Autor:
Mariana Tulf

Tudengipäevad. Teine osa

„I smelled the spring on the smoky wind“
- The Pogues

 

Kümme päeva tudengipäevi ja täpselt kümme tudengiüritust, millest mul õnnestus osa võtta. Üritusi oli muidugi kõvasti rohkem, aga isegi kultuuritudeng ei jõua kõikjale. Mine tea, ehk järgmisel kevadel … Kuid käidud sai siiski ja sugugi mitte vähe.


Üle-eelmisel nädalal sai ots lahti tehtud pannkoogihommiku ja öölaulupeoga. Sel nädalal jätkusid seiklused juba tihedamas tempos: esmaspäeva õhtul Comedy Estonia: Student Days Special 2022, teisipäeval „Võta või jäta: tudengieri“, kolmapäeval Fahrenheiti lugemistoa raamatuvahetus ja õhtul parklapidu, neljapäeval EscapeTartu linnapõgenemine ja mudamaadlus, laupäeval käruralli ja kogu festivali lõpetav volbriöö tulemöll. Reedel sai programmiväliselt veel külalisi võõrustatud ja teatris käidud, nii ei olnud tudenginädalal ühtegi tegevusetut päeva. Õieti on muljeid kohe nii palju, et ei teagi, millest kirjutada. Räägin lihtsalt enda lemmikutest ja kui mõne põneva teema puhul lünk sisse jääb, siis küllap leiab hea lugeja tudengipäevalised, kes võiksid need oma muljetega täita.

Image
Tartu Tudengipäevad Võta või jäta

Kunagine suur lemmik Võta või Jäta ei jätnud kedagi külmaks.


Eneselegi üllatuseks olid selle nädala vaieldamatud lemmikud mudamaadlus ja käruralli. Ma pole tegelikult mingi spordifänn, vastupidi! Kui ma vähegi saan, lähen enamasti kõigist spordiüritustest kaarega mööda, aga näe, tudengipäevadel suudeti need kaks spordiala niivõrd apetiitseks muuta, et isegi spordipõlguritel olid jalad põnevusest nõrgad … või ei. See viimane oli nüüd vale. Mudamaadlusele juhtusin ma üsna juhuslikult ja jalad olid mul nõrgad ikkagi jooksmisest, sest linnapõgenemine osutus oodatust korralikumaks trenniks. Põgenemistubadega vist ongi nii, et oota neist, mis sa ootad, ikka üllatud alati. Ei või ju kunagi teada, ega sind keegi kirvega taga ajama hakka või muul moel poolsurnuks ei ehmata (on ka seda juhtunud). Linnapõgenemises ei olnud aga midagi hirmsat ja kõik üllatused olid õnneks positiivsed. 


Enne mudamaadluse juurde jõudmist mainin veel, et neljapäeval oli päevakavas algul hoopis loomeüritus „Sahtlist välja“ ja seejärel põgenemine, aga juhtus nii, et kolmapäevase pidutsemise tõttu venis mu pooletunnine päevauni paaritunniseks seikluseks unenägudemaal (sel korral kolisin ma EPA torni ja sain uue hispaaniakeele õpiku, millel polnud raamatuselga …), misjärel jäin esimesele üritusele lootusetult hiljaks. Seega kasutasin linnapõgenemiseni jäänud aega hoopis Viljandis õppiva lapsepõlvesõbrannaga kohtumiseks, sest nagu ikka, tuleb paane ikka juurde sinna, kus niigi ruumi vähe on. 


Kuid nüüd tagasi mudamaadluse juurde. Jõudsime sõpradega Raekoja platsile alles poole kümne ajal, mis tähendab, et enne meid oli innukas publik vallutanud kogu tribüüni, kõik nägemiskauguses olevad pingid ja isegi majaseinte küljes olevatel infotahvlitel seisis paar julget. Mõned targemad olid kodust kaasa toonud redelid ja seda põhjusega, sest maadlus oli kohale meelitanud suure hulga meessoost pealtvaatajaid, kelle pikkus ületas kõvasti keskmise naisterahva oma. Siiski ei saa ma meessoo esindajaid tänamata jätta, sest just kaks tubli hinge nende hulgast märkasid meie neljase seltskonna kimbatust ja lasid meid aia äärde, kust avanes väga omanäoline vaade. Tribüüni ennast me hästi ei näinud, kuid meile avanes HD-vaade võistlejate tarvis üles seatud tünnisaunadele ja pesunurgale … Pikemalt ma sellesse teemasse ei lasku, kuid ütleme lihtsalt nii, et kõik on vaatenurga ja suhtumise küsimus. Mõnikord on päris hea vihma asemel räästa all seista. 


