Margit Keller ja Triin Vihalemm: Ida-Virumaal on mitu võimalikku tulevikku
Ida-Virumaa ja kogu Eesti elu juhtimises on vaja korraga kahte käiku sees hoida: nii lühiajalist planeerimist ühes paindliku probleemilahendusega kui ka pikka pilku. Tartu Ülikooli sotsiaalse kommunikatsiooni kaasprofessor Margit Keller ja kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm kirjutavad ERR-is, kuidas lühiajaliste probleemide lahendamise kõrval kaugemaid tulevikke luua.
Tulevikke on mitu, kuigi eesti keelele on omane sõna ainsuse vorm. Praeguste teadmiste põhjal ei saa me täpselt ennustada, mis tulevikus juhtub. Aga ka täielik määramatus halvab tegutsemisvalmiduse. Seetõttu on oluline kujutleda erinevaid võimalikke tulevikke ja mõelda, mida saame teha selleks, et soodustada paremaid ning olla valmis halvemateks olukordadeks.
Õiglase ülemineku fondi teaduskonsortsiumi hiljutisel foorumil Narvas arutles paarsada inimest Ida-Virumaa tulevike üle. Alljärgnevalt avame tulevikuloome olemust ning kahte erinevat lugu Ida-Virumaast ligikaudu aastal 2050. Need on valminud konsortsiumisse kuuluva Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli sotsiaalteadlaste rühm koostas hiljutise õiglase ülemineku foorumi tarvis kaks arutelu käima lükkavat tulevikulugu.
Oleme veendunud, et lühiajaliste probleemide lahendamise rägas – olgu selleks Narva küte või Kohtla-Järve kooli asukoht – peab nii Ida-Virumaal kui ka mujal leidma aega, et eri osalised saaks koos arutada ja luua kaugemaid tulevikke. Loodame, et meie lugu pakub selleks inspiratsiooni.
Tulevikuloome kui mõttemuskli treening
„Kultuur õgib strateegiat hommikusöögiks“ on nentinud uurijad1 kirjeldamaks olukorda, kus kultuuris juurdunud harjumused „teha nii nagu alati“ nudivad ära uuenduslikud, väliskeskkonna muutustele nõtkelt reageerima sätitud plaanid. Et nõtkust siiski saavutada, on vaja treenida mõttemusklit. Sellele võiks läheneda kahel viisil.
Üks neist on planeerimine ja valmistumine tõenäoliseks või soovitud tulevikuks (anticipation-for-the-future), mida me tänastest väärtushinnangutest lähtuvalt tahame aastate pärast kogeda. Teine on määramatuse, seniolematu kompimine(anticipation-for-emergence)2, küsides, mis tulevikus üldse võiks realiseeruda. Mõlemad arendavad oskust mõelda erinevate muutuste vastastikmõjust ja kaskaadiefektidest ja nende meetodite valdamist võib nimetada omamoodi kirjaoskuseks (futures literacy).
Neid meetodeid on vaja rakendada, et valmistuda Ida-Viru muutumiseks pikemaajalises perspektiivis. Kuigi õiglase ülemineku fondi juhtkomisjoni ministri käskkirjaga saadud ülesanne on raha „toetuse andmise tingimuste“ kohaselt laiali jagada, on sellega rööbiti vaja kombata kaugemaid tulevikke Õiglase Ülemineku 2.0 jaoks. Puudub kindlus, et ülehomsed otsustajad tahaksid niimoodi teha, nagu täna tundub vajalik, aga ebamugav või poliitiliselt keeruline.
Võimalikest tulevikest rääkimine on eriti oluline (kohalikele) noortele, sest pöördelisel ajal satuvad just noored kergemini stressi kui vanemad inimesed, kuna on elukaarel haavatavas ülemineku ajajärgus.
Kui maalida noortele pilt ühest normatiivsest tulevikust ning sellesse „sõidavad sisse“ geopoliitilised või majanduslik-kultuurilised ootamatused, siis tekitab see abitust ja põgenemissoovi.
