Tudengipäevad. Esimene osa
„Tänagi öösel, kui muusika mängib
ja tulede säras on aed,
lähenen koos teistega. Lahkudes kodust
tundub, on viimane aeg .“
- Vennaskond
Tartus üliõpilaseks olemise juures on üks suuremaid plusse tudengipäevad, eriti kevadfestival. Nii see peabki olema, sest Tartu on ju tudengite ja armastuse linn ning nii on igati paslik, et mitte ainult haridus, vaid ka seltsielu on meil siin kõrge tasemega. 18. aprillil pannkoogihommikuga alanud tudengikevad on nüüdseks juba täies hoos ja selleks, et kõik olulised muljed kirja saada, ei jaga ma oma seiklusi mitte ühe, vaid kahe postitusega. Järgmise postituse lõpuks on kõigil võimalus võrrelda, kes oli agaram osavõtja, kas lugeja või kirjutaja 😊 Kuid kõigest omal ajal, alustada tuleb siiski algusest. Niisiis …
Pannkoogihommik. Tudengipäevade mitteametlik avapauk, mul siis juba teine kord üliõpilasena kohal olla, kuid sel korral ilusti omaenda söögiriistadega – asjaolu, mille üle on kohe uhke olla. Kui sügisel sai samale üritusele mindud veel väriseva ja rohelisena koos koroonatõendi ja sugulasega, et end ikka kindlalt tunda, siis sel korral läksin kohale kui õige tudeng kunagi: korteris mul parasjagu hommikusöögiks sobivat toitu ei olnud.
Ajaga oli kitsas ja paarikümne minuti pärast pidi algama hispaania keele kontrolltöö. Seisin järjekorras ja lugesin minuteid, et kas jõuan oma lemmiku pehme vahvli ära oodata või tuleb kiire puder haarata ja minekut teha, sest eks ole ikka nii, et tudengit tõmbab esmalt magusa ja alles seejärel tervisliku poole … Pannkoogihommikul sai mõlemat ja mul vedas. Kohapeal söömiseks ja Villemiga pildi tegemiseks mul aega ei jäänud (kasvõi siinse blogi pärast tuleb see pilt siis järgmisel nädalal kätte saada), kuid vahvel ja kõrvallaualt kaasa haaratud pirukas maitsesid hästi ka Toomemäest üles rühkides.
Sügav tänu tublidele inimestele, kes tulid kunagi ammu selle peale, et vähemalt kaks korda aastas tudengitele süüa anda! Sest teate, kui ikka kodus parasjagu süüa pole (ja miks peaks üksi elaval inimesel kogu aeg külmkapp toitu täis olema? See läheb ju halvaks!), siis jääbki üle vaid kolm võimalust: esiteks minna loengusse söömata, kuid siis on oht, et üle kõhukorina ei kuule ei õppejõudu ega omaenda mõtteidki; teiseks hüpata Coopist läbi ja süüa kooliteel – olen seda teinud ja pole viga midagi, kui välja jätta tõsiasi, et kodust väljumisega ei tohi hilja peale jääda, sest jooksu pealt süüa on ohtlik, vastikusest rääkimata; ja kolmandaks minna pannkoogihommikule 😉 Kas pole hea plaan? Kamraadidega arutades tuli veel neljaski idee: nimelt võiks ülikool tudengeid toiduga motiveerida, näiteks jagada pärast loenguid võileibu. Kohe oleks garanteeritud hüppeline kohalolijate kasv.
Tõbise tudengi ravivõtted
Esmaspäevane esimene kevadilm meelitas kontrolltöö järel jälle õue, kampsun oli liiga palav, päike mõnus soe ja nii jäi märkamata salakaval kevadtuul. Enne kui arugi sain, oli teoks saanud klassikaline kevadine stsenaarium, mis on tuttav juba lapsepõlvest, kuid tabab mind siiski alati ootamatult: teisipäeva hommik algas kurguvaluga, mis oli vaid algava külmetushaiguse esimene sümptom ning millele lisandusid päeva peale nõrkus ja nohu. Kas pole mitte suurepärane ajastus? Ma olen juba lapsest saati selline olnud, et tihedamatel aegadel kipub keha haiguste abil vägisi puhkust nõudma ja vahel on see isegi hea, aga praegu polnud see kohe kindlasti üks nendest kordadest. Muuga võisin ma ju leppida, sest sel nädalal nii palju veel ei toimunudki, aga reedesele tudengite öölaulupeole oli mul pilet ostetud ja see on üldse üks mu lemmikumaid tudengitegevusi – ma lihtsalt ei saanud oma esimesel üliõpilasaastal sellest ilma jääda! Tartlasena käisin ma öölaulupidudel juba lapsena ja siis unistasin sellest, et ühel päeval olen ma ise tudeng ja vot siis … Seega polnud mingi suurem haigus lihtsalt võimalik, mul polnud selle jaoks aega.