Umbes kella üheteistkümnest sadas vihma ka ilma metafoorideta. Sadu oli nii tugev, et hirmutas osa rahvast ära, tänu millele sain ma lõpuks ka maadlust ennast vaadata. Ma poleks iial arvanud, et mind võiks selline spordiala huvitada, aga nii kui heitlus algas, olin kohe nii hasardis, et oleksin paar korda isegi pingilt maha kukkunud. Nagu öeldud, siis nägin ma vaevu ühte kolmandiku maadlusest endast nii et mul pole kahjuks aimugi, kes võitis, kes kaotas või kes üldse maadlesid (peale selle, et vaheldumisi lasti maadlema poisse- tüdrukuid ja maadeldi vist 90 sekundit), aga naljakal kombel oli ikkagi väga põnev. Eriti siis, kui mõne vingema heitluse ajal vastased sõna otseses mõttes lendasid. Peab ikka tugev olema, et teine enda raskune mudast libe inimene paljaste kätega tagurpidi pöörata ja hooga mutta lennutada… Mine tea, mis finaalmatši ajal veel juhtunud oleks, kui paduvihm poleks elektrisüsteemi ära vussinud. Viis minutit enne südaööd läks kogu areeni ümbrus pimedaks, heli jäi vait ja tagasi see enam ei tulnudki. Ent kuna hambad kippusid juba vaikselt plagisema, oli ka kojuminekul mitu plussi.


Kärurallit vaatasin koos oma kalli spordifanaatikust nõoga, kes oleks mu hea meelega samuti võistlema vedanud. Et ma sellest hullust mõttest kategooriliselt keeldusin, siis seda südamlikumalt sai kaasa elatud kõigile julgetele rallitajatele (igas mu ergutushüüdes oli ka terake kergendust, et ma ise nende asemel pole).

 

Image
Tudengipäevad käruralli

Lühendatult meeskond Üle Ülo Õe Õla ja nõo ilusad küüned :) 


Kõigi tudengiürituste kommentaatorid tegid rahva elavdamisel ka väga head tööd – käruralli juhtidele võiks isegi soovitada standup-koomikuna kätt proovida, sest eeldused publiku naerutamiseks olid selgelt olemas. Sama võiks öelda ka osalejate kohta, kes pakkusid pealtvaatajatele meelelahutust enam kui küll – kes kostüümi, kes särava imidžiga, kes lihtsalt õnnetu juhuse läbi.


Isiklikud lemmikud olid härrased roosas, kelle tiiminimi Anna Õlu Üle Ülo Õe Õla (?) kohtunikel keele parajalt sõlme ajas. Vuntsid ja roosad liibukad olid juba omaette vaatamisväärsus, sõit ise ja neljas koht niisamuti (nagu raja ääres naerdud sai, oleksin mina arvatavasti suutnud miinustesse jääda), kuid kõige säravamalt jäi meelde hoopis see, kuidas üks neist kahest võitjatiimi hooga üle finišijoone lükatud käru (ja selles istuva abitus seisus võistleja) galantselt kinni püüdis. Mingil põhjusel meenutas see ringrajastseene kultusfilmist „Vallatud kurvid“, mis on üks mu meelislinateoseid. Igatahes kõik kokku oli üks suurepärane elamus. Õnne võitjatele ja minu sügavad austusavaldused ka kõigile teistele osalejatele! Ilma päriselt julgete inimesteta oleks maailm poole igavam paik.


Minu suurim julgustükk sel nädalal oli vist kahe luuletuse jätmises Farenheiti, et need kahe raamatu vastu lunastada. Eks ole luule ju autori hinge paljastamine ja mõneti nõuab selle jagaminegi omamoodi vaprust 😉. Kui kellelegi sellest postitusest väheks jäi, võib proovida need luuletused üles otsida. Jutu järgi pannakse kõik raamatuvahetusse toodud kirjatükid ka Farenheiti reaal- ja virtuaalseinale.


Nii nagu tudengikevad, on ka see postitus selleks korraks läbi, aga see-eest on kohale jõudnud päriskevad oma roheluse ja linnulauluga. Loodetavasti ei jää keegi sellest puutumata.


Lugemiseni!
 

Õpi õpetajaks sinule lähimas maailma tippülikoolis!

Õpi õpetajaks sinule lähimas maailma tippülikoolis!
pilt kahest mehest. üks mossitab ja teine naeratab

Emotsionaalse enesetunde küsimustik

analoog kell kompassi kõrval

Kuidas aru saada, millest alustada? 7 nippi tööde prioriseerimiseks