Ühine tulevikega tegelemise mõttemuskli treenimine vähendab ka noorte ängi ning julgustab tegutsema. USA ravimiuurija ja lastehalvatuse vaktsiini leiutaja Jonas Salki lause „Meie suurim vastutus on olla head esivanemad“ pakub nii inspiratsiooni kui ka kainestavat filtrit, mille kaudu analüüsida praeguste sammude moraalset ja materiaalset jälge heasse (või siis kohutavasse) esivanemlusse.
Ida-Viru varasemad stsenaariumid
Vajadus tegeleda määramatuse olukorras tulevikuloomega saab kinnitust ka varasemaid Ida-Viru tulevikustsenaariume üle vaadates. Näiteks arenguseire keskuse 2019. aastal koostatud „Eesti regionaalse majanduse stsenaariumid 2035“3 põhinevad n-ö maatriksmeetodil, kus paljude arengusuundumuste seast valitakse kaks telge ning kirjeldatakse nende kombinatsioonidena nelja arengustsenaariumit.
Ida-Virumaa majandust nähti toona kujunevat kahel põhiteljel: 1) kliimasäästlikkuse poole liikumise kiirus ja radikaalsus ning 2) tehnoloogia arengust tingitud piirkondlik tootmise koondumine või hajusus.
Toona jõudsid eksperdid nelja stsenaariumini:
- „Suur-Tallinn“, kus Tallinn ja Harjumaa õitsevad rahvusvaheliste rahavoogude ja tehnoloogilise innovatsiooni tõukel, kuid Ida-Virumaa majandus kidub, elanikkond vananeb, väheneb ja venestub veelgi;
- „Kasvukeskuste Eesti“, kus tehnoloogia võimaldab arendada mitmekesist ettevõtlust eri piirkondades ning Ida-Virumaal lööb õitsele uut maavara – mudakivi – toormena kasutav akumetallide ja minituumajaamade kütusevarraste tootmine;
- „Ökokapitalistlik Eesti“, kus majandust veavad suured välisettevõtted, kes Ida-Virumaale vähema vastuseisu tõttu prügitöötlemistehaseid rajavad, Narva elektrijaamades kohalikust ja Venemaa puidust elektrit toodavad ning fosforiiti kaevandavad:
- „Ökokogukondade Eesti“, kus Ida-Virumaast saab isevarustamise ja vähesega läbiajava elulaadi näidisala; kust varustatakse Peterburi köögiviljaga, sest lennukiveosed Hollandist on keelatud.
Olulised toonased eeldused enam ei kehti, kõige drastilisem neist muidugi Venemaa sõjakäik Ukrainasse ning sellest tulenev kaubanduse, liikuvuse ja investeeringute lakkamine. Kõikuma on löönud rahvusvahelised kliimasäästu eesmärgid, pigem on majanduse mootoriks saamas sõjandus.
Siiski on varasemad stsenaariumid õpetlikud ja neist saab ainest edasiseks loominguks. Mitmed eeldused on ju jäänud samaks: Ida-Viru piirkond on endiselt tööstussõbralik, kauni loodusega ja vanuriterikas.
Varem teadusuudistes räägitud mudakivist ei ole praegu küll kuulda, aga Ida-Virumaal arendatakse teisi töötleva tööstuse valdkondi: proteiinitootmine, tuulikud ja päikesepaneelid, mullaparendusained ja magnetid, samuti planeeritakse siin tõepoolest prügi töödelda.
Tööjõudu värvatakse mitte Venemaalt, vaid üle maailma. Rajatava NPM Narva magnetitehase personalijuhi kirjakastis on üle 1500 CV töökoha soovijailt üle terve ilma. Ettevõtjad ütlevad, et konkreetsetest oskustest olulisem on töötajate usk tulevikuarengu võimalikkusse ja nn pehmemate oskuste pakett, st töökultuur, riskijulgus, enesejuhtimine.
Sellest kerkib keskne küsimus: millist vastastikmõju annavad uued ja vanad võimalused? Seda saab analüüsida määramatuse kompimise valdkonda kuuluval tulevikurataste meetodil.
