Skip to main content

Tartu Ülikooli teadlased räägivad järjest enam kaasa maailma tippteaduses

Saja aastaga on Tartu Ülikooli teadlaste mõjukate teadustööde rahvusvaheline silmapaistvus märgatavalt kasvanud. Selle üks näitajaid on meie teadlastelt maailma tippu kuuluvatesse teadusajakirjadesse Nature ja Science jõudnud uuringute hulk. Ajakiri Universitas Tartuensis avab teemat lähemalt.

19. sajandi lõpul kord nädalas ilmuma hakanud ingliskeelsed erialaülesed teadusajakirjad Nature (loodi 1869 Ühendkuningriigis) ja Science (1880 USA-s) seadsid esikohale põhimõtte, et nendes avaldatud teadussaavutused peavad olema kõigile lugejatele arusaadavad ja tegelema üleilmselt kõige olulisemate teadusteemadega.

Need kaks ei olnud esimesed sellised teadusajakirjad, kuid pika ja järjepideva töö tulemusena muutusid just need möödunud sajandi jooksul maailma enim loetud ja viidatud teadusajakirjadeks. Et rõhk on uudisväärtusel, ei ole seal ilmuvad teadusuuringute tutvustused väga pikad ning ajakirjad on seetõttu populaarsed ka väljaspool teadlasringkonda.

Kui teadlase publikatsioon avaldatakse Nature’is või Science’is, tähendab see tema tööle suurt tunnustust. Selle mõju teadlase mainele, karjäärile ja rahastusele võib olla märkimisväärne.

Esimene teadaolev Tartu Ülikooliga seotud Nature’i publikatsioon tundub olevat 1925. aasta artikkel „Demonstration of the Heating Effect of a Magnetic Field“1 („Magnetvälja soojendava toime demonstreerimine“), mille autor oli TÜ teoreetilise ja tehnilise füüsika professor Harald Perlitz. Tema sulest ilmus selles ajakirjas artikleidhiljemgi.

Science’i esimest TÜ-ga seotud artiklit on keeruline tuvastada, kuid 1920. ja 1930. aastate teadusuudiste rubriigis on kajastatud mitmeid TÜ sündmusi ja teadlasi. Näiteks jõudis sinna 1931. aastal uudis, et professor Ernst Öpik liitub Harvardis astronoomia teadusrühmaga3.

Viiteid Tartus ja TÜ-s tehtud teadusele või siinsetele teadlastele leiab ka palju varasematest ajakirjadest: 1881. aasta Science’is4 on juttu Friedrich Georg Wilhelm von Struve kaksiktähtede kataloogi (1827) laienemisest ja 1876. aasta Nature’ist5 võib leida järelehüüde Karl Ernst von Baerile.

Keeruline pääs lääne teadusesse

Nõukogude Liidu teadlaste jaoks ei olnud oma töö avaldamine lääne teadusajakirjades peamine eesmärk, sest see tähendas tihti rohkem tööd. Siiski jõudis ka neisse kahte ajakirja Tartu Riikliku Ülikooli teadusartikleid, näiteks füüsika instituudi praeguse emeriitprofessori akadeemik Arvi Freibergi artikkel 1988. aasta Nature’is6 ja endise rektori akadeemik Peeter Tulviste kaasautorsusel valminud raamatuarvustus 1990. aasta Science’is7.

Image
Lili Milanist tegi ajakiri Nature
Index 2019. aastal persooniloo

Arvi Freiberg meenutab, et kõnealune artikkel molekulaarse korrastatuse mõjust fotosünteesile valmis koostöös Moskva Riikliku Ülikooli biofüüsiku Zoja Fetisovaga ja oli nende kolmas või neljas ühistöö. Fetisova valmistas ette katseobjektid ja tõi need Tartusse, kus tehti kõik vajalikud mõõtmised. Ka mõte käsikiri just Nature’isse saata tuli ilmselt temalt.

„Pikalt seda ei arutatud, sest ega me keegi, sealhulgas Zoja, eriti ei uskunud, et see õnnestub. Artikkel läks arusaadavatel põhjustel teele Moskvast ja ma ei mäleta, et sellega oleks mingeid siseriiklikke sekeldusi olnud. Meie kõigi suureks üllatuseks võeti töö vastu juba esimesel katsel,“ räägib Freiberg.

