Viivlejate kahe teraga mõõk

Tööde-tegemiste edasilükkamine on igati inimlik, aga asendustegevuste tegemine tähtsa ülesande arvelt võib lõpuks valusalt kätte maksta.

Kirjatööde saatmine, esitluste koostamine, arvete maksmine – need kõik on tegemised, millel on küljes tähtaja pitser. Koolis ja ülikoolis nõutakse õigeks ajaks kodutöid, eksameid ja arvestusi, raamatute ja artiklite läbilugemist.

Kalduvust möödapääsmatuid töid edasi lükata kirjeldavad keelt sõlme ajavad sõnad prokrastineerimine ja prekrastineerimine. Lihtsustatult tähendab esimene tegevuste edasilükkamist, asjadega hilja peale jäämist, teine aga asjade võimalikult aegsasti tegemist, seejuures võib-olla isegi jäädes „kuidagi ärategemise tasemele“ või siis keskendumist asjadele, millega tegelikult kiiret pole.

Prokrastineerimist võivad kirjeldada näiteks sellised omakeelsed sõnad nagu venitama, viivitama, aega viitma ja miks mitte lorutama, aga pakutud on ka näiteks sõna aeglema, mis esineb muuseas Oskar Lutsu ja Marie Underi loomingus.

TÜ psühholoogia instituudi juhataja Kairi Kreegipuu meelest kõlab see viimane sisu arvestades üleliia romantiliselt. „Eestikeelne termin oleks muidugi igati tervitatav. Mina lisaksin valikusse veel stardiaeglustus, teoviivis või ka viivlemine,“ ütleb ta.

Kahe teraga mõõk

Luulelise kõlaga aeglema võib jätta mulje, et edasilükkamisega ei kaasne midagi halba. Sel juhul on aga Kreegipuu sõnul tegu pigem asjade tähtsuse järjekorda seadmise, hea planeerimise või tegevuste ajatamisega. Prokrastineerimine seevastu on korduv problemaatiline käitumine, mis toob kaasa soovimatuid tagajärgi: stressi, ärevust ja terviseprobleeme, halvemal juhul läbipõlemist. Prokrastineerija on väheviljakas ja pälvib kaaslaste kriitikat, sest näib vastutustundetu.

Kiirest toimetamisest ja asendustegevustest võib olla ka mõningast kasu. „Prekrastineerimine, eriti põhiülesande asemel hulga väiksemate toimetuste tegemine võib anda rahutunde: vähemasti ei näri hinge nende asjade tegemata jätmine. Samuti võib õppimise asemel suhtlemine või filmi vaatamine olla suhete hoidmiseks mõnel juhul väga vajalik. Alati ja igal juhul ei olegi maksimaalne pingutus ja tulemus vajalikud. Isegi kõrgharidus ei ole ilmtingimata väärtuslik, kui see saavutatakse kõigest muust loobumise hinnaga,“ räägib Kreegipuu.

Osav pre- või prokrastineerija võib heal juhul jõuda mõlemat. Hea enesetunde jaoks on siiski tähtis mitte üleliia tulemusele keskenduda ega muretseda.

Nii võib pre- ja prokrastineerimist võrrelda kahe teraga mõõgaga: ühest küljest on võimalik viiveldes teha ära palju muud kasulikku, teisalt võib edasilükkamine valusalt kätte maksta. Pealegi võib niimoodi mängu tulla üks kaval mitmepäine lohe: pahatihti leitakse põhiülesande vältimiseks asendustegevusi üha juurde.

Miks siis üldse asju edasi lükatakse? Mitmed uuringud on näidanud, et selline käitumine pole märk laiskusest, vaid võib olla alateadlik strateegia vältida kardetud negatiivseid emotsioone: läbikukkumise, oskamatuse või saamatuse tunnet. Sageli viiveldakse ka siis, kui tegu on tüütavate, emotsionaalselt kurnavate või ebaselgete ülesannetega.