Tulevikurattad kui alternatiivsete visioonide meetod
Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli sotsiaalteadlaste rühm koostas hiljutise õiglase ülemineku foorumi tarvis kaks arutelu käima lükkavat tulevikulugu. Kasutasime selleks Hawaii Ülikoolist pärit Manoa tulevikurataste meetodit. Koolkonna rajajale Jim Datorile kuulub lause „Iga tuleviku tarbeks kasulikuks osutuv väide peaks praegu tunduma naeruväärne“.
Ehk siis jäigalt oma uskumustesse ja harjumustesse kinni jäädes välistame liialt palju eri radu, muutes end haavatavaks olukorras, kus teostub mõeldamatu, mitte oodatu.
Meetod hõlmab põhjalikku eeltööd ehk nn nõrkade signaalide otsingut teaduskirjandusest, meediast ja eksperdiintervjuudest. Tegime kaardistuse kuues valdkonnas: energeetika, liikuvus, haridus, sotsiaalkaitse, elamumajandus ja töötlev tööstus kogudes kümneid arenguid ja algatusi, mida oli võimalik kujutleda juba „sündinud tõsiasjadena“ aastaks 2050.
Iga töörühm võttis ette kolm nn tulevikufakti ja ehitas nende ümber tulevikuratta ehk otseste ja kaudsete mõjude võrgustiku. Seejärel seati kolm mõistekaarti meenutavat ratast omavahel kõrvuti ning analüüsiti erinevate nähtuste vastastikmõju. Lõpuks sündis tagajärgede rägastikust sidus lugu ehk tulevikumaailma kirjeldus, mis sai kokkuvõtvalt pealkirjastatud ning visualiseeritud.
Hoidusime täiesti düstoopilistest arenguradadest, andmaks ainest konstruktiivseks mõttetööks, mitte masenduseks. Meetodile on omane ka huumor ja metafoorid, mille Narva noor kultuuritegija Serafima Kolodkina ilmekalt ja ehedal foorumil ette kandis ning mis rohkelt jutuainet tõid. Kutsekoja peaanalüütik Yngve Rosenblad kommenteeris: „Olen analüüsinud tohutu hulga andmeid ja nende valguses tunduvad mõlemad lood täiesti usutavad.“
Sõnalis-pildiline eksperiment Ida-Viru tulevikega
Esimene lugu: „Nooruslik pansionaat“
2050. aastaks on Ida-Virumaa tuntud kui „Eesti suurima elukogemusega maakond“. Paarikümne aasta eest alguse saanud hoolitsusmajanduse tõus on meelitanud miljööväärtuslikule Sillamäele ning Narva-Jõesuu mändide alla Lasnamäe müra eest rahu otsivaid uusi elanikke, kes vajavad oma hõbedastes kümnendites rahu, vaikust ja lahket hoolt.
Piirkonna majanduse tuum on naistele toetuv hõbemajandus. Kui varem kandsid maakonna elujärge kaevuri pahklikud käed, siis nüüd on kesksed tegelased spaades ja tervishoiuasutustes töötavad, mõistmist ja elurõõmu pakkuvad naised ning neid abistavad targad robotid. Seda kõike tänu uut turunišši märganud ettevõtjatele, kes on oskuslikult üles ehitanud personaalset lähenemist pakkuva erameditsiini- ja -hoolekandesüsteemi.
Ülemiste terminalist Narva poole vuhisevad rongid ja Kotka-Sillamäe liinil kurseerivad laevad toovad iga päev lisaks majanduslikult kindlustatud seenioreid, kes Põhjala külma või Lõuna-Euroopa õhkava kuumuse eest varju otsivad ning kelle tervis turgutust vajab. Arengu tuules on uueks valdkonnaks kujunemas kõrgtehnoloogiliste meditsiiniseadmete tootmine.
Tervise- ja hoolekandeteenused on oskuslikult kombineeritud looduses liikumise ja seikluslike elamustega. Ida-Virumaa on unikaalne paik, kus on võimalik näha nii lendorava pabulaid kui kogeda endiste kaevanduskäikude rõskust ja pimedust.
Piirkonnas on kanda kinnitanud videomängutööstus. Keskusena on järjest suurem roll ühtseks sotsiaal-majanduslikuks ja kultuuriliseks tervikuks kujunenud Jõhtla-Järvel; heaoluteenuste keskustena on kasvanud Toila, Narva-Jõesuu ja Peipsi põhjakalda asulad Kauksi ning Alajõe.
