Miami ööelu ja nädalavahetus Costa Rical

Hei hopsti, teie seal! Jätkan seekord lugudega veidi kaugemalt.

Alustuseks räägin Charlestonist. Esmaspäevast kolmapäevani on elu siin võrdlemisi rahulik. Neljapäevast hakkavad tänavad tasapisi täituma kohvreid vedavate turistidega ning nädalavahetuseks kubiseb linn kõiksugu lähedalt ja eemalt tulijatest. Miks on seda oluline teada? Kes mind vähegi tunneb, teab, et suurem planeerija ma ei ole ja spontaansus võiks olla mu teiseks nimeks, kui see vähegi harmooniliselt kõlaks. Aga tegin edusamme ja hakkasin laupäevaõhtuseks istumiseks kohta otsima juba paar päeva varem. Kaugele ma otsingutega aga ei jõudnud. Enamik huvi pakkunud söögikohti eeldavad nädal varasemat broneeringut. Kuna mu kaaslane osutus sama püsimatuks, otsustasime hoopis järgmise päeva lennupiletite kasuks Costa Ricale.

Taaskasutatavad lennupiletid

Kuna tegemist oli väga viimasel hetkel ostetud piletitega, pidime Washingtonis ja Miamis ümber istuma, et jõuda ööseks Costa Rica pealinna San Josésse. Ühe lennu hilinemise tõttu jäime ööseks aga ootamatult Miamisse, kus piisavalt sobiliku välimusega lauda broneerida pole vaja, seega oli sõidu eesmärk juba täidetud. Seiklesime peamiselt tänavakunsti poolest tuntud Wynwoodi linnaosas ja valisime õhtusöögiks Jaapani köögi. Arvestades USA mastaapsust ja multikultuursust, leiab siin igast maailmaköögist suurepäraseid maitseid.

Foie Gras nigiri (pardi maks) ehk Jaapani toidukutuuri kohtumine Prantsuse köögiga.

Seejärel tekkis meil kinnisidee minna ühte kohalikest tuntud klubidest. Tänu isiklikule tõlgile sain teada, et riietusetikett (kui seda nõnda nimetada saab) on Miami ööklubides range ja seepärast ei lastud mind paljastatud jalgadega (käsitsi valmistatud nahksandaalidega) klubisse. Sealjuures ei oluline, millise jooksutossuga mõni härra üritab sisse saada, peaasi, et rahakott oleks piisavalt priske. See oli taas olukord, mis tekitas minus hämmeldust. Olgugi et olen kuulnud palju lugusid USA-le omasest välise ilu kummardamisest ja selle seosest konsumerismiga, on olukorra isiklik kogemine midagi raputavat. Sihikindlalt ja veidi trotsi tundes sõitsime elektritõukerattaga lähimasse CVS-i, mis on ööpäev läbi avatud kõige vajaliku pood, kust leiab nii põlveortoose kui ka toasusse, millest haarasime esialgu viimased (põlveortoosist tuleb juttu hiljem). Nõnda jooksime mööda glamuurseid Miami südalinna tulesäras tänavaid, kandes vähemalt sama glamuurseid karvaseid toasusse. Katsetus ei õnnestunud aga selgi korral ehk sisse meid ei lastud. Otsustasime lõpuks hotellitoast läbi käia ja läbida kiire riietevahetuse. Seekord saime sisse ilma järjekorrata, kuid turvamehe kommentaariga, et hoiaksin oma viikingipilku tagasi, see ei olevat atraktiivne.