„Mõned prokrastineerivad sellepärast, et saavad, mõned aga sellepärast, et ülesanded on igavad ja vaheletulevad asjad on atraktiivsemad; viimastel on vilets rutiinitaluvus. Lisaks on täheldatud, et prokrastineerijad kipuvad olema head sotsiaalsed looderdajad ehk nad pingutavad teistega koos vähem kui üksi,“ selgitab Kreegipuu.

Sotsiaalmeedias liigub ohtralt teavet selle kohta, et prokrastineerimine on sageli märk depressioonist või (diagnoosimata jäänud) aktiivsus- ja tähelepanuhäirest (ATH). Kreegipuu sõnul ei pruugi prokrastineerimine ise enamasti olla meditsiiniline probleem. See eeldaks, et olemas oleks kindlad sümptomid ja lausa sellenimeline diagnoos, ent pealtnäha samasugusel käitumisel võivad tegelikult olla täiesti erinevad arenguteed.

Näiteks võib edasilükkamise taga olla jooni, mis on iseloomulikud mõne häire puhul: impulsiivsus, vähene enesekontrollivõime, kergesti segatavus, erutuse otsimine, perfektsionism jne.

„Prokrastineerimine ei ole ATH kliiniline sümptom, kuid mitmed ATH jooned, nagu tähelepanu püsimatus, impulsiivsus ja hüperaktiivsus, on sellega seotud,“ ütleb Kreegipuu. „Kliiniliselt diagnoositud ATH puhul on seos prokrastineerimisega olemas – selle diagnoosiga inimesed lükkavad teistega võrreldes asju sagedamini edasi.“

Hirm või erutus

Prokrastineerimine on üsna eripalgeline nähtus. Kõige sagedamini räägitakse passiivsest ja aktiivsest prokrastineerimisest.

Passiivse vormi puhul on viivlemise põhiline põhjus mure, hirm või ärevus, mis on seotud soorituse ja tööprotsessiga. Näiteks kardab inimene enesele teadvustamata, et ei saa oma tööga hakkama ja selle tagajärjel saab kahjustada tema enesehinnang. Mõned inimesed kardavad hoopis, samuti enesele teadvustamata, õnnestumist ja sellega kaasnevat lisapinget.

Aktiivsed prokrastineerijad seevastu teevad panuse ajasurvest tingitud erutusele, mis annab neile energiat ülesanded tähtajaks kiiresti valmis saada. Sageli kinnitavad sellised inimesed, et pinge all edeneb neil töö paremini, sest adrenaliinitulv aitab ülesanded täita tõhusamalt. Mõne teadusliku uuringu järgi parandabki selline lähenemine õpitulemusi.

Siiski tuleb ka aktiivse prokrastineerimisega olla ettevaatlik. Senised teadusuuringud kinnitavad, et asjade edasilükkamine mõjub inimesele pikas plaanis ikkagi halvasti. Ka siis, kui lõpptulemus on edukas, põhjustab edasilükkamine liigset ärevust ja stressi, mis ei tee tervisele head.

Kaval enesepettus

Raamatu „The Art of Procrastination: A Guide to Effective Dawdling, Lollygagging and Postponing“ autor, Stanfordi Ülikooli emeriitprofessor John Perry pakub välja struktureeritud prokrastineerimise strateegia. Tema sõnul muudab see prokrastineerijad diivanil lösutajatest kasulikeks kodanikeks.

Struktureeritud prokrastineerimine kasutab kavalalt ära prekrastineerimise põhimõtteid. Ülesanded reastatakse nii, et nimekirja tipus on kõige tähtsam, kuid allpool on veel vajalikke tegemisi. Nii tehakse asendustegevusena ära mitmed kasulikud asjad.

„Trikk on selles, et nimekirja tippu valitakse „õiged“ projektid: neil näivad olevat kindlad tähtajad – aga tegelikult ei ole – ja need tunduvad kohutavalt olulised – aga tegelikult ei ole. Elu on selliseid ülesandeid täis,“ selgitab professor.

