Nädalavahetus Bostonis ja killukesi koolielust

Nädal peale Costa Ricast saabumist leidsin end taas koduseks saanud Charlestoni lennujaamast – seekord oli ees sõit põhja poole, Bostonisse.

Üks esimesi tähelepanekuid Bostonisse jõudes oli linnapildis valitsevate noorte inimeste hulk. See on ka loogiline, sest lisaks tuntumatele kõrgkoolidele nagu Harvard ja MIT (mõlemad asuvad tegelikult Cambridge’i linnas, mis on Bostonist eraldatud Charlesi jõega) asub piirkonnas veel 35 kolledžit või ülikooli ning umbes 20% Bostoni elanikest on tudengid.


Sel korral otsustasin couchsurf’imise kasuks ning peatusin Singapuri päritolu MIT-i inseneritudengi juures. Kuna parasjagu tähistati Aasias kesksügise festivali (mid-autumn festival), sõime esimesel õhtul selleks puhuks valmistatud mooncake’e, millest sattusin nii vaimustusse, et käisin neid igal järgneval päeval kohalikust Hiinalinnast otsimas. Tegemist on eri tüüpi ubade või lootoslille seemnete pastast valmistatud koogikesega, mis klassikalisel kujul sisaldab soolatud pardimuna ning dekoreerituse poolest meenutab Fabergé muna.

Image
Mooncakes ehk kuukoogid

Mooncakes ehk kuukoogid

Mulje Bostoni linnast jäi kuidagi stiilipuhas ning euroopalik. Minu silmis on tegemist siiski suurlinnaga (ameeriklased sellega muidugi ei nõustu), kuid suurlinnale omast klaasist pilvelõhkujate põhjustatud rõhuvat tunnet ma ei kogenud. Linnapildis domineerivad tellistest hooned ja ümarad proportsioonid, mis kõrguse mõttes jäävad New Yorgiga võrreldes siiski tagasihoidlikuks.

Image
Boston

Ümarad proportsioonid Bostonis ja Bostoni kesklinn

Charlestonisse kolides olin juba varakult otsinud koduigatsuse puhuks üles lähimal asuva haigla – mitte niivõrd arstiabi leidmise eesmärgil, vaid eeldusel, et haiglakeskkond välismaal ei erine palju haiglamiljööst kodus. Mainisin seda mind majutanud tudengile ning jalutuskäigul Bostoni Hiinalinna leidsingi end Tufts Medical Centerist (ja mitte juhuslikult). Haigla koridorides kondamine tekitas joovastava õnnetunde ning pani mõtlema, et olenemata sellest, kui kaugetesse ja eriskummalistesse paikadesse ma satun, osutuvad minu lemmikuteks ikka raamatukogud, tihedalt riiuleid täis raamatupoekesed, puid kattev hispaania sammal (tõsi küll, ainult lõunaosariikides) ja valgusküllased haiglakoridorid.

Image
Boston Public Library

Boston Public Library

Kui muidu olen harjunud, et reisilt koju jõudes ootab ees kehvem ilm kui reisi sihtkohas, siis sel korral oli olukord pisut groteskne. Olin nädalavahetuse veetnud värvi vahetavas varasügiseses Bostonis ja saabusin tagasi 30-kraadises kuumuses ägavasse Charlestonisse, kus pidin palmetto’de all päikesepiste vältimiseks varju otsima (palmetto on Lõuna-Carolina osariigi rahvuspuu, mida sageli palmiga segamini aetakse). Selleks, et mõistusele säärane aastaaegadega manipuleerimine kohale jõuaks, läks aega veel mitu päeva.

 

Aga et mitte jätta muljet, nagu oleks see siin reisiblogi, lisan paar tähelepanekut ka koolielust.

Ameerika tudengid ei kokka. Ühiselamus on küll ühisköögid, kuid näiteks minu toaboksis köögitarvikuid ei ole ning nende kasutamine on tuleohtlikkuse tõttu isegi keelatud. Selle asemel on kasutusel mealplan ehk terve semestri jooksul kehtiv sissepääs kolledži söögikohtadesse. Mealplan’i hind on aga päris krõbe – neli kuud ehk ühe semestri kestev ligipääs maksab keskmiselt 2500 $ (siiski soodsam kui laud Miami ööklubides). Tsiteerides toakaaslast: „People say that the food ain’t good in the dining halls, but it’s quite good if you bring it home and season it.“ Päevast päeva burgerite ja pitsade söömine ning nende üleujutamine kõikvõimalike maitseainete ja kastmetega mind kuidagi ei kõneta ning seetõttu olen otsustanud ise kokkamise kasuks (infokild, millega kohalikke tudengeid šokeerida).

