Toomas Hendrik Ilvese ettekanne „Minerva öökull tõuseb lendu alles videvikul“ vabariigi aastapäeva aktusel
President Toomas Hendrik Ilvese ettekanne „Minerva öökull tõuseb lendu alles videvikul“ Eesti Vabariigi 106. aastapäeva aktusel 23. veebruaril 2024.
Toomas Hendrik Ilves
Ajastu lõpp
Austatud Tartu Ülikooli akadeemiline pere!
Enam kui kolm aastakümmet tagasi alustas oma ilmsesti igavest lendu Francis Fukuyama kohati valesti tõlgitud ja vääralt tõlgendatud, ent siiski epohhi loonud pealkiri ajaloo lõpust. Tõlgendati valesti, sest ingliskeelne sõna end tähendas raamatus hoopis sihti, kuhu poole inimkond pürgib ja liigub. Oma raamatus väitis Fukuyama, et inimkonna ajaloo lõppsiht on see, mida eestlastena mõistame kõigis oma võimalikes tähendustes sõnaga vabadus.
Ei, ajalugu ei lõpe. Ajastud aga küll. Üks ajalooetapp, üks ajastu on nii maailmas, Euroopas kui Eestis lõppemas.
Oma raamatus „Õiguse filosoofia“ kirjutas Georg Wilhelm Friedrich Hegel: „Minerva öökull tõuseb lendu alles videvikus“. Ta rääkis ajaloo mõistmisest, väites, et öökull, Minerva ehk Ateena tarkuse sümbol ehk ajaloo mõistmine peab ootama, kuni päevavalgus hakkab hämarduma. Alles siis saame päeva mõista ja selle kohta midagi tarka öelda.
Teisisõnu: mõistmine tuleb alles siis, kui meie igapäevaelu ümbritsev ajastu hakkab lõppema. Siis näeme, et enam pole nii nagu vanasti, ega näe samal ajal, millises ajastus viibime praegu.
See väide kätkeb eneses üht harva mõistetud tõde. Kui vaatame enda ümber ja adume maailmas toimuvat, siis näeme, kuidas me järk-järgult läheneme ühele muidu tuttava ja meile üsnagi mugava ajastu lõpuhämarusele. See, mille kontuure vaid aimame, ent millele järjest läheneme, on ajastu lõpp.
See ajastu on kestnud 35 aastat, hõlmates kogu meie taastatud iseseisvuse perioodi. Tegelikult see algas paar aastat varemgi, kui Poola alustas 1989. aastal protsessi, mis viis niinimetet sotsialismileeri ehk Poola, toonase Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria lahkulöömiseni idablokist.
Parema termini puudumisel oleme seda ajastut hakkanud nimetama külma sõja järgseks maailmaks. See koosneb nutitelefonidest ja kiirest internetist, Euroopa toetustest ja NATO kaitseväelastest Tapal, ajalooliselt madalatest intressidest ja kogu aeg aina paremaks muutuvast elust.
Me pole suutnud anda oma ajastule paremat nimetust, sest ei saadud aru, mis pärast seda juhtuma hakkab. Võib-olla väärib see üha kiiremini tahavaatepeeglisse jääv periood õitsenguajastu nime?
Ent jäägu sellele nime leidmine homsetele ajaloolastele. Meil teiega on oluline, samas masendav tõdeda, et see ajastu on lõppemas. Tõsi, me ise ehk koos oma mõnede Ida-Euroopa saatusekaaslastega nägime seda loojangut ette aastaid varem. Mitte et demokraatia uudsus meile mingeid erilisi võimeid lisanuks. Meil lihtsalt oli niinimetet lihasmälu ehk vahetud kogemused, mida teised olid unustanud või oma soovunelmaist pimestatuna kunagi ei näinudki. Need teised ei ole ikka veel päris aru saanud ja mässavad vanade heade aegade juurde naasmise või nende jätkumise pärast.
