Ülikool vajab rahvusvahelist õhkkonda, et olla kursis värskeima teadusega
Kuna kõrgharidus ja teadus on loomult rahvusvahelised, on tähtis mõelda sellele, kuidas meelitada välisteadlasi Eestisse ning siit lahkunud talente välismaalt kogutud tarkustega tagasi koju. Sel teemal arutlesid Kuku raadio saates „Kukkuv õun“ Tartu Ülikooli teadusprorektor Mari Moora, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse tegevjuht Erle Rikmann ja Eesti Teadusagentuuri teadlasmobiilsuse valdkonna juht Allan Padar.
Saates kõlanud peamised mõtted:
- Riigi suunistest paremini aitab teadust edendada see, kui teadlasi usaldatakse.
- Eesti ülikoolides ja uurimisasutustes on vaja rahvusvahelist õhkkonda, et hoida end kursis maailma teaduses toimuvaga.
- Siinne hea elukeskkond soodustab nii eestlaste tagasitulekut kui ka välisteadlaste huvi Eesti vastu.
- Kõrgharitud spetsialistid saaksid ühiskonna arengule rohkem kaasa aidata, kui nende teadmisi ja oskusi erasektoris enam rakendataks.
Kui Eesti teadlased rahvusvahelisel tööturul tegutsevad, aitab see edendada Eesti teadust, luua uusi sidemeid välisteadlastega ja koostöövõimalusi välisülikoolidega. Samas näeme, et siit ei lahku mitte ainult teadlased, vaid aina sagedamini jätkavad õpinguid välismaal parimad keskkoolilõpetajad. Eesti teaduse kestlikkuse jaoks on vaja tagada teadlaste järelkasv, toetada välismaale läinud talentide tagasipöördumist ja kaasata välisteadlasi seal, kus oma oskustest jääb väheks. „On vaja rahvusvahelist õhkkonda Eesti ülikoolides ja uurimisasutustes, et meil oleks pidevalt parim teadmine sellest, mis maailma alus- ja ka rakendusteadustes toimub,“ rõhutas Mari Moora saates.
Teadusprorektor tõdes, et ehkki Tartu Ülikool ootab ilmselgelt andekaid inimesi tagasi, ei saa neile rahapuuduse tõttu alati pakkuda võimalust luua oma unistuste labor. „Inimene peab olema võimeline ka ise raha ülikooli tooma. See on ühe eduka, vahva ja edumeelse teadlase tunnus,“ rääkis Moora. Ta lisas, et ehkki ülikoolis on teadussuundi – näiteks rahvusteadused –, mida arendatakse riigi huve silmas pidades, on siiski vabadust toetada ka värskeid ideid. „Kui keegi tuleb väga geniaalse uue ideega, siis kätt ette ei panda. Kui see inimene tõestab, et ta on suurepärane, tuleb ka tugi alati taha,“ sõnas teadusprorektor.
Moora leiab, et teadust saab suunata teadlast usaldades, mitte riiklike programmidega, kus on täpselt öeldud, millist teadust on vaja teha. „Teadlastel peab laskma valida suunda, areneda loomulikult ja edendada ühiskonda, tutvustada oma saavutusi ning harida uut põlvkonda kõige värskema teadmise valguses,“ lisas ta.
Moora arvates saaksid kõrgharitud spetsialistid enam ühiskonna arengusse panustada, kui ettevõtjad nende teadmistes suuremat väärtust näeksid. „Meie tööstuses ja erasektoris ei ole veel väga suurt nõudlust doktori- ja magistrikraadiga spetsialistide järele. Doktorikraad ei ole ainult ettevalmistus akadeemiliseks eluks. See näitab, et oled võimeline püstitama probleemi ja otsima sellele lahendust,“ lisas Moora. Hea koostöövõimalus ülikooli ja erasektori vahel on näiteks teadmussiirdedoktorantuur.