Teadlastel oli loomulikult väga hea meel, sest see kinnitas, et valitud uurimissuund oli aktuaalne ja tehtud uurimistöö kõrgetasemeline. Kolleegid koduinstituudis ega ka tolleaegses akadeemias seda toona kuidagi eriliselt ei tunnustanud, küll aga välisteadlased.

Freibergi sõnul ei suhtutud 33 aastat tagasi publitseerimisse päris nii nagu praegu. Kui aga teadusmaastik järsult avaramaks ja keerukamaks muutus, tekkis loomulik vajadus nn majakate järele, mille järgi joonduda.

„Ma jagan arvamust, et artikli avaldamise koht on – või vähemalt peaks olema – teaduse seisukohalt teisejärguline. Majakad on head, aga kui neid on liiga vähe, siis kipuvad laevad ikka karile sõitma. Üksikud majakad ei suuda kõikide võimalike ohtude eest hoiatada. Ja üksikute majakate ümber tungleb loomuldasa liiga palju aluseid, mis nii hea kui ka kurjaga üritavad endale edasiliikumiseks soodsamat positsiooni välja võidelda,“ ütleb Freiberg.

Üks silmapaistvamaid Nature’i lehekülgedele jõudnud Eesti teadlasi on akadeemik Jaan Einasto, kelle publikatsioonid ilmusid selles ajakirjas alates 1974. aastast8. Ta on sellest põgusalt kirjutanud ajakirjas Akadeemia9: „Artiklite avaldamine Nature’i veergudel oli keeruline, sest post käis väga pikaldaselt ning kõik toimus ametliku tsensuuri- ja riigisaladuse kaitse organisatsiooni Glavlit valvsa pilgu all.“

„Kõik meie artiklid, millest jutt, olid uue kosmoloogia paradigma väljatöötamisel olulised tähised. Varem lääne teadlased Tartu astronoome eriti ei tundnud, nüüd olime korraga tähelepanu keskel. Sama oli Nõukogude Liidu teadlastega: Moskva mehed tavaliselt perifeerias tehtavat teadust tõsiselt ei võtnud. Nüüd selgus, et Tartus tehakse tööd rahvusvahelisel tasandil. Hiljem saabus tunnustus ka Eestis: 1981 valiti mind Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks,“ meenutab Einasto.

Tuntus ja teadusraha

Kui esimesel aastakümnel pärast Eesti taasiseseisvumist ilmus Nature’is ja Science’is tavaliselt üks-kaks TÜ-ga seotud publikatsiooni aastas, siis selle sajandi alguses hakkas nende arv kasvama ning eelmise kümnendi keskel avaldasid TÜ teadlased seal üle kümne publikatsiooni aastas. TÜ ühe õppe- ja teadustöötaja kohta oli seda 2014.–2017. aastal rohkem kui näiteks Helsingi Ülikoolis.

Image

* Publikatsioonide andmed põhinevad Web of Science’i andmebaasil seisuga 11.11.2021. TÜ töötajate andmed pärinevad ülikooli statistika töölaualt. Helsingi Ülikooli töötajate andmed pärinevad Helsingi Ülikooli aastaaruannetest. Rahvastikuandmed põhinevad Maailmapanga andmebaasil.

** 2021. aasta andmed ei ole lõplikud. Töötajate ja rahvastiku võrdlusandmed kehtivad 2020. aasta kohta.

Eestis on sealjuures liidriks olnud just TÜ teadlased, kes on umbes 70% Eestiga seotud Nature’i ja Science’i publikatsioonide taga. Erineva suurusega ülikoolide publikatsioonide arvu saab võrrelda nii, et neid kohandatakse õppe- ja teadustöötajate arvuga, aga riikide kohta on selliseid näitajaid keeruline leida ja arvutada.

Üks võimalus on arvestada Nature’i ja Science’i artiklite arvu miljoni elaniku kohta. Selle põhjal on Eesti positsioon võrreldes põhjanaabritega väga hea: mõnel aastal on Eesti teadlased avaldanud miljoni elaniku kohta isegi rohkem Nature’i ja Science’i publikatsioone kui Soome kolleegid. Viimastel aastatel on kasvutempo vägagi ühtlustunud.

