Rektor: haritud rahva kasvatamine ei tähenda tipu madalamaks lihvimist, vaid madalike kergitamist
Tartu Ülikooli rektor professor Toomas Asseri kõne rahvusülikooli 105. aastapäeva aktusel 1. detsembril 2024.
Toomas Asser:
Lugupeetud rektorid, austatud minister, professorid, värsked Tartu Ülikooli audoktorid ja doktorid, head kolleegid, üliõpilased ja sõbrad!
Tervitan ja õnnitlen kõiki Eesti rahvusülikooli 105. aastapäeva puhul. Igal aastal koguneme ülikooli aulasse, et pühitseda 1919. aasta 1. detsembril just siinsamas toimunud sündmusi, millega asuti rajama vundamenti noorele Eesti Vabariigile. Eestikeelse ülikooli avamise erakordsust aitab mõista siin aula seinal olev mälestusmärk vabadussõjas langenud üliõpilastele. Need noored võitlesid Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli avaaktuse ajal oma riigi eluõiguse eest veel rindel, teadmata, kas neil endil õnnestub üldse kunagi eestikeelsesse ülikooli jõuda.
Üliõpilased võitlevad oma riigi eest rindel praegugi. Küll mitte Eesti üliõpilased, küll mitte Eestimaal, kuid Ukraina rindel käib ka meie vabadusvõitlus. Tänane pidupäev võimaldab taas üle korrata, mis on need alusväärtused, mida peame hoolega hoidma, et hoida Eestit. Suurtükkide soetamine on praeguses maailmakorras paraku vältimatu, kuid niisama meelekindlalt peame jälgima, et me ei laseks koost laguneda Eesti riigi ja vaba maailma aluspõhimõtetel.
Hiljuti ülikooli külastanud Valgevene opositsiooniliider Svjatlana Tsihhanovskaja näitlikustas ilmekalt, milline võim on järjekindlal autoritaarsel survel ühe rahva eneseteadvuse murendamisel. Tema sõnul on praegune režiim juba kaua valgevene keele kasutamist piiranud ja nüüd loobuvadki inimesed eelkõige turvalisuse huvides avalikus ruumis oma emakeele rääkimisest. Selle tagajärjel ei oska Valgevene rahvas enam oma maa keelt. Eksiilis olev vaimueliit, tõsi küll, pingutab selle elushoidmiseks, kuid sealgi pole sellel tugevat tulevikku.
Rein Taagepera meenutas tänavuses Kääriku metsaülikoolis, et eestlasteltki on mitmel korral püütud keelt ära võtta, kuid „iga asi muutub väärtuslikumaks, kui märkad, et teised seda äravõtmisväärseks peavad“.
Tähistasime äsja eestikeelse ülikooli ühe ülesehitaja, rektor Johan Kõpu 150. sünniaastapäeva. Temagi aitas okupatsiooniaastatel eksiilis eesti keelt ja kultuuri elujõulisena hoida. Üks tema oluline printsiip oli „Pärand kohustab“. Eestikeelse Tartu Ülikooli loojate pärand kohustab meid meeles pidama, miks vajab üks väikerahvas omakeelset kõrgkultuuri, kõrgharidust ja teadust. Kui mõelda, et maailmas on umbes 6000–7000 keelt, kuid kõrgharidust antakse vähem kui sajas keeles, siis pole ilmselt kahtlustki, et eestikeelse ülikooli loojad leidsid õige võtme, mis teeb meid Jakob Hurda õpetuse kohaselt vaimult suureks. Ülikooli roll on eriti oluline just hämarduval ajal – pakkuda turvatunnet, mõtestada olnut ja eesootavat, anda uurimistöö ja õpetamisega lootust riigi ja rahva kestmiseks ning arenguks.
Tuletan meelde president Toomas Hendrik Ilvese ettekannet siin aulas tänavu vabariigi aastapäeva aktusel, kus ta tõdes, et praegune aeg ongi hämar, sest oleme lähenemas ühe ajastu lõpule. Tema ettekandest pole tänaseks veel aastatki möödas, ent kui vaatame, mis toimub endiselt Ukrainas, Lähis-Idas, kuhu tüürivad Ameerika Ühendriike selle juhid ja kuidas kõigub demokraatia siinsamas Euroopas, siis on president Ilvese tõdemus ajastu lõpust muutunud veelgi reaalsemaks. Presidendi sõnul nägi Eesti koos mõne Ida-Euroopa saatusekaaslasega lõppeva ajastu loojangut ette aastaid varem kui teised lääneriigid ning „need teised ei ole ikka veel päris aru saanud ja mässavad vanade heade aegade juurde naasmise või nende jätkumise pärast.“ Me ei tea, kas uus ajastu on praegusest parem või halvem, kuid igal juhul on see teistsugune. Meil pole muud võimalust kui targalt tegutseda, et saaksime ise valida, mida see „teistsugune“ tähendab.