Mu daamid ja härrad!
Ida ja Lääne vastasseis algas teise maailmasõja lõpus, kui sai selgeks, et Stalinile ei piisa Euroopa vabastamise sildi all kogutud saagist. Rida riigipöördeid, mis vägivallaga kukutasid demokraatlikult valitud valitsused Poolas, endises Tšehhoslovakkias ja Ungaris üheskoos Berliini blokaadiga nügis Lääne lõpuks välja illusioonidest oma endise liitlase NSV Liidu suhtes. Nii kujunes paari aastaga arusaam agressiivsest Nõukogude Liidust, mis ähvardab Euroopat.
USA presidendi Trumani vastus, nagu teame, oli Põhja-Atlandi leping, mis sõlmiti 1948. aastal. Järgneval aastal sündis võimas liit, mis kestab tänaseni ning mis garanteerib heidutuse ja ohjelduspoliitika abil Lääne-Euroopa turvalisust ja heaolu.
Omaenda ajalugu arvestades oli ootuspärane, et meie, nagu ülejäänud vabanenud riigid Kesk- ja Ida-Euroopas, tegid kõik endast oleneva, et pääseda nii Euroopa Liitu kui ka NATO-sse. Mõned nii palju ei pingutanud, ei osanud, ei tahtnud või ei saanud: Moldova, Ukraina, Gruusia, mitu Balkani riiki niisamuti.
Eestit kannustas kaine kaalutlus, et vabanemise õnn, mis tulenes Nõukogude Liidu katastroofilisest nõrgenemisest, ei pruugi igavesti kesta. Miski meis teadis, et nad ihkavad siia tagasi. Seepärast pingutasime eriti palju, enam kui mitmed teised.
Meist läänepoolsed riigid, kel puudus vahetu kogemus Venemaa süstemaatilise jõhkrusega, arvasid hoopis, et vaid kommunism oli kõiges süüdi. Kommunismi kadumine tõi nende meelest kantiliku igavese rahu maa peale, vähemalt meie mandril.
Siit ka paraku valesti tõlgitud ja tõlgendatud Fukuyama tõdemus, et poolteist sajandit kestnud ideoloogilises võitluses autoritaarsuse ja liberaalse demokraatia vahel oli viimane saavutanud lõplikku võidu. Seda jäid paljudki uskuma. Arvati, et kuna kommunism oli kaotanud, vastasseisu enam polnud. Nõrk Venemaa, drastiliselt vähendatud kaitsekulud ja erakordselt madalad intressid võimaldasid läänel, nüüd ka meil siin Eestis, tõmmata hinge ja teise ilmasõja järgsele hirmuajastule joone alla. Läänepoolsemad riigid jäid uskuma, et Marxi teooriate läbikukkumine teeb Venemaast liberaalse inimõigusi ja rahvusvahelist õigust austava õigusriigi.
Kuid meie siin nägime midagi muud. Nägime üsna varakult patoloogilist iha impeeriumi taastamise järele, nägime korrumpeerunud riiki, mille viletsus väljaspool impeeriumi metropole ületab iga inimese ettekujutust, kes pole ise Gulagis olnud.
Head sõbrad!
Meie osa Euroopast – minu nimetus oleks die Zwischenländer 'vahepealsed maad' – on olnud vaidlusalused alad ehk die umkämpften Ländereien enam kui aastatuhande vältel. Või kui kasutada professor Timothy Snyderi masendavat, kuid liigagi tabavat nime Bloodlands 'veremaad'.
Me oleme väiksemad kui riigid meist idas või läänes. Oleme tuhatkond aastat Odysseuse kombel navigeerinud Skylla ja Charybdise vahel. Oleme napilt ellu jäänud ja lõpuks jõudnud oma Peneloopeni, oma ajaloo ihaldatud sihini, vabaduseni.
