Foto:
Andres Tennus

Ülikoolide nõukogud: kõrghariduse alarahastamine ohustab meie demokraatiat ja julgeolekut

Eesti avalik-õiguslike ülikoolide nõukogude liikmed tegid 24. jaanuaril ühispöördumise, milles tõdevad, et poliitikutel ja poliitikakujundajatel on viimane aeg hakata kõrghariduse kriitilist olukorda tõsiselt võtma. Allakirjutanud ootavad otsustajatelt pikaajalist plaani eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkuse tagamiseks.

Avaldusele on alla kirjutanud 53 inimest kuuest Eesti ülikooli nõukogust. Pöördumisega soovitakse juhtida tähelepanu vajadusele leida kõrghariduse jätkuvale alarahastuse probleemile pikaajaline lahendus. Avalduses tuuakse välja ajale jalgu jäänud õppelaenude ja -toetuste süsteem, õppejõudude palkade konkurentsivõime küsimus ja vajadus kaasata kõrgharidusse senisest rohkem eraraha.

Allakirjutanute ettepanek on suurendada riigi kõrgharidusinvesteering 1,5 protsendini SKP-st, tõstes sealjuures nii õppetoetuste määra kui ka kasvatades selle saajate hulka, et tagada õiglane töötasu ülikoolide õppejõududele ja luua kõrgharidusse investeerimise võimalused ning stiimulid ka ettevõtetele ja inimestele endile.

„Riik ilma emakeelse kõrghariduseta pole iseseisev riik. Iseseisev riik ilma heatasemelise kõrghariduseta ei jää kestma,“ tõdevad avaldusele allakirjutanud.

Avalduse koostajad kuuluvad kuue avalik-õigusliku ülikooli – Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Maaülikooli, Tallinna Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli – nõukogudesse. Ülikooli nõukogu on kõrgeim juhtorgan, mis vastutab ülikooli arengu ja eelarve eest, teeb ülikooli pikaajalistest huvidest lähtudes valikuid arenguprioriteetide osas ja tagab eesmärkide saavutamise. Nõukogude liikmete seas on nii ülikoolide esindajad kui ka Eesti Teaduste Akadeemia ning Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt ametisse nimetatud esindajad avalikust ja erasektorist ning välisülikoolidest.

Eesti avalik-õiguslike ülikoolide nõukogude liikmete ühisavaldus

Teeme selle ühisavalduse, pidades silmas kõrghariduse valdkondadeülest väärtust ja kriitilist rolli meie riigi arengus. Meie seas on ettevõtjaid, kultuuriinimesi, riigitöötajaid ja teaduse edendajaid. Paljud meist ei ole iga päev seotud kõrgharidussüsteemiga, ent ülikooli nõukokku kuulumise tõttu on meie kohus praeguses olukorras eestikeelse kõrghariduse tuleviku eest ühiselt välja astuda.

Riik ilma emakeelse kõrghariduseta pole iseseisev riik. Iseseisev riik ilma heatasemelise kõrghariduseta ei jää kestma. 

Tunnustame valitsust ja riigikogu, et esimene oluline samm kõrghariduskriisi peatamiseks on tehtud, kui otsustati 15-protsendiline tegevustoetuse kasv järgmisel neljal aastal. Siiski puudub selgus ja kindlus, kuidas plaanib riik valdkonna pikaajalise rahastuse tagada.

Ülikoolid on teinud kõik võimaliku, et keerulistes majandustingimustes antav eestikeelne kõrgharidus oleks kvaliteetne. Meie ülikoolid paistavad rahvusvahelistes edetabelites silma ja on edukad. Õpingute katkestajaid on aina vähem ja suurenenud on nominaalajaga lõpetanute hulk. Koomale on tõmmatud õppekavasid ja dubleerimist. Veel tõhusam saaks olla vaid hariduse piirkondliku kättesaadavuse või kvaliteedi arvelt.

Suurem efektiivsus ei tohi siiski olla kõrghariduspoliitika peamine eesmärk. Näeme ohtu, et õppekavade ülim ratsionaliseerimine ja ligipääsu halvenemine eestikeelsele õppele hakkab mõjutama kõrghariduse tähtsaimat eesmärki – arendada Eesti inimesi ja ühiskonda ning luua eeldusi järeltulevate põlvkondade haritlaskonna tekkeks.