Nende artiklite hulgas on kõigi TÜ valdkondade publikatsioone, kuid autorite hulgas domineerivad geneetikud ja ökoloogid. Ökoloogia ja maateaduste instituudi professor Mari Moora tunnistab, et Nature’is või Science’is avaldamine on ökoloogi jaoks suur saavutus.

„Need on n-ö üldajakirjad, kus tuleb koha eest võistelda kõigi teiste teadusharudega. Lisaks on need suurima mõjuteguriga ajakirjad, kus ökoloogilisi töid publitseeritakse. See tähendab, et ka mainekamad meie eriala ajakirjad on väiksema mõjuteguriga. See tuleneb muidugi sellest, et globaalselt on ökoloogia nn väiksem teadusharu kui näiteks biomeditsiin või molekulaarbioloogia,“ tõdeb Moora.

Eriti hästi on selliste publikatsioonide mõju näha rahvusvahelises teadlaskonnas. Nature’i või Science’i artikli autorsus suurendab granditaotleja edukust märkimisväärselt. Ka füüsika instituudi professor Heikki Junninen kinnitab, et rahastajad vaatavad hoolega viitamisel põhinevaid mõõdikuid, mida mainekates teadusajakirjades avaldamine kasvatab.

Nature’i või Science’i artikli mõju on raske numbritesse panna, kuid olen kuulnud väidet, et üks artikkel toob vastutava autori ülikoolile tagasi kaudselt umbes miljon eurot. 

Heikki Junninen, keskkonnafüüsika professor

„Nature’i või Science’i artikli mõju on raske numbritesse panna, kuid olen kuulnud väidet, et üks artikkel toob vastutava autori ülikoolile tagasi kaudselt umbes miljon eurot. Seal avaldatud artiklite hulk näitab töörühma võimekust teha heal tasemel teadust, aga peegeldab ka ülikooli kuvandis võimekust näha ja toetada just neid tegevusi, mis on maailma teaduses olulised ja tipus,“ ütleb Junninen.

Nende ja teiste mõjukate teadusajakirjade puhul on Junnineni meelest teadlaste jaoks peamine aga viidete hulk. See tähendab oma mõtete ja töö võimalikult laia levikut ning kasutatavust teiste teadlaste poolt. TÜ-le lisab see märkimisväärselt tuntust ja koostöövõimalusi ning suurendab tõenäosust, et Tartusse tulevad võimekad külalisteadlased ja üliõpilased ka muudest Euroopa riikidest

Arvestades, kes Eesti, sh TÜ teadlastest on viimase 20 aasta jooksul Nature’is ja Science’is artikleid avaldanud ja millal need on ilmunud, võib püstitada hüpoteesi, et neil kõrgetasemelistel publikatsioonidel on tugev seos Eesti teaduse tippkeskuste tegevuse rahastusega.

Kuigi suuremal osal neil publikatsioonidel puudub otsene viide sellele rahastusviisile ja Euroopa tõukefondide vahenditele, on niisuguses seoses veendunud mitmed akadeemilised ja mitteakadeemilised töötajad. Samas on TÜ teadlased Euroopa Liidu raamprogrammis olnud aasta-aastalt järjest edukamad ja koostööprojekte on üha enam.

EL-i raamprogramm järgib sarnast seitsmeaastast rahastamistsüklit nagu tõukefondidest rahastatud tippkeskused, seega võib publikatsioonide arv olla seotud ka üldise rahvusvahelise teaduskoostöö kasvamisega. Ükskõik, kas vaadelda neid arengusuundi kitsalt tõuketoetuste või laiemalt rahvusvahelise teadustöö arengu kontekstis, on Eesti ja ühtlasi TÜ teadustöö selle näitaja põhjal väga kõrgel tasemel.

Tippteadus sünnib rahvusvahelises koostöös

Ei saa kõrvale vaadata tõsiasjast, et suurema osa nende väga edukate ja oluliste publikatsioonide juures ei ole TÜ teadlased olnud protsessi juhid ega vastutavad autorid. See on regionaalne nähtus: Lääne-Euroopa ülikoolide Nature’i ja Science’i publikatsioonidest ilmub rahvusvahelises koostöös 83–85%, Ida-Euroopa ülikoolide omadest aga 91–95%. Rahvusvaheline koostöö on teadustööde publitseerimisel väga oluline osa.