Muidugi ei ole atraktiivne, milleks näoilmed siis muidu on loodud? See on järgmine teema, millel võiksin peatuda tunde. Mu reisikaaslane juhtus hiljuti tegema John Hopkinsi haiglas teadustööd, mille eesmärk oli näidata kindlustusfirmadele näoilmete ja nende kaudu edasi antavate emotsioonide mõju ning seost krooniliste haigustega (kindlustusfirmad näiteks näonärvi halvatust korrigeerivaid operatsioone ei toeta, pidades seda ainuüksi kosmeetiliseks probleemiks). Tulemused on paljulubavad. Emotsioonide eest vastutavad ajupiirkonnad pärinevad eelkõige limbilisest süsteemist ehk ajuosadest, mis kujunesid evolutsiooniliselt välja võrdlemisi vara (imetajatel u 150 miljonit aastat tagasi ehk enne neokorteksit, mille arenguga seostatakse inimlaste perekonna kujunemist). See võiks anda aimu emotsioonide fundamentaalsest olulisusest inimliigile. Kuna see siin on vabas vormis kirjutatud blogi, siis viitamisega ma pead ei vaeva. (Kui kellelgi huvi, võib mulle alati isiklikult kirjutada ja luban, et leian parema allika kui „This was once revealed to me in a dream“, mis muuseas pole üldse vähetähtis infoallikas.) Kaldun teemast taas kõrvale (välistudengi elu võõrsil?), kuid tahan öelda, et eks mu viikingiilme eesmärk oligi kerge rünnak patriarhaalse turvamehe vastu.

Lisaks olevat täiesti tavapärane maksta sissesaamise eest turvameestele väikest altkäemaksu ehk varruka vahelt sajadollarilisi niristada. Järjekordselt minu jaoks täiesti absurdne olukord. Raha oli sel õhtul justkui läbiv teema ja viis, kuidas inimesi grupeerida. Muuseas seisid inimesed klubi uste taga tunde, sest ülerahvastatuse tõttu ei olevat lubatud neid rohkem sisse lasta. Sellegipoolest oli võimalik 4000 $ eest soetada õhtuks laud või, nagu kogemus näitas, sobituda mõne turvamehe maitse-eelistusega.

Eks iga kontakti saab mingil määral hinnata kui tehingut. Me müüme iga päev enese väärtuslikku aega tööturul või suhtluses sõprade-lähedastega, olgu vastukaubaks siis valuutaks teisendatud sissetulek või sotsiaalne heaolu, mis mõlemad kujutavad endast võrdväärseid komponente enese elukvaliteedi kujundamisel. Miamis tundus säärane kaubavahetus oma otsekohesuses mulle aga liiga ründav.

See selleks. Järgmisel hommikul jõudsime San Josésse, kust edasi sõitsime juba pisikese Tallinn–Kärdla lennukit meenutava sõidukiga kohalikku surfilinna Nosarasse. Septembris on Costa Ricas vihmaperiood ja eelduste kohaselt pidi hetkel valitsema püsiv äikesetorm. Meil vedas ja tormid paigutasid end eranditult öisele ajale, mis muutis kogu kogemuse omakorda metsikumaks.

Ööbisime sisuliselt džunglis, ärkasime rohke linnulaulu saatel ja nautisime hommikukohvi kõrvale puude otsas turnivate ahviliste seltskonda.

Vaade Nosarale lennukiaknast ja teel randa

Lõunarannikule saabudes oli üks mu soovidest proovida surfamist. Seetõttu olimegi valinud sihtkohaks just Nosara – tuntud oma lainete ja sooja ookeanivee poolest (erinevalt näiteks Tšiilist, mis asub samuti Vaikse ookeani rannikul, kuid kus vesi on Peruu hoovuse tõttu tunduvalt külmem). Suutsin surfates aga oma põlve vigastada ja saadud kahju süvendada sellele kohe järgnenud joogatunniga (üks minu sinise silmaga personaalne joogatreener juhtus rannas vastu tulema ja heldimusest ei suutnud ma talle ära öelda). Enese ekspertarvamuse kohaselt lõpetasin meniski ja põlveliigese sisemise külgsideme vigastusega ning tõenäoliselt sellega mu surfikarjäär ka lõpeb. (Siinkohal soovin taas tänada CVS-i, kes Charlestonisse jõudes ka hilistel õhtutundidel mind põlveortoosidega varustas.)

Sõnapaar, mida kohalikud tico’d ja tica’d ohtralt kasutavad, on pura vida, otsetõlkes puhas elu või lihtne elu, mis kätkeb endas nii costaricalaste rahulikku elustiili kui ka tervitust. Eelkõige on see kasutusel tervitades, aga ka tänaval möödujate kõnetamisel ja nendega hüvastijätmisel ning sellest on kujunenud omamoodi Cost Rica slogan.