Kõrghariduse alarahastamine ohustab meie demokraatiat ja julgeolekut. Keerukatest riigi ja ühiskonna ees seisvatest probleemidest arusaamine ja neile lahenduste leidmine eeldab kriitilist analüüsivõimet, mida ülikoolid saavad pakkuda. Ent majandusliku kitsikuse tõttu on ülikoolid olnud hoopis sunnitud koomale tõmbama õppekohtade arvu, mistõttu omandab eestikeelset kõrgharidust aina vähem noori. Omamaiseid doktorante ja õppejõude hakkab nappima ning avalikes diskussioonides käsitletakse tegelikke probleeme aina lihtsustatumas võtmes.

Anname endale aru, et pingelise rahvusvahelise olukorra tõttu on poliitikutel küll lahendada terve hulk praktilisi probleeme. Teades aga, kui kompleksne ja olulise mõjuga on eestikeelse kõrghariduse teema, on meil täna rohkem kui kunagi varem vaja sirgeselgset kõrghariduspoliitikat. Haritud inimestel on suuremad võimalused olla edukad tööturul ja mõista ühiskonnas toimuvaid protsesse; osata eristada usaldusväärset teavet infomürast; osaleda aktiivselt ühiskonnaelus ja hoolida oma tervisest. Nad on loovamad ja ettevõtlikumad ning hoiavad kõrgel Eesti kaitsetahet.

Haridusse investeerimine on ka majanduslikult mõistlik. Igal aastal saab riik tehtud kõrgharidusinvesteeringutelt seitse kuni kaheksa protsenti tagasi maksutuluna. Laiemat ühiskondlikku kasu hinnates on investeering veelgi tulusam. Muidugi ei sõltu tasuvus üksnes investeeringu suurusest, vaid ka sellest, kuidas haridust anname ja kuidas oskame seda ühiskonnana uue väärtuse loomiseks kasutada.

Kõige raskem on praegu üliõpilaste olukord. Õppetoetused, mida jagub vähem kui igale neljandale tudengile, on püsinud samasugused kümme aastat. Toona võeti toetuste aluseks miinimumpalk, mis 2012. aastal oli 290 eurot. Vahepeal on see kasvanud kaks ja pool korda. Kas keegi meist saaks täna hakkama oma kümne aasta taguse palgaga? Üliõpilastelt seda miskipärast eeldame.

Lisaks tudengite toimetulekule peame tagama õiglase tasu ka meie õppejõududele, kellest paljude palk jääb õpetajatele alla. 2021. aastal sai ligi veerand akadeemilistest töötajatest väiksemat palka kui üldhariduskoolide õpetaja arvestuslik keskmine (1653 eurot). Õppejõudude kesine töötasu ja akadeemilise karjääri ebakindlus on muutnud doktoriõppe Eesti noorte seas ebaatraktiivseks. Kui see suund jätkub, on paratamatu, et eestikeelse hariduse järjepidevus ja kvaliteet satuvad ohtu kõigil hariduse tasanditel.

Ent probleemid ei piirdu ainult inimeste alaväärtustamisega. Kuidas tagame paindlikult nende spetsialistide koolituse, kelle järele on ühiskonnas kõige karjuvam vajadus? Mille arvelt arendame õppetegevust olukorras, kus toetused tõukefondidest märgatavalt vähenevad? Vaeslapse rolli on jäänud digiteerimine, tänapäevaste õppevahendite hankimine ja õppekeskkondade arendamine, õppekavade ajakohastamine ja interdistsiplinaarsuse edendamine, rääkimata üliõpilaste individuaalsest nõustamisest või uute õppemeetodite juurutamisest – need on hädavajalikud tegevused, mis toetavad ülikoolide arengut.

