paiknevaid keskuseid nagu Hollywood ja Beverly Hills. Vahemaad on sealjuures õigustatult võrreldavad Tallinna–Pärnu sõiduga. Samas on eri linnaosad üksteisest märkimisväärselt eristatavad – paraku peamiselt elatustaseme alusel.

Esimene üllatus: otsustasin LA avastamisega algust teha n-ö südalinnast ehk piirkonnast, mis kaardil kannab nime downtown, eeldades, et tegemist on piirkonna keskusega, aga leidsin end peamiselt ühe-kahekorruseliste majadega tihedalt täidetud piirkonnast, mille turvalisuse seadsin küsimärgi alla.

Kogemus näitab, et uude kohta suundudes ei tasu eelarvamustesse kinni jääda, sest üldjuhul need paika ei pea.

Image
Sudu LA kesklinnas

Sudu LA kesklinnas.

 

Fashion district ehk nn moelinnak on tuntud kui falsifikaatide meka, mida ilmestavad müügilettidega ääristatud tänavad, praadimishõng ning lugematul hulgal kõiksugu hilpe ja muud ebavajalikku. 

Kesklinna vahetus läheduses asub art district, mis on nime saanud rohke tänavakunsti järgi. Värvikirevad hooned vahelduvad ehitusplatside ja telklinnakutega ning tänavatel kostab parmupilli ja tehnomuusika segu meenutavaid helisid.


Sotsiaalne lõhestumine on LA-s tõsine probleem, mis Covidi-pandeemia tõttu on vaid süvenenud. Sammaste ja palmipuudega ääristatud häärberid Beverly Hillsis vahelduvad vaid paarikümneminutilise sõidu kaugusel asuvate telklinnakutega.

Mitte kaugel nn kesklinnast asub Little Tokyo ehk Jaapani kultuuri esinduskeskus, mis ristub kohaliku hiinalinnaga. Jalutuskäigul hiinalinna leidsin end aga salsarütmidega täidetud linnaplatsilt. Tegemist oli väikese Mehhikoga, mida ilmestasid kompaktsus, värvikirevus ja Kesk-Ameerika toitu pakkuvad restoranid. Tundsin, et mu mõistus oli üheks päevaks piisavalt näinud-kuulnud – põhimõtteliselt olin justkui läbinud mitu mandrit.

Minu lemmikpiirkondadeks kujunesid kokkuvõttes Santa Monica ja Venice Beach, mille ookeaniäärsed tänavad on täis rohkeid kohvikuid ja jalutusradu.

Image
Tartu ülikooli tudeng LAs

Varahommikused surfajad LA-s ja kanalite piirkond Venice's.

 

Viimased nädalad Charlestonis kujunesid väga sisutihedaks. Lõpuspurdi käigus külastasin veel mitut kohta, kuhu esialgu ei plaaninudki ühe semestri jooksul jõuda.

Tänupühadeks sõitsin (ikka jälle leivaotsinguil) Miamisse. Sel korral nautisin Miami värvikaid tänavaid, sh Wynwoodi tänavakunsti ka päevavalguses. Kokkuvõttes jääb see linn mulle endiselt meelde oma elujõulise ja värvikireva atmosfääri poolest. Muuseas on Florida üks vanima rahvastikuga osariike USA-s, mis aga Miami kesklinna põhjal kindlasti silma ei paista.

Image
Miami värvikirevad tänavad

Miami värvikirevad tänavad.

 

Nädal peale tänupühi jõudsin käia Chicagos, mis meenutab üllatavalt hoolitsetud ja puhast varianti New Yorgist. On kummaline, kuidas säärane pilvelõhkujatega linnake on kerkinud keset üht Ühendriikide suurimaid loomakasvatuspiirkondi. Otsustasin taas couchsurf’imise kasuks ning ühe meeldejääva situatsioonina mainiksin ära esmakohtumise majutajaga. Nimelt olime vaevu jõudnud üksteist tervitada, kui mulle seati pähe tolmulappi meenutav riidetükk ning algas heebreakeelne lauluvada, millesse mind asjatult kaasata üritati. Nimelt oli meie majutaja pärit Iisraelist ning parsjagu süüdati hanukaküünlaid, millega kirjeldatud laulmiskomme kaasneb.

Viimasel nädalavahetusel ja ühtlasi eksamiperioodil käisin ligi kahetunnise autosõidu kaugusel Charlestonist linnas nimega Savannah, mis asub Georgia ja Lõuna-Carolina osariigi piiril. Olenemata lähedusest oli tunda teise osariigi hõngu. Tänavaid ääristavad sarnaselt Charlestoniga madalad puidust nikerdustega majakesed, kuid neil võis täheldada ümaramaid vorme. Savannah’ kesklinn on meeletult roheline ning iga paari tänava tagant võib leida väikeseid pargikesi. Pani lausa unustama, et jõulud on vaid kahe nädala pärast.

