Ülikoolide nõukogud: kõrghariduse alarahastamine ohustab meie demokraatiat ja julgeolekut
Eesti avalik-õiguslike ülikoolide nõukogude liikmed tegid 24. jaanuaril ühispöördumise, milles tõdevad, et poliitikutel ja poliitikakujundajatel on viimane aeg hakata kõrghariduse kriitilist olukorda tõsiselt võtma. Allakirjutanud ootavad otsustajatelt pikaajalist plaani eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkuse tagamiseks.
Avaldusele on alla kirjutanud 53 inimest kuuest Eesti ülikooli nõukogust. Pöördumisega soovitakse juhtida tähelepanu vajadusele leida kõrghariduse jätkuvale alarahastuse probleemile pikaajaline lahendus. Avalduses tuuakse välja ajale jalgu jäänud õppelaenude ja -toetuste süsteem, õppejõudude palkade konkurentsivõime küsimus ja vajadus kaasata kõrgharidusse senisest rohkem eraraha.
Allakirjutanute ettepanek on suurendada riigi kõrgharidusinvesteering 1,5 protsendini SKP-st, tõstes sealjuures nii õppetoetuste määra kui ka kasvatades selle saajate hulka, et tagada õiglane töötasu ülikoolide õppejõududele ja luua kõrgharidusse investeerimise võimalused ning stiimulid ka ettevõtetele ja inimestele endile.
„Riik ilma emakeelse kõrghariduseta pole iseseisev riik. Iseseisev riik ilma heatasemelise kõrghariduseta ei jää kestma,“ tõdevad avaldusele allakirjutanud.
Avalduse koostajad kuuluvad kuue avalik-õigusliku ülikooli – Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Eesti Maaülikooli, Tallinna Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli – nõukogudesse. Ülikooli nõukogu on kõrgeim juhtorgan, mis vastutab ülikooli arengu ja eelarve eest, teeb ülikooli pikaajalistest huvidest lähtudes valikuid arenguprioriteetide osas ja tagab eesmärkide saavutamise. Nõukogude liikmete seas on nii ülikoolide esindajad kui ka Eesti Teaduste Akadeemia ning Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt ametisse nimetatud esindajad avalikust ja erasektorist ning välisülikoolidest.
Eesti avalik-õiguslike ülikoolide nõukogude liikmete ühisavaldus
Teeme selle ühisavalduse, pidades silmas kõrghariduse valdkondadeülest väärtust ja kriitilist rolli meie riigi arengus. Meie seas on ettevõtjaid, kultuuriinimesi, riigitöötajaid ja teaduse edendajaid. Paljud meist ei ole iga päev seotud kõrgharidussüsteemiga, ent ülikooli nõukokku kuulumise tõttu on meie kohus praeguses olukorras eestikeelse kõrghariduse tuleviku eest ühiselt välja astuda.
Riik ilma emakeelse kõrghariduseta pole iseseisev riik. Iseseisev riik ilma heatasemelise kõrghariduseta ei jää kestma.
Tunnustame valitsust ja riigikogu, et esimene oluline samm kõrghariduskriisi peatamiseks on tehtud, kui otsustati 15-protsendiline tegevustoetuse kasv järgmisel neljal aastal. Siiski puudub selgus ja kindlus, kuidas plaanib riik valdkonna pikaajalise rahastuse tagada.
Ülikoolid on teinud kõik võimaliku, et keerulistes majandustingimustes antav eestikeelne kõrgharidus oleks kvaliteetne. Meie ülikoolid paistavad rahvusvahelistes edetabelites silma ja on edukad. Õpingute katkestajaid on aina vähem ja suurenenud on nominaalajaga lõpetanute hulk. Koomale on tõmmatud õppekavasid ja dubleerimist. Veel tõhusam saaks olla vaid hariduse piirkondliku kättesaadavuse või kvaliteedi arvelt.