Samas tuleb meeles pidada antiik-Kreeka teost, Thukydidese „Peloponnesose sõda“. Seal räägib Thukydides väikesaarest nimega Melos, mida ähvardasid ateenlased. Meeloslased väitsid, et lepingud, õigus ja õiglus ei luba ateenlastel nende riiki vallutada. Ateenlased naersid selle peale, tapsid kõik mehed, orjastasid naised ja lapsed. Thukydides võttis selle kokku välis- ja julgeolekupoliitilise tõdemusega: „Tugevad teevad, mida tahavad, nõrgad, mida nad peavad.“
Ukraina sõja ajal saame aru, et see tõdemus pole kuidagi kaotanud oma olulisust.
Antiikse paralleeli toel võime Kesk- ja Ida-Euroopat pidada meeloslaste arhipelaagiks. Oleme hulk suhteliselt väikseid ja nõrku riike, kes on pidanud alistuma ja sageli kannatanud kohutavat hävingut kas Scyllalt läänest või Charybdiselt idast. Tõepoolest, meie tänapäeva meeloslastena oleme pidanud tegema liiga palju ja sageli seda, mida me peame, kui meie naabrid teevad seda, mida nad tahavad. Seetõttu oleme oma taastatud iseseisvuse kümnenditel asetanud oma poliitika keskmesse soovi mitte kunagi enam taluda oma emade, isade ja esivanemate tuhande aasta pikkust ränka saatust.
Ka see on põhjus, miks võtame teistest palju tõsisemalt seda, mida liiga paljud peavad lihtsalt klišeeks – reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda. Jah, me teame meeloslaste saatust ja seda, mis tulenes sellest, et nad uskusid lepingutesse ja kokkulepetesse, nagu me teame omaenda ajaloost ja viimase kümne aasta Ukraina saatusest.
Aga millele me veel saame apelleerida? Me oleme väiksed. Liiga paljude jaoks Läänes on ka see armas klišee; klišee, mis langeb enesest huvitatud nn realismi või reaalpoliitika ohvriks. Ja miks on reeglitel põhinevad Euroopa Liit ja NATO meie jaoks nii elulise tähtsusega?
Mina küll uskusin, et kui saame Euroopa ja NATO liikmeks, võetakse meid vähemasti võrdväärsetena. Ma isegi avaldasin Euroopa Liiduga liitumispäeval 1. mail 2004. aastal pikema arvamusartikli, mille põhitees oli, et alates sellest kuupäevast kaob see eraldatus, mida olime kogenud.
Naiivne arvamus. Kakskümmend aastat hiljem kirjutab tollesama Hesari julgeolekupoliitika toimetaja, et suurim oht Soomele NATO-s on, et teda võetakse Balti riigina.
Mu daamid ja härrad!
Kui laiem Lääs on lõpuks hakanud mõistma, et nad on Venemaa ja Putini suhtes kakskümmend viis aastat eksinud, siis lahendused ja tegutsemine on olnud ikka poolik. USA-s – kui olete jälginud mis praegu USA Kongressis toimub – on olukord hullemgi. Paistab, et sisepoliitika tõttu võidakse toetus Ukrainale lõpetada ja jätta ukrainlased Venemaa sõjaväe küüsi.
Lääs pole veel jõudnud arusaamale, et kui nad jätkavad Ukraina toetamist hädise ja põikleva abiga, siis suur osa nendest kolmekümne viiest miljonist ei jää oma surma, piinamist ja vägistamist ootama. Nad tulevad põgenikena siia.
Alles nüüd on paljud NATO riigid hakanud end liigutama, et täita kohustus kulutada kaks protsenti oma SKT-st kaitsele.
Kuid ainult teisi süüdistada oleks samuti ebaõiglane. Vaatame ise peeglisse ja küsime, kas ja kui hästi me ajastu lõpuga seotud olukorra tõsidust mõistame? Kas me saame meid ümbritsevast piisavalt hästi aru?