Image
Ajakirja Nature 2021. aasta
oktoobrikuu numbri esikaas

2021. aasta oktoobris avaldati ajakirjas Nature teadusartikkel Euraasia mandri lääneosa steppidest pärit koduhobuste kohta. Sellel artiklil oli 163 kaasautorit, üks neist TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudi kaasprofessor Eve Rannamäe. Tema panustas uuringusse arheoloogiliste hobuseluu proovidega Eestist ja andis nende kohta taustteavet.

„Isegi sellise suure tiimi puhul sain kogeda väga professionaalset ja sõbralikku tööprotsessi. See, kui hoolikalt ja millise uhkusega oodati seda hetke, mil ühe väga-väga pika, kuluka ja keerulise töö tulemusi maailmale esitleda, näitabki minu jaoks, milline ajakiri on Nature. Olla nii lähedal tippteaduse tegemisele on väärt kogemus, mis annab indu ka edaspidiseks uurimistööks,“ räägib Rannamäe.

Kuigi Nature ja Science on ühed maailma prestiižikamad ajakirjad, ei ole need enam maailma mõjukaimad teadusajakirjad. Et laiendada oma haaret ka spetsiifilistesse uurimisvaldkondadesse, on neile viimastel aastakümnetel loodud hulk sõsarajakirju. Nature’i juurde kuulub 51 ja Science’i juurde 5 sõsarajakirja, millest osa on muutunud peaajakirjadest mõjukamaks.

Kui multidistsiplinaarse teaduse kategoorias ei ole neile kahele vastast, siis üldises iga-aastases teadusajakirjade mõjukust mõõtvas Journal Citation Reportis (koostatakse teadusinfo andmebaasi Web of Science viidatavusandmete põhjal) on Nature mõjuteguri põhjal üldjärjestuses alles 22. ja Science 24. kohal. Küll loetakse maailma kümne mõjukaima teadusajakirja hulka seitset Nature’i valdkondlikku sõsarajakirja.

Maailma saja enim viidatud teadusajakirja hulka kuulub 44 Nature’i ja Science’i perekonna liiget. Alates 2000. aastast on neis (tänavu novembri lõpu seisuga) avaldatud kokku 222 TÜ teadlaste osalusega publikatsiooni, millest 31 vastutav autor oli TÜ teadlane. On teadusvaldkondi, kus sõsarajakirjade publikatsioonidele viidatakse sama palju või isegi rohkem kui kahes põhiajakirjas ilmunuile.

Nendegi puhul joonistub välja sarnane loogika mis Nature’i ja Science’i puhul: TÜ-ga seotud teadusartiklite tõus algas selle sajandi esimese kümnendi keskel ja tipp saabus teise kümnendi keskel.

Tippteadus sünnib ühiskonna huvides

Ka peagi valmivas TÜ institutsionaalse akrediteerimise aruandes seisab, et viimaste aastatega on toimunud edasiminek teadus- ja arendustegevuse kvaliteedis ning tulemuslikkuses, sealhulgas oma valdkonna tippu kuuluvate teadlaste arvus. Kui 2011. aastal oli Web of Science’i enim viidatud publikatsioone analüüsiva mooduli Essential Science Indicators andmeil TÜ enim viidatud teadusasutuste hulgas vaid kuues teadusvaldkonnas, siis 2016. aastal üheksas ning 2021. aastal juba 13 valdkonnas 22-st.

Image
2021. aasta septembri lõpus
ilmunud Nature esikaas tutvustab
TÜ teadlaste uurimistööd

Üldine teaduspublikatsioonide arv ning publikatsioonide arv akadeemilise töötaja kohta on püsinud suhteliselt stabiilne, kuid nende hulgas on tõusnud kõrgetasemeliste teadusartiklite arv, mis vastab eesmärgile parandada kvantiteedi asemel kvaliteeti.

Üks meditsiiniteaduste valdkonna doktorant märkis teadustööde avaldamist käsitlenud õppeaines, et tema alustas oma esimesele teadusartiklile ajakirja otsimist kõige tipust: meditsiiniteaduste tippajakirjast The Lancet.

