Vilistlase lugu. Urmas Klaas: ajaloolasest ajakirjanikuks, ajakirjanikust linnapeaks
Et kevadiseks kokkutulekuks vaim valmis panna, kohtub Lauri Räpp Tartu Ülikooli tuntud ja värvikate vilistlastega, et vestelda ülikooliaja mälestustest, alma mater'i vaimust ning põhjustest, miks ikka ja jälle ülikooli tagasi tulla. Jaanuaris vestis talle oma tudengipõlvest ja säravatest õppejõududest Tartu linnapea Urmas Klaas.
Oli aasta 1989. Puhusid suurte muutuste tuuled. Laulev revolutsioon oli paisumaks tormiks. Ajalugu avas täiesti uusi peatükke ja kirjutas ümber vanu. Pinnale kerkis aastakümneid varjatud tõde ja ees ootas hüpe suurde tundmatusse nii ühiskonnal tervikuna kui ka ühel väikelinna noorukil, kes alustas õpinguid Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnas. Selle õppeasutuse kõrvale teist valikut ei mahtunud, sest alma mater oli sügavalt juurdunud tema perekonna vereliini. Tulevane Tartu linnapea sukeldus pea ees linnaellu ja teadmiste ookeani.
Kes oleks võinud arvata, et Urmas Klaas kaalus ülikooli astudes ka arsti elukutse omandamist? Ometi kallutas varajasest nooruspõlvest alguse saanud ajaloohuvi vaekausi ajaloo eriala kasuks. Kuigi konkurss oli tihe, aitas lävendit ületada hulk koolipõlves edukalt läbitud ajaloo-olümpiaade. Just seal tekkisid noorel mehel esimesed kokkupuuted tulevaste õppejõududega. Tuttavad näod ja varasem suhtlus ei vähendanud aukartust, pigem omandas see haridustemplis lisamõõtme.
Linnapea arvates on ilmselge, et suurte isiksustega suhtlemine arendab noort inimest. Üks asi on see, mida õpitakse ja milliseid teadmisi omandatakse, ent taustal on veel midagi ülimalt tähtsat, mis kujundab noore inimese maailmapilti ja olemust. Need on väärtushinnangud, mida õppejõud edasi annavad. Urmas Klaasi sõnul vedas tal väga, sest talle jagas oma teadmisi uhke rivi legendaarseid õppejõude: Helmut Piirimäe, Märt Tänava, Jüri Kivimäe, Sulev Vahtre. Neist viimane oli Urmase teadusmagistritöö juhendaja – muhe mees, kellel oli põhimõttekindel hoiak ja kes kandis tõelist eestiaegset vaimsust.
Meerile tuleb meelde veel üks tänaseni muhelema ajav seik kardetud, ent austatud professor Piirimäega, kellele tuli anda kogu õpinguaja keerulisim eksam. Auväärt professor pidi eksamilt tähtsale kohtumisele kiirustama, mistõttu sai viimaste vastajate hulka jäänud üliõpilane Urmas küsimustele vastata vaid üldsõnaliselt. Suure ajaloohuvilisena ja põhjaliku tudengina tekkis tas pettumus, et ei saa piisavalt oma teadmisi näidata. Professor Piirimäe vastas aga: „Et teada saada, kas vaadis on vein või vesi, ei pea vaati põhjani jooma.“ In vino veritas!
Kui jutt juba veinile läks, siis meenub linnapeale väljaspool loenguid tiksunud teistlaadi elu. Toona valitses poelettidel ja nende all teatavasti tühjus ning tujutõstvaid jooke tuli taga ajada lausa tikutulega. Nii leitigi ühe EPA (praegune Eesti Maaülikool) klubis plaanitud ajaloolaste peo tarbeks vajalik vein linnalähedasest kolhoosist. Alumiiniumvaadiga kohale toodud nektari müük usaldati Urmasele. Ühel hetkel jõudis ta arusaamani, et ots otsaga kokkutulemiseks on vaja rohkem kliente. Ettevõtliku inimesena leidis ta, et klubi uksed tuleb avada ka linnarahvale. Mõeldud-tehtud. Pidu oli meeldejääv ja ehk jäädi isegi kasumisse – kes seda enam täpselt mäletab.
Urmas Klaas nendib sügava tänutundega, et toonane ajalooteaduskond andis laiapõhjalise hariduse ja hea humanitaarteadusliku baasi: võõrkeeled, psühholoogia, majanduse alused, sotsioloogia, politoloogia. Ülikool avardas kogu maailmapilti, rääkimata suhtlemiskogemusest ja suhtevõrgustikust, mis on jäänud kogu eluks. Linnajuhi sõnul annab ülikool oskuse süsteemselt mõelda ja aitab mõista, millest koosneb suur pilt.
Linnapea kabineti riiulil on endise rektori Peeter Tulviste kingitud tass, millel on kirjas: „Mina olen Tartu ülikooli vilistlane, kes sina oled?“. See lause annab mõista, et ülikool annab ühtekuuluvustunde, kuid seda ei tohi öelda upsakuse, vaid uhkusega. Klaasi arvates ongi fenomenaalne, kuidas nii lühikese aja jooksul saab ühest suletud linnas tegutsevast haridusasutusest sõna otseses mõttes maailma tippu kuuluv eliitülikool.
„Mõelda vaid, kui suur on meie vilistlaspere! Meid jagub igasse maailmanurka,“ ütleb meer rõõmsalt. Vilistlaspidudel ja kokkutulekutel on seetõttu väga oluline roll kõiki kokku tuua ja päriselt kokku saada, et meenutada olnut ning tugevdada sidet ülikooli ja Tartuga. Nii mõjukad, kui on vilistlased, nii mõjukas on ka ülikool. Urmas Klaas on veendunud, et seda potentsiaali on kohe kindlasti vaja rohkem kasutada.
Aga miks tulla tagasi ülikooli? Ülikoolist minnes võetakse kaasa teadmised, oskused ja kontaktid. Neid arendatakse ja vürtsitatakse-rikastatakse elukogemusega. Ülikooli tagasi tulles ja oma elukogemusega segatud haridust noortele jagades ei saa targemaks ja rikkamaks ainult praegused üliõpilased, vaid ka jagaja ise. Õpetamine paneb elu hoopis teise nurga alt vaatama. Ka Urmas Klaas on ülikoolile juba palju tagasi andnud, töötades alma mater’i seinte vahel ligi kümme aastat õppejõuna. Mõte sel moel uuesti tagasi ülikooli tulla on ta peast ka nüüd nii mõnigi kord läbi käinud: kasvõi õpetamisampsudena, nagu tänapäeval võimalik on.
Ülikoolis õppimine ei ole ainult kitsalt erialane teekond. Siin avanevad uksed mitmes suunas. Urmas Klaas on seda kogenud: ajaloolasest sai ajakirjanik ja ajakirjanikust linnapea.
Tartu Ülikool korraldab 2024. aasta 18. mail oma vilistlastele kokkutuleku, mis kannab pealkirja „Tagasi ülikooli“. Vilistlaste kokkutuleku päeva jooksul saab kohtuda õppejõudude ja endiste kursusekaaslastega, külastada armsaks saanud õppehooneid ja auditooriume, võtta Tartu [eel]arvamusfestivalil osa ülikooli aruteludest ning osaleda ühislaulmisel ja õhtusel peol ülikooli spordihoones. Kuni jaanuari lõpuni on müügil 25-eurosed sooduspiletid.