Õnneks oleme targemad kui 1939. aastal, kui Eesti diplomaadid ei teadnud Molotov-Ribbentropi pakti salalisadest midagi, sest USA keeldus seda meile teatamast. Oleme targemad kui nood riigijuhid, kes vististi siiralt uskusid, et kuulutades end neutraalseks, läheb Soomes ja Poolas käiv sõda meist mööda.
Aga mida peaksime enim pelgama, on provintsistumine meie poliitikas, meie meedias. Kui loen, millele me keskendume, tekib vahel tunne, et paljud ei saa olukorra tõsidusest üldse aru – nüüd, mil asjad ei ole veel kõige halvemini.
Oleme nagu sõjaeelsed Tartu intelligendid siit üle tee Werneri kohvikus. Betti Alver kirjutas read vaimu vardas väntavast härjast. Ta kirjutas Konstantin Pätsi valitsusest – mitte nõukogude politrukkidest, kes saatsid ta mehe Heiti Talviku Siberisse surema.
Olen kunagi nimetanud meid projektirahvaks. 1869. aasta esimene laulupidu, Aleksandri kool, Estonia teater ja Kaarli kirik, vabadussõjast rääkimata. Seejärel fosforiidisõda, Balti kett, laulev revolutsioon ja iseseisvuse taastamine. Kui siht, eesmärk kui projekt. Sama käib Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumise kohta.
Nüüd, vana ajastu lõppedes ning uue, ilmsesti süngema ajastu tulekul, olgu me ainitiseks projektiks oma tuleviku ehk meie vabaduse kindlustamine ja kaitse. Meie vabaduse kaitse.
Ei, see ei tähenda, et eesti rahvas peab in corpore kaitseväkke astuma. Aga see tähendab, et peame igaüks küsima, mis on oluline ja mis pole. See on alati rahva olulisim küsimus. Kui oluline on hetkel automaks, kui oluline on Eesti vabadus.
Kui on saanud selgeks, et kaitsekulusid tuleb suurendada, siis peab valitsus seletama, et ilma maksude tõstmiseta ei saa me seda teha. Meie kohus on mõista, et meid ümbritsev olukord on tõesti muutunud, et meie iseolemine vajab üle pika aja suuremat pingutust ja igaühe panust. See tähendab oluliselt suuremat vastutustunnet nii poliitikute, ajakirjanike kui ka me endi, kodanike, seas. Ülekaaluka häälteenamusega ametisse saanud valitsusel lasub ülekaalukas vastutus selgitada oma otsuseid. Opositsioon peab valitsust kriitiliselt korrigeerima, mitte aga otsustamist tõkestama. Ja meedia peab suutma eristada, mis on nendes vastuoludes oluline ja mis mitte.
Oleme oma õitsengu ajastul unustanud need tunded ja hirmud, mis kummitasid meid siis, kui Eesti oli juba iseseisev, aga olime ka näruselt vaesed, kui Vene väed olid sees ja organiseeritud kuritegevus laiutas meie igapäevaelus. Oleme taas hakanud pidama iseseisvust iseenesestmõistevaks ja pigem viriseme – mina kaasa arvatud –, miks asjad pole veelgi paremini.
Olukord sunnib meid hindama, mis meil on ja kui tohutult palju oleme saavutanud viimase 33 aastaga. Veelgi enam aga peame hindama, mis Eestist ja eesti rahvast üldse oleks saanud, kui 106 aastat tagasi poleks me esiisad ja -emad võtnud end rahvana kokku ja võidelnud välja oma iseseisvuse, mille paleus võimaldas meil okupatsiooni üle elada. See paleus – olla vaba – elab ja lendab läbi iga ajastu seni, kuni oleme eestlastena olemas.
Sestap tasubki mõelda tänasele päevale, mõttes tänada neid, kes andsid meile vabaduse, ja teha endale selgeks, et kui end kokku võtame ja olulisele keskendume, siis pole me neist sugugi kehvemad.
Elagu Eesti Vabariik,
elagu Eesti!