Selline suhtumine oma töösse ja üldine mõjukuse statistika näitab, et TÜ teadlased on ambitsioonikad ning tegelevad järjest jõulisemalt suure teadusmaailma ja ühiskonna muutmisega. Nad avaldavad oma tulemusi üha enam maailma kõige mõjukamates teadusajakirjades, olgu selleks siis paljusid erialasid ühendavad Nature ja Science või mõni kindlale valdkonnale pühendunud ajakiri, näiteks Nature Reviews Gastroenterology & Hepatology.

Kui sellele ambitsioonikust täis pinnasele lisandub stabiilne rahastus, millel on selge eesmärk suurendada teadustöö kõrgetasemelisust ning rahvusvahelisust, ei muutu TÜ ja Eesti teaduse kasvukõvera tõusunurk niipea.

Tipptasemel publitseerimine on üks peamisi tegureid, mis on TÜ-d rahvusvahelistes ülikoolide edetabelites siiani vedanud. Kui see on üha edukam, on meil lootust liikuda järk-järgult lähemale maailma tippülikoolidele.

Tipptasemel publitseerimine on üks peamisi tegureid, mis on TÜ-d rahvusvahelistes ülikoolide edetabelites siiani vedanud. Kui see on üha edukam, on meil lootust liikuda järk-järgult lähemale maailma tippülikoolidele, aga samal ajal peab hoolitsema ka teiste edetabelites arvestatavate näitajate eest.

Lisaks akadeemilisele mõjukusele on järjest enam vaja pöörata tähelepanu ka teadustöö ühiskondlikule mõjule, et tippteadusel oleks ühendus kogu ühiskonnaga: ettevõtluse, tervishoiu, keskkonnapoliitikaga jne. Üks hea näide on koroonakriis, mille lahendamiseks on riigile nõu andnud ka tippteadlased, kellest mitmedki on avaldanud sel olulisel teemal artikleid siin mainitud ajakirjades.

Tänu rahvusvahelistele võrgustikele ja sidemetele ning uusima teaduskirjanduse kättesaadavusele on teadlased aidanud hindamatult palju kaasa koroonakriisi haldamisele nii meil kui ehk ka mujal. Seepärast on ka tippajakirjades publitseerimine tähtis ja kogu ühiskonnale vajalik.

Mida tähendab teadlasele avaldamine ajakirjas Nature või Science?

Viited

Perlitz, H. Demonstration of the Heating Effect of a Magnetic Field. Nature 115, 382 (1925). https://doi.org/10.1038/115382c0.

Perlitz, H., Aavakivi, R. Atomic Parameters of γ-Silver - Cadmium. Nature 144, 708–709 (1939). https://doi.org/10.1038/144708b0.

Science, 15.05.1931, Vol 73, Issue 1898, p. 10.

Burnham, S. W. Recent discoveries relating to the double stars of the Dorpat catalogue. Science 30 (1881): 35–36.

Karl Ernst Von Baer. Nature 15, 138–139 (1876). https://doi.org/10.1038/015138c0.

Fetisova, Z., Freiberg, A., Timpmann, K. Long-range molecular order as an efficient strategy for light harvesting in photosynthesis. Nature 334, 633–634 (1988). https://doi.org/10.1038/334633a0.

Wertsh, J. V., Tulviste, P. (1990). Apprenticeship in thinking: Cognitive development in social context. Science249 (4969), 684–686.

Einasto, J., Saar, E., Kaasik, A. et al. Missing mass around galaxies: morphological evidence. Nature 252, 111–113 (1974). https://doi.org/10.1038/252111a0.

Einasto, J. (2001). Tumeda aine lugu I–II. Akadeemia (8–9).

 

#rahvusvaheline #teadus
Aska_in_Hagebyhöga_gold_foil_figure

Rahvusvahelise sümpoosioni keskmes on armastus ja tunded

Jaga
27.01.2022
#teadus
Andra Siibak. Foto: Heili Mägi

Meediauuringute professor: laste Instagram on selgelt seotud ärihuviga

Jaga
26.01.2022
#teadus
Seireuuring

Nakkusohtlike täisealiste hulk on kuuga kasvanud ligi neli korda

Jaga
25.01.2022