Liigendatud maastik võib korvata mahepõllul pesarüüste
Intensiivpõllunduse levides on põllulinde vähemaks jäänud. Selle põhjuseks on kaduvad pesitsuskohad, masinate või seadmete all hävinevad pesad, aga ka pesade sagedasem rüüstamine, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.
Mahepõllumajanduses ei kasutata tehisväetisi, pestitsiide ega sünteetilisi taimekaitsevahendeid. Muld hoitakse viljakana taimekultuure vahetades ja orgaaniliste väetistega nagu sõnnik ja kompost. Keskkonnasõbralik põld on elurikkust toetav: piiratud on lämmastikväetise ja glüfosaatide kasutamine, rajatud on maastikuelemente ning põlluservas on säilitatud kahe–viiemeetrine roheriba.
Keskkonnasõbralik ja mahepõld loovad koos lindudele mitmekesisema maastiku, milles põldu ääristavad põllulinnule sobivad toitumisalad: metsaserv, hekk ja kuivenduskraav. Need on ka barjääriks kiskjale, kes intensiivselt majandataval monokultuursel põllul lihtsasti pesi rüüstab.
Samas pole põlluelementide mõju pesarüüstele veel üheselt selge. Näiteks on mahepõllu tihedas taimestikus röövlinnul keeruline pesa leida. Röövlindudest rohkem on maastiku servaelementides aga lõhnast juhinduvad imetajaid, kes ei lase end halvast nähtavusest kuigivõrd segada.
Uuringus jälgitud kiivitaja kurnadest koorusid vähem kui pooled poegadest ehk 43,6 protsenti. Peamine pesitsuse luhtumise põhjus oli pesade rüüstamine, mida tuli ette 40,6 protsendil juhtudest. Veel 12 protsenti kurnasid hävisid põllutöödel ja 3,8 protsenti hüljati. Enim rüüstasid pesi rebane, metssiga ja vareslased. Sarnast pesade hävimismäära on täheldatud ka Hispaanias, Inglismaal ja Saksamaal; Rootsis on põllutööde tõttu hävinud isegi 45 protsenti pesadest.
Kurna tõenäosus ööpäev üle elada oli keskmiselt 96,7 protsenti. Arvestades 28-päevast haudeperioodi, jõuab koorumiseni ligikaudu 39 protsenti kiivitaja kurnadest. Mahepõllul oli kurna päevane ellujäämus oluliselt madalam kui intensiivpõllul ehk vastavalt 94 ja 98 protsenti. Keskkonnasõbralikul ja intensiivpõllul kurnade ellujäämus ei erinenud.
Kuigi kiivitajate pesi rüüstasid imetajad oluliselt sagedamini mahepõllul, tuli seda oluliselt vähem ette kuivenduskraavide olemasolul. Röövlindude rüüstamine pesadel oli samuti kõrgeim mahepõldudel, kuid sõltus ka kiivitajate pesitsustihedusest. Mida rohkem oli piirkonnas kiivitajate pesi, seda vähem teised linnud pesi rüüstasid. Kiivitajad kaitsevad nimelt pesi ühiselt.
Kuna mahepõld toetab maastiku liigirikkust, kuid soosib ka pesarüüstajaid, tekib küsimus, kas mahepõld on linnule ökoloogiline lõks? Ühest vastust sellele anda ei saa, sest mitmed mahepõllud on piirkondades, kus kiskjaid on rohkem kui intensiivselt majandatavatel aladel. Kuigi kurnade ellujäämus võib mahepõllul olla viletsam, on tõenäoline, et rüüste võib korvata mahepõllu suurem toidurohkus. Seetõttu on koorunud kiivitajal mahepõllul suurem tõenäosus ellu jääda.
Oluline roll põllu linnusõbralikumaks muutmisel on kraavikallaste taimestikul. Uuringust selgus, et põldu ümbritsev või läbi selle kulgev kaldataimestik vähendas oluliselt imetajate rüüstet, kasvatades koorumisedukust koguni 14 protsenti. Põhjus võib peituda keskmise suurusega kiskjate, näiteks rebase ja mägra elupaigaeelistuses – niiskuse tõttu ei ole sinna mõistlik urgu kaevata. Teisalt võib asi olla piisavas toidulauas. Kraavikaldal võib olla rohkem närilisi, kahepaikseid, selgrootuid, metsalinde ning kiskjal ei ole põhjust põllule toituma minna.
Praegu on põllud intensiivpõllumajanduse survel suured ja väheste maastikuelementidega. Põllundustoetused on aga loodud moel, et need oleksid põllumehele meelepärased. Teisisõnu on need kergesti hallatavad ja lihtsalt kontrollitavad. Lihtsustades on aga kerge minna vastuollu ökoloogia tõdedega ja unustada liikide heaolu – loodussõbralikku põllundust edendades on vaja hoolikalt vaagida erinevaid strateegiaid. Lindude pesitsusedukuse tagamiseks tuleks kuivendamisel soosida kraave ja kaldataimestikku, kuid abi võib olla ka kiskjate arvukuse piiramisest.