Oleme Venemaa invasioonist saati vaadanud siira uhkuse ja mõistmisega, kui tõsiselt suhtuvad Eesti riigijuhid vabaduse kindlustamisse ja millise meelekindlusega nad vaba maailma kaitsmise eest ka seisavad. Täna on sobiv rõhutada, et ka ülikoolide autonoomia on Eesti põhiseadusega kaitstud demokraatia hoidmise vahend. Sellepärast seisame ikka ja jälle vastu püüdele kirjutada ülikoolide autonoomiat piiravaid sätteid seadustesse või riigieelarvesse. Raha juhtimise võim on suur võim, ent see tähendab ka tarkust ajaga kaasas käia ja julgust teha tulevikku vaatavaid otsuseid. Kuuleme praegugi, et riigieelarve kärpimise tingimustes ei peaks ehk mõtlema ressursimahukatest arendustest, sealhulgas ülikoolihoonete juurdeehitamisest. Ma pole nõus ootusega, et seisak majanduses tähendagu seisakut kogu ülejäänud elus. Keeruline aeg möödub, kuid just seda aega tuleb kasutada arenguplaanide tegemiseks, elujõu tagamiseks, uue kasvu ettevalmistamiseks. Kui on aeg taas spurtida, jääme ilma selle ettevalmistuseta vaid teiste sabasse sörkima.
Ülikooli puhul pean kasvu all silmas eelkõige vaimset kasvamist, mis sünnib siis, kui anname teadusele ja haridusele võimaluse astuda senistest piiridest kaugemale – hoopis uutele radadele. Kuid pean silmas ka Maarjamõisa väljale plaanitavat instituutide ühishoonet, mis eemaldaks füüsilise tõkke ühe olulise teadusvaldkonna vaimselt potentsiaalilt ja annaks arenguhüppe Eesti majandusele. Kuid mille ehitamine võib tunduda praegustes oludes määratult kallis. Kasvamise eest vastutame ikka ise, eriti nüüd, kui eurotoetuste abil noore riigi füüsilise ülesehitamise aeg on möödas.
Uue arenguetapi ettevalmistamine peab toimuma just ülikoolides ja teadusmahukates ettevõtetes, mis sünnivad kõrgetasemelise teaduse toel. Potentsiaal selleks hüppeks on täna siin aulas – juba väljakujunenud teadlaste ja õpetlaste kõrval istuvad meie värsked doktorid. Ometi tunnistan, et peaksime neid igal aastal märgatavalt rohkem promoveerima. Meile eeskujuks olevate riikidega samas tempos püsimiseks peaksime igal aastal Eesti ülikoolidesse vastu võtma umbes 100 doktoranti rohkem, kui teeme seda praegu.
Eesti on küll seadnud eesmärgi kasvatada doktorikraadiga inimeste osakaalu ühelt protsendilt pooleteiseni ning kahekordistada teadlaste ja inseneride arvu ka erasektoris, kuid kui samal ajal kahaneb magistrikraadiga inimeste arv ja nende osakaal jääb väiksemaks, siis kust peaksid need doktorandid tulema? Mõneti hulljulge näitena võib tuua Soome riigi hiljutise otsuse alustada katseprojekte 1000 uue doktorandi vastuvõtuks ja kraadini viimiseks. Seevastu Eesti riigijuhtide jutt tootlikkuse ja teadusmahukuse kasvust ei ole tõsiseltvõetav olukorras, kus kohalike ettevõtete teadus- ja arendustöötajad on valdavalt bakalaureusekraadiga spetsialistid.
Tartu Ülikooli raamatukogu endine direktor, hea kolleeg, Krista Aru on rõhutanud, et ülemöödunud sajandivahetuse Tartu eestvedajad ei tegutsenud eliidi kasvatamiseks, vaid selle nimel – ma rõhutan –, et kogu rahvas areneks ja kasvaks ühtseks. Meilgi käib pidev vaidlus selle üle, kui paljud eestimaalased peaksid ikkagi saama kõrghariduse ja ehk tuleks noori suunata rohkem rakendusharidust omandama. See aga muudaks kõrghariduse omamoodi elitaarseks hüveks. Tuletan siinkohal meelde, et tugeva rahva ja riigi hoidmiseks peame arenguga kaasas käima ja hoidma kõiki, haridusest rääkides aga eeskätt seda veerandit noortest, kes on täielikult ilma erialase hariduseta, kuid kellega saaks täita kutsehariduse puudujääke. Haritud rahva kasvatamine ei tähenda tipu madalamaks lihvimist, vaid madalike kergitamist.
Minu ja teiste rektorite hea kolleeg, Rektorite Nõukogu peasekretär Hanna Kanep on tabavalt sõnastanud praeguse vastutajate põlvkonna kohustuse meile hoida antud riigi ja rahva ees: „Meie põlvkond, suurearvulisem ja jõukam kui kunagi varem, arutleb, kas suudame rahastada kahaneva noorema põlvkonna haridust. Samal ajal eeldame, et nemad katavad meie pensionid, kliimakahjud ja võlad. Selles arutelus napib nii loogikat kui ka moraali, rääkimata ambitsioonist anda noortele võimalus paremale elule ja omariikluse edendamisele. Vajame sisukamat ja vastutustundlikumat diskussiooni, mis ühendaks pragmaatilise ja aatelise vaate ning seaks selged eesmärgid õiglasemaks vastutuse jaotuseks põlvkondade vahel.“
Seega on meie kohustus anda uutele põlvkondadele edasi nii elujõuline eesti keel ja kultuur kui ka kvaliteetne haridus ehk õng, mis peab vastu kõigis oludes, ükskõik milline on see uus ajastu, mille koidikul maailm praegu seisab.
Head kolleegid! Õnnitlen ja tänan kõiki Tartu Ülikooli uusi audoktoreid ja doktoreid ning soovin jätkuvat vaimuteravust tänavusele Rahvusmõtte auhinna laureaadile, kelle nime te õige peatselt kuulete.
Elagu, kasvagu ja õitsegu eestikeelne Tartu Ülikool!