Suurem efektiivsus ei tohi siiski olla kõrghariduspoliitika peamine eesmärk. Näeme ohtu, et õppekavade ülim ratsionaliseerimine ja ligipääsu halvenemine eestikeelsele õppele hakkab mõjutama kõrghariduse tähtsaimat eesmärki – arendada Eesti inimesi ja ühiskonda ning luua eeldusi järeltulevate põlvkondade haritlaskonna tekkeks.
Kõrghariduse alarahastamine ohustab meie demokraatiat ja julgeolekut. Keerukatest riigi ja ühiskonna ees seisvatest probleemidest arusaamine ja neile lahenduste leidmine eeldab kriitilist analüüsivõimet, mida ülikoolid saavad pakkuda. Ent majandusliku kitsikuse tõttu on ülikoolid olnud hoopis sunnitud koomale tõmbama õppekohtade arvu, mistõttu omandab eestikeelset kõrgharidust aina vähem noori. Omamaiseid doktorante ja õppejõude hakkab nappima ning avalikes diskussioonides käsitletakse tegelikke probleeme aina lihtsustatumas võtmes.
Anname endale aru, et pingelise rahvusvahelise olukorra tõttu on poliitikutel küll lahendada terve hulk praktilisi probleeme. Teades aga, kui kompleksne ja olulise mõjuga on eestikeelse kõrghariduse teema, on meil täna rohkem kui kunagi varem vaja sirgeselgset kõrghariduspoliitikat. Haritud inimestel on suuremad võimalused olla edukad tööturul ja mõista ühiskonnas toimuvaid protsesse; osata eristada usaldusväärset teavet infomürast; osaleda aktiivselt ühiskonnaelus ja hoolida oma tervisest. Nad on loovamad ja ettevõtlikumad ning hoiavad kõrgel Eesti kaitsetahet.
Haridusse investeerimine on ka majanduslikult mõistlik. Igal aastal saab riik tehtud kõrgharidusinvesteeringutelt seitse kuni kaheksa protsenti tagasi maksutuluna. Laiemat ühiskondlikku kasu hinnates on investeering veelgi tulusam. Muidugi ei sõltu tasuvus üksnes investeeringu suurusest, vaid ka sellest, kuidas haridust anname ja kuidas oskame seda ühiskonnana uue väärtuse loomiseks kasutada.
Kõige raskem on praegu üliõpilaste olukord. Õppetoetused, mida jagub vähem kui igale neljandale tudengile, on püsinud samasugused kümme aastat. Toona võeti toetuste aluseks miinimumpalk, mis 2012. aastal oli 290 eurot. Vahepeal on see kasvanud kaks ja pool korda. Kas keegi meist saaks täna hakkama oma kümne aasta taguse palgaga? Üliõpilastelt seda miskipärast eeldame.
Lisaks tudengite toimetulekule peame tagama õiglase tasu ka meie õppejõududele, kellest paljude palk jääb õpetajatele alla. 2021. aastal sai ligi veerand akadeemilistest töötajatest väiksemat palka kui üldhariduskoolide õpetaja arvestuslik keskmine (1653 eurot). Õppejõudude kesine töötasu ja akadeemilise karjääri ebakindlus on muutnud doktoriõppe Eesti noorte seas ebaatraktiivseks. Kui see suund jätkub, on paratamatu, et eestikeelse hariduse järjepidevus ja kvaliteet satuvad ohtu kõigil hariduse tasanditel.
Ent probleemid ei piirdu ainult inimeste alaväärtustamisega. Kuidas tagame paindlikult nende spetsialistide koolituse, kelle järele on ühiskonnas kõige karjuvam vajadus? Mille arvelt arendame õppetegevust olukorras, kus toetused tõukefondidest märgatavalt vähenevad? Vaeslapse rolli on jäänud digiteerimine, tänapäevaste õppevahendite hankimine ja õppekeskkondade arendamine, õppekavade ajakohastamine ja interdistsiplinaarsuse edendamine, rääkimata üliõpilaste individuaalsest nõustamisest või uute õppemeetodite juurutamisest – need on hädavajalikud tegevused, mis toetavad ülikoolide arengut.
