Rohepööre peibutab Põhjamaid liitiumipalavikuga
Põhjanaabrid on leidnud maapõuest rohepöördeks hädavajalikku liitiumi ja haruldasi muldmetalle, mida peaks Eesti aladel samuti leiduma.
Nutitelefonid mahuvad taskusse ja neid saab uuesti laadida tänu liitiumile. Lisaks leidub telefonides näiteks koobaltit ja palju muud maapõuest pärit väärt kraami. Ilma haruldaste muldmetallideta ei saaks praeguste teadmiste abil toimuda ka rohepööret.
Sama kehtib suhteliselt haruldase liitiumi kohta, mida kasutatakse nii elektriautode akudes kui ka päeval kogutava päikeseenergia salvestamiseks. Hõbekarva element on lihtsalt tõhusam, kui ükski teine seni avastatud vara. Sellest valmistatud akud on alternatiividest ühtaegu kergemad ja võimaldavad salvestada rohkem energiat.
Mõnede prognooside kohaselt vajab maailm aga juba selle kümnendi teisel poolel liitiumi palju rohkem, kui see praegu kaevandada suudab. Sarnaseid probleeme on paljude teiste haruldaste maavaradega. Seetõttu kasvab surve avastada uusi leiupaiku. Väga tõenäoliselt leidub palju väärtuslikku ka Eesti muldade all. Kus täpselt, sellest pole aga head ettekujutust. Eestis sai maavarade otsimine uue hoo sisse alles viimastel aastatel.
Muu hulgas kaardistavad kriitiliste metallide varusid kristalses aluskorras Eesti Teadusagentuuri ressursside väärindamise programmi raames Tartu Ülikooli geoloogid koostöös Eesti Geoloogiateenistusega. Selleks uurivad nad vanu nõukogudeaegseid maa seest välja tõmmatud kivist „südamikke“ uute tehnoloogiate abil. Materjali jagub kilomeetrite kaupa.
Samas on maagistunud kivimite kihid maa sees väga erinevas asendis, mis teeb ülesande eriti keeruliseks. „Nagu otsiks heinakuhjast nõela,“ selgitas projektis osalev geoloogia professor Kalle Kirsimäe: „Ainult et otsimine ise toimub samuti nõela abil!“
Esimesed tulemused näitavad geoloogia professori Leho Ainsaare sõnul, et kunagised nõukogudeaegsed uuringud olid ebatäpsed. Toona otsiti metalle nii, et maa seest välja puuritud kivimid jahvatati pulbriks ja lahustati ära. Nüüd ei pea isegi laborisse minema, et teha ära esmane, ekspressanalüüs ja proovid läbi skaneerida.
Ainsaar ja Kirsimäe kaardistavad erinevate meetodite abil ka võimalikke varem teada olnud leiupaiku. Uue tehnoloogia abil saadakse nendest kivimitest esimest korda kaasaegne ülevaade, et näha, kus midagi võiks paikneda ja mis kogustes.
Põhjanaabritelt saab vihjeid
Kirsimäe sõnul on Eesti aluskord endiselt üks suur tundmatus. Viimased uuringud on aga näidanud, et maapõues võiks olla kõike, mida tulevikutehnoloogia jaoks tarvis. Vihjeid selleks annavad ka põhjanaabrite teadussaavutused.
Soomlased-rootslased kaevandavad ja ekspordivad metalle juba ammu usinasti. Näiteks tuleb Euroopa rauamaagist 93 protsenti Rootsist. Soomes avastati paar aastat tagasi Euroopa suurimaid liitiumivarusid ja kohalik kaevandusfirma Keliber plaanib kaevandamisega alustada 2024. aastal.
Loomulikult kaasnevad kaevandamisega omad riskid. Näiteks võimalikud lekked, mis võivad keskkonda reostada. Soome kohus lükkas aga näiteks kolm keskkonda puudutavat kaebust tagasi ja kaevandamisele anti roheline tuli.
Teadmaks, mis Eesti maapõues leidub, tasubki vaadata Soome ja Rootsi poole. Nende riikidega jagame sama aluskorra kivimite vööndit. Seega, mida leidub seal, seda on ilmselt ka Eestis. Põhjanaabritel on siiski veidi rohkem vedanud, sest Stockholmi kandis ja Lõuna-Soomes avaneb vöönd maa pinnal ja väärtuslikud metallid on kergemini kättesaadavad. Eestis peaks otsima neid sügavamalt, millega kaasneks ilmselt ka rohkem riske.
Uute kaevanduste vastu lõpetas huvi fosforiidisõda
Eestis vaibus huvi metallide uurimise vastu 1980. aastate lõpul, mil Virumaale plaaniti fosforiidikaevandusi. Neile seisid häälekalt vastu keskkonnakaitsjad. Suurest fosforiidisõjast kasvas välja näiteks Eesti Roheline Liikumine ja hiljem erakond Eestimaa Rohelised. Seega on Eestis ilmselt palju neid, kes oleks puurimisele põhimõtteliselt vastu.
Samal ajal on nõudlus haruldaste metallide vastu muutumas Euroopa Liidus kriitiliseks. Riik, eesotsas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga on maavaradest aina enam huvitatud. Ministeeriumi maavarade osakonna juhataja Ene Jürjensi sõnul keskendutakse praegu sellele, kuidas muldmetalle eraldada.
Kaevandustest on tema sõnul ennatlik rääkida. „Isegi uuritud maavarade puhul vältab kaevandusteni jõudmine kümneid aastaid, aga meie oleme oma uurimisega mõnes mõttes alles alguses,“ ütles Jürjens.
Viimase poole aasta jooksul on selgeks saanud, et potentsiaal on suurem, kui varem arvati. Muuhulgas ka väljavaadete osas leida väärismetalle, nagu hõbedat ja kulda. Neist viimane avastati kogemata. Eesti Geoloogiateenistuse vanemgeoloog, Tartu Ülikooli doktorant Siim Nirgi uuris kaks aastat tagasi Jõhvis rauamaake, aga leidis hoopis midagi muud.
Ta skaneeris maa seest välja tõmmatud kivimiproove ja avastas väärismetallide esinemist lubava keemilise anomaalia. Koos professor Kirsimäega pisteti proov elektronmikroskoobi alla ja rõõm oligi suur, kui kuld vastu helkis. „Aimasime, et siin võib midagi peidus olla, aga et kulla otsa komistame, me ei teadnud!“ ütles Kirsimäe. Tavaliselt seda ei juhtu. Kuna meie väikeriigi võimalused on põhjanaabritest ahtamad, kulub kübeke õnne ära.
Ainuüksi õnnest siiski ei piisa, kui Euroopa Liit rohepöörde tuules ka päriselt elektriautode, tuulegeneraatorite ja päikesepaneelide suunas liikuda soovib. Praegu impordib Euroopa Liit endiselt suurema osa haruldastest muldmetallidest Hiinast. Seetõttu muretseb Kirsimäe, et laiem üldsus ei mõista, mida rohepööre tegelikult tähendab. „On terve rida elemente, mida on muutuseks vaja, aga mis pole veel kättesaadavadki,“ ütles ta.
Riikide valitsused seisavad keeruliste valikute ees. Ühelt poolt on poliitilised lubadused rohepöörde läbiviimiseks antud, samas tähendab see paratamatult uusi kaevandusi. Häid lahendusi polegi, kui just inimesed ei nõustu oma mugavast ja nutivahendite rohkest elust loobuma.
Artikkel algselt ilmunud Novaatoris. Artikli autor on Mariann Männi, Research in Estonia.