Image
Savannah

Savannah rohelised tänavad ja Savannah River Street.

 

Kõigi nende rännakute juures sain maksimumilähedaselt sooritatud ka kõik eksamid. Siinkohal väike motivatsioonipaus kõigile vahetussemestrit kaaluvatele tudengitele, kes õpet võõras keskkonnas pelgavad: kõik on tehtav!

Pärast seda jõudsin teha veel viimased keha karastavad kümblused ookeanis ning oligi aeg Charlestoniga selleks korraks hüvasti jätta.

Image
Tartu Ülikooli tudengi Viimane jalutuskäik Charlestonis

Viimane jalutuskäik Charlestonis.

 

Viimase Ühendriikides veedetud nädala olin San Franciscos oma 1944. aastal Eestist lahkunud sugulaste seltsis. Terve semestri väldanud leivaotsingutele panid San Francisco pätsikesed väärilise punkti. Erinevaid pagariärikesi pesitseb seal tõesti metsikult ning see on ka koht, kus Prantsuse päritolu hapuleiva küpsetamine USA-s tuntuks sai.

 

Aga mida siis möödunud vahetussemestri kohta kokkuvõtteks öelda? On lihtne langeda siinsete võimaluste lummusesse: siin võib leida suurepäraseid maitseid pea igast maailma köögist, lihtsa lennusõidu järel nautida sügiskuldseid Bostoni tänavaid ning järgmisel hetkel avastada end taas surfamas subtroopilises Charlestonis, nädal hiljem aga nautida juba lummavaid päikeseloojanguid Kariibidel. See ongi väga paljude privilegeeritud inimeste igapäev, mille juures unustatakse aga oma elustiili keskkonnamõju. Tegin väikese kokkuvõtte, millest selgus, et olen sel semestril koos ümberistumistega teinud täpselt 28 lennureisi. Tõsi küll, nende pikkused varieeruvad lühikestest Costa Rica siselendudest üle ookeani kulgenud lendudeni. Poleks arvanudki, et sellise numbrini jõuan, kuid ega see tulemus uhkust ei tekita.

Pean tunnistama, et minu elustiil ei ole kunagi varem olnud nii ressursinõudlik. Eestis igapäevaseks kujunenud harjumused kadusid kui siil uttu, kui keskkond neid enam ei toetanud. Enamikus majapidamistes ei jooda kraanivett – filtreerimisest tegelikult piisab, kuid siiski eelistavad paljud tarbida pudelivett –, prügi sorteerimise võimalused on puudulikud, võimalused oma tarbeesemeid ja riideid annetada on raskesti kättesaadavad ning vähesed söögikohad serveerivad toitu pestavatest nõudest. Viimaste hulka kuuluvad näiteks enamik kolledži söögikohtadest, kus tudengid käivad iga päev. Esemete tarbeiga on lühike. Näiteks ei õnnestunud mul semestri jooksul leida ühtegi pastakat, mis üle nädala vastu peaks (kohalikud tudengid kirjutavad muuseas harilikuga). Lisaks ei teadnud suurem osa tudengitest, kellega vestlesin, midagi Charlestoni ühistranspordist. Lühidalt, ameerikalik elustiil on meeletult mugav ning mulle jäi mulje, et ebamugavuse vältimiseks lüüakse muutmisvõimalustele sageli käega. See paneb vaid uhkust tundma meie väikese riigi edusammude üle, mida varem pidasin elementaarseks. 

Õppe koha pealt on kogemus kahtlemata karastav. Õppestiil ja teemakäsitlus on niivõrd erinevad ja silmaringi avardavad. Kindlasti kutsun kõiki huvilisi välisõppe võimaluste kohta rohkem infot otsima.

Tunnen, et nautisin sel semestril tõepoolest iga päeva, nii seiklusrohkeid reisiseiku kui ka eksamiks õppimist paljajalu pargis lesides. Väärtustan ka esimesi nädalaid, mil koduigatsus oli suurim, kuid mis pakkusid nii palju uudsust ja elevust. Sellegipoolest on hea leida end taas tuttavast Euroopast. Peagi kohtun juba koduste leivapätsidega.

Tänan sind, et jõudsid postituse lõpuni lugeda! Loodetavasti suutsin sinus välisõppe võimaluste kohta veidi huvi tekitada.

Tšutšufrei!

Ragne

leping

Kuidas sõlmida õppelepingut?

linn

Välismaale õppima: mida võiks teada õpirände planeerimisest

Üliõpilane istub.

Erasmus+ programmiga Euroopasse praktikale