Kõrghariduse finantseerimise süsteem, mida oleme 30 aastat ehitanud, ei vii meid edukalt tulevikku. Kõrghariduskriisi lahendamine nõuab poliitilist kokkulepet. Riigikogu valimiste eel tuleb erakondadel välja pakkuda jätkusuutlik rahastusmudel, mis aitaks üliõpilastel majanduslikult toime tulla, võimaldaks maksta konkurentsivõimelist töötasu õppejõududele ning aitaks arendada õpikoostööd ülikoolide vahel.
Teeme ettepaneku riigi kõrgharidusinvesteering tõsta 1,5 protsendini SKP-st. Sealjuures tuleb järgida kolme põhimõtet:
- Suurenema peab nii õppetoetuste määr kui ka selle saajate hulk. Üliõpilaste toetusteks ja stipendiumiteks mõeldud eelarveraha tuleb kasvatada tänaselt 13 miljonilt 40 miljoni euroni ning indekseerida elukalliduse kasvuga. Õppetoetuste ja -laenude mudel on vaja rakendada terviklikuna, et võimaldada tudengitel õpingutele pühenduda.
- Õppejõud peavad saama õiglast tasu. Õppejõutöö väärtustamine aitab luua akadeemilist järelkasvu ja seeläbi nii eestikeelse kõrghariduse järjepidevust kui ka meie ülikoolide rahvusvahelist konkurentsivõimet. Selleks peab kõrghariduse tegevustoetus kasvama ka peale 2026. aastat.
- Tuleb luua kõrgharidusse investeerimise võimalused ning stiimulid ka ettevõtetele ja inimestele endile. Õppimine ei ole ka praegu kõikidele tasuta. Vaja on sisulist arutelu ja kokkulepet, milliste erialade eest, kes ja kui palju maksab. Samuti tuleb maksuerandid kehtestada haridusse investeerivatele tööandjatele.
Eestikeelset kõrgharidust ei paku mitte ükski riik peale Eesti. Meie poliitikutel ja poliitikakujundajatel on viimane aeg kõrghariduse kriitilist olukorda tõsiselt võtma hakata ja pakkuda välja plaan Eesti kõrghariduse jätkusuutlikust tulevikust.
Allakirjutanud:
Rein Oja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nõukogu esimees, SA Eesti Draamateater juhatuse liige
Ruth Oltjer, Tartu Ülikooli nõukogu esimees, AS-i Chemi-Pharm juhataja
Taavi Laur, Tallinna Ülikooli nõukogu esimees, ettevõtja, Aureus Capital Consultingi partner
Ants Noot, Eesti Maaülikooli nõukogu esimees, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees
Gunnar Okk, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu esimees, Põhjamaade Investeerimispanga asepresident
Maria Mägi-Rohtmets, Eesti Kunstiakadeemia nõukogu esimees, Maria Mägi Advokaadibüroo vandeadvokaat/juhtivpartner
Hagi Šein, Tallinna Ülikooli nõukogu liige, BFM-i telekultuuri külalisprofessor
Heidi Kakko, Tartu Ülikooli nõukogu liige, UniTartu Venturesi nõukogu esimees
Mari Moora, Tartu Ülikooli nõukogu liige, TÜ koosluse ökoloogia professor
Jaan Eha, Tartu Ülikooli nõukogu liige, TÜ Kardioloogia professor, akadeemik
Martin A. Noorkõiv, Tartu Ülikooli nõukogu liige, Teaduse ja Kultuuri SA Domus Dorpatensis juhatuse esimees
Arto Aas, Tartu Ülikooli nõukogu liige, Tööandjate Keskliidu tegevjuht
Tiina Randma-Liiv, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige, TTÜ avaliku poliitika professor, akadeemik
Birute Klaas-Lang, Tartu Ülikooli nõukogu liige, TÜ eesti keele võõrkeelena professor
Mart Saarma, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige, Helsingi Ülikooli Biotehnoloogia Instituudi teadusdirektor, akadeemik
Andres Öpik, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige, TTÜ emeriitprofessor, akadeemik