Tegin kuuma jalavanni, jõin teed ning kuulasin veebi kaudu ERM-is toimuvat noorte etnoloogide ja folkloristide konverentsi, jõin veel teed ja tegin veel jalavanni, aga no ei midagi. Hispaania keel jäigi sel nädalal ainsaks tunniks, kuhu sain kohale minna, teisi nägin kas veebist või üldse mitte, sest ka uni nõudis oma osa. Ööl vastu reedet panin isegi sibulat soki sisse, sest see pidi aitama pahadel asjadel maagiliselt keha seest välja saada. Mina mingit maagiat ei täheldanud, kuid et kurguvalu enam polnud, nohu hakkas vaikselt järele andma ja mu isiklik infektsioonikontrollispetsialist andis rohelise tule, siis neelasin ühe ibuka, tõmbasin selga oma kõige paksemad riided ja läksin täpselt samade sümptomite käes vaevelnud kursaõe juurde, et ühiselt iseendast üle olla. (Sellega ei taha ma propageerida haigena pidutsemist. Enne otsuste tegemist tasub kindlasti tutvuda sümptomitega, vajadusel pidada nõu meedikuga ja kindlasti-kindlasti teha asju ikka vastutustundlikult ning oma keha kuulates!)
Rongkäik
Aga meie olimegi iseendast kohe nii üle, et me mitte ainult ei läinud kohale, vaid tegime seda rongkäigus. Teel liitus meiega veel kolm kamraadi ja nii võisime ühes teistega uhkel sammul marssida läbi meie tarvis peatatud liikluse, päikeseloojang teed valgustamas. Ei, see polnud võrreldav mu laulupeorongkäigu kogemusega aastast 2017, mil me teel Tallinna lauluväljakule kiljusime ja laulsime. Sel korral läbisin Tartu tänavaid teadlikult häält hoides, et mul seda õhtu lõpuni jätkuks, kuid ikkagi oli lahe! Ja aina toredamaks läks, sest päris pidu oli alles algamas!
On ikka täiesti üüratu vahe, kas sa oled tudengite peol tudengina või mitte. Täna olid kõik need laulud ju päriselt meile mõeldud! Ja oh kui head need laulud olid! Mitte kunagi pole mu taskud olnud täidetud kurgulutsukate ja nohurohuga, varem pole ma mulle tundmatute lugude ajal end tagasi hoidnud, et häält säästa, aga ma pole varem ka tudeng olnud. See hetk, kui lauldakse hiitest ja kodukohast ning sul tekib silmside enda kõrval seisva kursaõega, kes õpib samuti folkloristikat ja keskendub seega samamoodi iga päev pärimusele ja selle hoidmisele … See äratundmine me silmis, see oli lihtsalt sõnade jaoks liiga vägev. See, kui korraga jookseb sinust mööda ussitantsu saba ja järgmisel hetkel jooksed ka ise kaasa, pimedas, teed nägemata, läbi rahvamassi, läbi teise ussi, et lõpuks ringmänguga lõpetada, sest see on „Kodulaul“, juba neljas lisalaul, märk kojuminekuks, aga keegi veel ei taha, et see lumm lõppeks, ja isegi nina on lõpuks jälle lahti … Kui tõstad isamaalise laulu ajal ekstaasis käed ja järgmisel hetkel on need kaaslaste omadega ühendatud, ilma ühegi sõna, ilma ühegi pilguta, lihtsalt sellepärast, et nii on hea, nii on sellel hetkel õige…
Meie vahva seltskond vasakult paremale: Liisa (kes tegelikult ei ole näost lai, kuid lainurkobjektiiv arvas teisiti), Annemari, Ann, Kadi ja Kaja
See, mu sõbrad, ongi õnn, ja just niisugune on üks nendest tuhandetest lugudest, mida saan rääkida ühena kõigist neist üliõpilastest tudengipäevade alguses. Seda, mida mul on öelda ülejäänud päevade kohta, saate kuulda juba järgmisel nädalal. Seniks aga minge ja kogege ka ise!
Lugemiseni!