Kõrghariduse finantseerimise süsteem, mida oleme 30 aastat ehitanud, ei vii meid edukalt tulevikku. Kõrghariduskriisi lahendamine nõuab poliitilist kokkulepet. Riigikogu valimiste eel tuleb erakondadel välja pakkuda jätkusuutlik rahastusmudel, mis aitaks üliõpilastel majanduslikult toime tulla, võimaldaks maksta konkurentsivõimelist töötasu õppejõududele ning aitaks arendada õpikoostööd ülikoolide vahel.

Teeme ettepaneku riigi kõrgharidusinvesteering tõsta 1,5 protsendini SKP-st. Sealjuures tuleb järgida kolme põhimõtet:

  1. Suurenema peab nii õppetoetuste määr kui ka selle saajate hulk.  Üliõpilaste toetusteks ja stipendiumiteks mõeldud eelarveraha tuleb kasvatada tänaselt 13 miljonilt 40 miljoni euroni ning indekseerida elukalliduse kasvuga. Õppetoetuste ja -laenude mudel on vaja rakendada terviklikuna, et võimaldada tudengitel õpingutele pühenduda.
  2. Õppejõud peavad saama õiglast tasu. Õppejõutöö väärtustamine aitab luua akadeemilist järelkasvu ja seeläbi nii eestikeelse kõrghariduse järjepidevust kui ka meie ülikoolide rahvusvahelist konkurentsivõimet. Selleks peab kõrghariduse tegevustoetus kasvama ka peale 2026. aastat.
  3. Tuleb luua kõrgharidusse investeerimise võimalused ning stiimulid ka ettevõtetele ja inimestele endile. Õppimine ei ole ka praegu kõikidele tasuta. Vaja on sisulist arutelu ja kokkulepet, milliste erialade eest, kes ja kui palju maksab. Samuti tuleb maksuerandid kehtestada haridusse investeerivatele tööandjatele.

Eestikeelset kõrgharidust ei paku mitte ükski riik peale Eesti. Meie poliitikutel ja poliitikakujundajatel on viimane aeg kõrghariduse kriitilist olukorda tõsiselt võtma hakata ja pakkuda välja plaan Eesti kõrghariduse jätkusuutlikust tulevikust.

Allakirjutanud:

Rein Oja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nõukogu esimees, SA Eesti Draamateater juhatuse liige 

Ruth Oltjer, Tartu Ülikooli nõukogu esimees, AS-i Chemi-Pharm juhataja 

Taavi Laur, Tallinna Ülikooli nõukogu esimees, ettevõtja, Aureus Capital Consultingi partner 

Ants Noot, Eesti Maaülikooli nõukogu esimees, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees 

Gunnar Okk, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu esimees, Põhjamaade Investeerimispanga asepresident 

Maria Mägi-Rohtmets, Eesti Kunstiakadeemia nõukogu esimees, Maria Mägi Advokaadibüroo vandeadvokaat/juhtivpartner 

Hagi Šein, Tallinna Ülikooli nõukogu liige, BFM-i telekultuuri külalisprofessor 

Heidi Kakko, Tartu Ülikooli nõukogu liige, UniTartu Venturesi nõukogu esimees 

Mari Moora, Tartu Ülikooli nõukogu liige, TÜ koosluse ökoloogia professor 

Jaan Eha, Tartu Ülikooli nõukogu liige, TÜ Kardioloogia professor, akadeemik 

Martin A. Noorkõiv, Tartu Ülikooli nõukogu liige, Teaduse ja Kultuuri SA Domus Dorpatensis juhatuse esimees 

Arto Aas, Tartu Ülikooli nõukogu liige, Tööandjate Keskliidu tegevjuht 

Tiina Randma-Liiv, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige, TTÜ avaliku poliitika professor, akadeemik 

Birute Klaas-Lang, Tartu Ülikooli nõukogu liige, TÜ eesti keele võõrkeelena professor 

Mart Saarma, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige, Helsingi Ülikooli Biotehnoloogia Instituudi teadusdirektor, akadeemik 

Andres Öpik, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige, TTÜ emeriitprofessor, akadeemik 

Tõnis Kanger, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige, TA uurija-professor 

Peep Lassmann, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nõukogu liige, EMTA professor 

Ardo Kamratov, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige, TTÜ auliige 