Tõnis Kanger, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige, TA uurija-professor
Peep Lassmann, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nõukogu liige, EMTA professor
Ardo Kamratov, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige, TTÜ auliige
Riho Gross, Eesti Maaülikooli nõukogu liige, EMÜ tenuuriprofessor
Anne Kahru, Eesti Maaülikooli nõukogu liige, KBFI juhtivteadur, akadeemik
Ants Nõmper, Tartu Ülikooli nõukogu liige, EllexRaidla Advokaadibüroo juhtivpartner
Liina Siib, Eesti Kunstiakadeemia nõukogu liige, EKA graafika professor
Allan Vurma, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nõukogu liige, EMTA professor
Siim Raie, Eesti Kunstiakadeemia nõukogu liige, Artroverti galerii galerist
Kadri Kruus, Eesti Kunstiakadeemia nõukogu liige, disainer
Urmas Varblane, Tartu Ülikooli nõukogu liige, TÜ rahvusvahelise ettevõtluse professor, akadeemik
Margit Tohver-Aints, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nõukogu liige, talentor ja konsultant
Paavo Kaimre, Eesti Maaülikooli nõukogu liige, EMÜ metsandusökonoomika professor
Edith Sepp, Tallinna Ülikooli nõukogu aseesimees, Eesti Filmi Instituudi juhataja
Marek Tamm, Tallinna Ülikooli nõukogu liige, kultuuriajaloo professor, akadeemik
Eve Eisenschmidt, Tallinna Ülikooli nõukogu liige, haridusjuhtimise professor
Kristjan Port, Tallinna Ülikooli nõukogu liige, tervisekäitumise ja spordibioloogia professor
Raimo Raag, Tallinna Ülikooli nõukogu liige, Uppsala Ülikooli soome-ugri keelte professor, akadeemik
Urmo Uiboleht, Tallinna Ülikooli nõukogu liige, Tartu Erakooli tegevjuht
Aleksander Pulver, Tallinna Ülikooli nõukogu liige, psühholoogia professor
Andres Kütt, Tallinna Ülikooli nõukogu liige, CTO Jio Egov Center of Excellence
Marika Mänd, Eesti Maaülikooli nõukogu liige, EMÜ tenuuriprofessor
Robert Kitt, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige, Utilitas Tallinna juhatuse esimees
Elmer Sterken, Tartu Ülikooli nõukogu liige, Groningeni Ülikooli rahandusökonoomika professor
Krista Kodres, Eesti Kunstiakadeemia nõukogu liige, kunstiajaloo professor
Piret Mürk-Dubout, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige, Tallink Grupi juhatuse liige
Arvo Oorn, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige, TTÜ labori juhataja
Heiti Hääl, Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige, Alexela Grupi nõukogu esimees
Marja Makarow, Tartu Ülikooli nõukogu liige, Soome Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige, Academia Europaea president, emeriitprofessor
Mait Müntel, Tallinna Ülikooli nõukogu liige, Lingvist kaasasutaja ja tegevjuht
Toomas Tammis, Eesti Kunstiakadeemia nõukogu liige, EKA arhitektuuri professor
Eva Näripea, Eesti Kunstiakadeemia nõukogu liige, Rahvusarhiivi filmiarhiivi direktor
Kalle Vellevoog, Eesti Kunstiakadeemia nõukogu liige, arhitekt
Anu Hellenurme, Eesti Maaülikooli nõukogu liige, Eesti Tõusigade Aretusühistu juhatuse liige, tegevjuht, Anu Ait OÜ juhatuse liige
Kirke Karja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nõukogu liige, pianist ja helilooja
Erkki-Sven Tüür, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nõukogu liige, helilooja
Indrek Laul, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nõukogu liige, Estonia Klaverivabrik AS-i juhataja