Neist kaugemale jäävad paigad on aga tühjad. Mehed tunnevad end väljatõrjutuna ning ka kõigil kohalikel vanemaealistel ei jätku raha, et tasulisi hooldus- ja terviseteenuseid nautida. Koosviibimistel meenutatakse möödunud aegu, mil tehased huugasid ja kõigil oli tööd, küte oli odav ning Ivangorodi pääses hõlpsasti. Tekkinud sotsiaalsete pingete leevenduseks on kohalikele elanikele eraldatud terviseteenuste kasutamise eristipendiumid.
Teine lugu: „Kosmopoliitne herilane“
Herilane on kiire, vastupidav, provokatiivne, tema sutsamist peljatakse. Kosmopoliitne Ida-Virumaa aastal 2050 on iseennast leidnud, edukas ja kadedust tekitav.
Paarikümne aasta eest tõuke saanud majanduse mitmekesistamine on vilju kandmas. Ida-Virumaa uue majanduse aju ja süda on rahvusvaheline ring- ja roheakadeemia, mis on neelanud parimad palad senistest kolledžitest ja rakenduskõrgkoolidest. Rändepumbana toimiv õppeasutus koolitab tippspetsialiste, kes tunnevad kestlikke tehnoloogiaid ja ringse ressursikasutuse peensusi.
Piirkonnas on kanda kinnitanud rohe- ja ringmajanduse ettevõtted, mil on märkimisväärne mõju mitte ainult Eesti ekspordile vaid kogu Euroopa kestliku majanduse käekäigule. Te ei kujuta ettegi, mida kõike saab teha leelisaktiveeritud põlevkivituhast ja süngaasist.
Uus elanikkond on paljurahvuseline ja kõrge kvalifikatsiooniga. Eestikeelse hariduse koolireform on küll enam-vähem toimunud, kuid igapäevase suhtlemise jaoks on kasutusel inglise-eesti-vene segakeel, millest siinsed tarmukad asukad kõige paremini aru saavad.
Narvast, Sillamäest, Kohtla-Järvest ja Jõhvist on saanud tihedalt ühendatud megalopolis, kuhu on koondunud inimesed, robotid, tehisintellekt, raha ja teadmised. Neid ühendavad uusasumid ja kiired ühendused, mis ulatuvad nii Tallinnasse, Tartusse kui ka üle mere Soome.
Suurte tõmbekeskuste kõrval kipuvad aga kunagise tööstusega seotud väikeasulad tühjaks jääma. Püsielanike asemel toimetavad neis nüüd linnamelust pakku otsivad puhkajad. Alutaguse metsad on alles, Kiviõli õhk on puhas ja vanades külades on endiselt kaunilt hooldatud kunagised talukohad.
Praegused eestvedajad Hardi ja Ivan ja Mare ja Katri ja Jaanus on väärikad seeniorid. Nad on oma kodumaakonna üle uhked, sest kes oleks võinud arvata, et plaanid niimoodi lendu tõusevad? Kuid vahel küsivad nad teetassi taga kokku saades: „Kas me sellist Ida-Virumaad tahtsime?“
Kuidas edasi?
Ida-Viru (ja kogu Eesti) elu juhtimises on vaja korraga kahte käiku sees hoida: nii lühiajalist planeerimist ühes paindliku probleemilahendusega kui ka pikka pilku. Viimast aga mitte lineaarselt, nüüdsete trendide pikendusena, vaid avatuna seniolematule, sest eri nähtuste vastastikmõjus võib sündida midagi sootuks uut.
Ülaltoodud mõtteharjutus on üks võimalik paljudest, seega on lähiajal plaanis Ida-Virumaa eestvedajatega üheskoos veelgi alternatiive läbi mängida. Just kohalike inimeste osalus on selles eriti oluline, sest neil on suurim veenmisjõud ning eeskuju oma laste ja lastelaste jaoks. Nende nimel ja nendega koos Ida-Virumaal tulevikule olulisi kaugema vaatega otsuseid ju langetatakse.