Riho Gross, Eesti Maaülikooli nõukogu liige, EMÜ tenuuriprofessor 

Anne Kahru, Eesti Maaülikooli nõukogu liige, KBFI juhtivteadur, akadeemik 

Ants Nõmper, Tartu Ülikooli nõukogu liige, EllexRaidla Advokaadibüroo juhtivpartner 

Liina Siib, Eesti Kunstiakadeemia nõukogu liige, EKA graafika professor 

Allan Vurma, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nõukogu liige, EMTA professor 

Siim Raie, Eesti Kunstiakadeemia nõukogu liige, Artroverti galerii galerist 

Kadri Kruus, Eesti Kunstiakadeemia nõukogu liige, disainer 

Urmas Varblane, Tartu Ülikooli nõukogu liige, TÜ rahvusvahelise ettevõtluse professor, akadeemik 

Margit Tohver-Aints, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nõukogu liige, talentor ja konsultant 

Paavo Kaimre, Eesti Maaülikooli nõukogu liige, EMÜ metsandusökonoomika professor 

Edith Sepp, Tallinna Ülikooli nõukogu aseesimees, Eesti Filmi Instituudi juhataja 

Marek Tamm, Tallinna Ülikooli nõukogu liige, kultuuriajaloo professor, akadeemik 

Eve Eisenschmidt, Tallinna Ülikooli nõukogu liige, haridusjuhtimise professor 

Kristjan Port, Tallinna Ülikooli nõukogu liige, tervisekäitumise ja spordibioloogia professor 

Raimo Raag, Tallinna Ülikooli nõukogu liige, Uppsala Ülikooli soome-ugri keelte professor, akadeemik 

Urmo Uiboleht, Tallinna Ülikooli nõukogu liige, Tartu Erakooli tegevjuht 

Aleksander Pulver, Tallinna Ülikooli nõukogu liige, psühholoogia professor 

Andres Kütt, Tallinna Ülikooli nõukogu liige, CTO Jio Egov Center of Excellence 

Marika Mänd, Eesti Maaülikooli nõukogu liige, EMÜ tenuuriprofessor 

Robert Kitt, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige, Utilitas Tallinna juhatuse esimees 

Elmer Sterken, Tartu Ülikooli nõukogu liige, Groningeni Ülikooli rahandusökonoomika professor 

Krista Kodres, Eesti Kunstiakadeemia nõukogu liige, kunstiajaloo professor 

Piret Mürk-Dubout, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige, Tallink Grupi juhatuse liige 

Arvo Oorn, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige, TTÜ labori juhataja 

Heiti Hääl, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige, Alexela Grupi nõukogu esimees 

Marja Makarow, Tartu Ülikooli nõukogu liige, Soome Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige, Academia Europaea president, emeriitprofessor 

Mait Müntel, Tallinna Ülikooli nõukogu liige, Lingvist kaasasutaja ja tegevjuht 

Toomas Tammis, Eesti Kunstiakadeemia nõukogu liige, EKA arhitektuuri professor 

Eva Näripea, Eesti Kunstiakadeemia nõukogu liige, Rahvusarhiivi filmiarhiivi direktor 

Kalle Vellevoog, Eesti Kunstiakadeemia nõukogu liige, arhitekt 

Anu Hellenurme, Eesti Maaülikooli nõukogu liige, Eesti Tõusigade Aretusühistu juhatuse liige, tegevjuht, Anu Ait OÜ juhatuse liige 

Kirke Karja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nõukogu liige, pianist ja helilooja 

Erkki-Sven Tüür, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nõukogu liige, helilooja 

Indrek Laul, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nõukogu liige, Estonia Klaverivabrik AS-i juhataja 

#ühiskonnale

Kalle Kirsimäe: Haruldasi muldmetalle tasub jahtida põhimaavara kaevandades

#teadus #ühiskonnale
Terminipäevaku logo

Terminipäevakul liigutakse minevikust tulevikku

#teadus #ühiskonnale
Tiit Tammaru. Foto: erakogu

Tiit Tammaru: kas elu peaks keerlema kodu ümber?