Varasemas postituses mainisin, et tundides viibitud aeg kulub suuresti diskussioonidele, mitte niivõrd loengu kuulamisele. Lisaks on õpe väga praktiline. Näiteks ühes õppeaines, kus lahkame eugeenikat, rassilist põlvnemist ja enese identiteeti, lasime oma süljeproovist DNA-analüüsi teha – antud juhul eesmärgiga määrata haplogrupp ja enese geneetiline päritolu. Teises aines, kus keskendusime algul inimese ning loodusliku ja ehitatud keskkonna suhetele ning looduskeskkonna positiivsele mõjule, tuleb semestri jooksul käia iga nädal enese valitud nature spot’is (üksinda ja ilma igasuguste segavate faktoriteta) ning tõenäoliselt hiljem sellest aru anda. Eesmärgiks on hinnata looduse taastavat mõju.

Image
Hampton Park

Minu looduspaik Hampton Parkis

Ühes järjekordses tunnis etendas õppejõud, teatraalne ja humoorikas vanem härrasmees, meile oma vanusega kaasnevaid vajakajäämisi. Ühe valjema hõike peale kostis nurgast haugatus. Jah, klassiruumis oli koer, keda ma varem tähele pannud ei olnud! Edaspidi märkasin koeri ka teistes tundides (3/4-s tundidest sel semestril ehk päris arvestatav osakaal) ning tundsin huvi, millega see seotud on. Tuli välja, et teenistuskoerad (service dogs) on siin tavaline nähtus – olgu nende eesmärk siis teavitada oma omanikku madalast veresuhkru väärtusest või pakkuda sotsiaalset tuge enesega kimpus olevatele tudengitele. Haruldane ei olevat tundidesse kaasa võtta ka n-ö tavalisi koduloomi (kui õppejõud just enne vastumeelsust ei väljenda, on vaikimine nõusoleku märk).

Image
Diabeedikoer Daisy

Diabeedikoer Daisy

 

Kuulsin hiljuti environmental cue’dest ehk keskkonnas leiduvatest vihjetest, mis suunavad inimeste käitumist, sealjuures olenemata nende sisemistest eesmärkidest. Kuna olen õpingutest veel niivõrd vaimustuses, teen lühikese kokkuvõtte.


Sisemised eesmärgid jagatakse kolme rühma: normatiivsed (kõlblik käitumine ja sotsiaalsete normidega sobitumine), tasuvad (ressursside säilitamine või teenimine, nt raha teenimine ja säästmine või staatuse loomine, ingl gain goals) ja hedonistlikud eesmärgid (praeguse enesetunde hoidmine või parandamine). Jõuan selle jutuga nüüd aga hoopis omaette teemani, milleks on tudengite riietumine. Kui Eestis eeldab akadeemiline keskkond mingil määral soliidset riietust, siis siinmail on tavapärane seada sammud koolitundi otse voodist – pidžaamas ja toasussides. Kõik põhineb muidugi kokkulepetel, kuid kui õppejõud just eraldi riietusetiketti oma tundides ei nõua, kehtib vaikiv kokkulepe, et nii pidžaama kui ka aluspesu mõõtu särgike on sobivad.


Ent tulgem tagasi keskkonnavihjete juurde: kui inimeste soliidset riietumist seostatakse konkureeriva käitumise ning nn tasuvatele eesmärkidele pühendumisega, siis peaks siinne riietuskultuur mõjuma vabastavalt (eeldades, et inimese käitumise suurimaks suunajaks on teine inimene). Võimalik, et omamoodi mõju see avaldabki. Segu soojast ja päikselisest ilmast, lõunaosariikidele omasest külalislahkusest ning võib-olla ka rohked vihjed nagu mitteakadeemiline riietusstiil toimivad nii, et tunnen end siin tõesti pingevabalt. Kahtlemata olen omandanud palju uusi teadmisi, kuid tundub, et selleni olen jõudnud läbi vestluste, koostöö ja enese üle mõtisklemise. Tuleb tõdeda, et mingit ebaolulist ärevust konkurentsi näol ma akadeemilises keskkonnas tõepoolest ei tunne.

Tšutšufrei ja järgmise korrani!

Ragne

pildil on kolm inimest rahumeelselt suhtlemas

Konfliktivaba suhtlemine

Tudengid

Erasmus+ programmiga Euroopasse praktikale

pilt potentsiaalsest sõbrast, kes on rohelise värviga kaetud

Kuidas leida uusi sõpru?