Ta toob näiteks parasjagu oma nimekirja tipus oleva ülesande kirjutada essee, mis pidi valmis olema 11 kuud tagasi. Seda edasi lükates tegi ta ära suure hulga olulisi asju ning sai lõpuks toimetajaga suheldes teada, et ei olegi teistega võrreldes graafikust maas.

„Ühel hetkel tuleb kindlasti ülesanne, mis tundub essee kirjutamisest tähtsam, ja siis motiveerib selle vältimine mind esseed lõpuni kirjutama,“ tähendab Perry humoorikalt. „Muidugi nõuab struktureeritud prokrastineerimine teatud määral enesepettust, aga pea kõigil edasilükkajatel on suurepärased enesepettuse oskused. Mis oleks üllam, kui kasutada ühte iseloomuviga teise negatiivse mõju vähendamiseks?“

Uuringute järgi on prokrastineerimine laialt levinud nähtus igas vanuses: lausa kuni 95% üliõpilastest ja edukatest täiskasvanud spetsialistidest on seda oma elus teinud.

2014. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud magistritöös kinnitati paljude allikate põhjal, et enim levinud vorm on akadeemiline prokrastineerimine. Töö autori Annaliis Tiiduse sõnul näitavad uurimused, et akadeemiline keskkond võib mõjuda prokrastineerimist soodustavalt ka neile, kes tavapäraselt oma kohustusi edasi ei lükka.

„Sest siin on see võimalik,“ möönab Kairi Kreegipuu. „Bussijuht ei saa teha iga viie minuti tagant suitsupausi või vaadata telefonist, mis maailmas vahepeal toimunud on, meie päris sageli saame. Õppes ja teaduses on muidugi sageli vajagi nii-öelda inkubeerimisaega, mil lahendus alles settib või küpseb. Probleem on aga see, et meeldivad kõrvaltegevused kipuvad haarama meie ajataju – me ei ole objektiivselt võimelised jälgima, kui palju aega neile kulub,“ seletab ta.

Kõike seda arvesse võttes pole ime, et vähesel määral prokrastineerimist peetaksegi psühholoogiliselt normaalseks. Kui ülesannete edasilükkamine hakkab aga probleeme tekitama ja elu häirima, tuleb sellega tegeleda. Igal juhul on tähtis, et inimene mõistaks vajadust ennast juhtida ja suudaks oma tegevusi planeerida.

5 viisi, kuidas seni välditud ülesandega tegelema hakata

Tee endale eesmärk selgeks. Mis ülesanne täpselt lahendada tuleb? Millist tulemust minult oodatakse? Kui kaua selle saavutamine aega võtab?

Määra kindlaks konkreetne tegevuskava. Tee plaan, kuidas soovitud eesmärk saavutada ja millises järjekorras mida teha. Vajaduse ja võimaluse korral küsi nõu kelleltki teiselt, kel on sarnaste ülesannete lahendamisel kogemusi – nii saad teada, millised võtted paremini toimivad ja mis vigu tasub vältida.

Hakka pihta väikestest asjadest. Kirjuta üks lõik teksti, vali välja esitlustaust, saada esimene e-kiri – kui esimene samm on tehtud, tundub edasine juba palju lihtsam.

Tekita sunnimeetmed. Enda tahtejõust jääb sageli vajaka. Lepi kolleegi või ülemusega kokku igapäevane või -nädalane kohtumine, kus oma edusammudest teada anda. Lase kellelgi kindla aja tagant küsida, mida sa oled jõudnud teha. Sea kindlad tähtajad, mida keegi teine kontrollib.

Piira segajaid. Lülita oma mobiil hääletule režiimile ja pane see silma alt ära, lülita arvutis internet välja, kasuta piiravaid rakendusi, mis ei lase sul tööajal sotsiaalmeedialehtedele minna – vaata, milliste asendustegevuste vältimine just sind kõige paremini aitab.

Allikas: Harvard Business Review

Artikkel ilmus algselt ajakirjas Universitas Tartuensis