Triin Kaasiku kaitseb doktoritööd „A wader perspective to Boreal Baltic coastal grasslands: from habitat availability to breeding site selection and nest survival“

24. mail kell 14.15 kaitseb Triin Kaasiku zooloogia ja ökoloogia erialal doktoritööd „A wader perspective to Boreal Baltic coastal grasslands: from habitat availability to breeding site selection and nest survival“ („Pesitsevad kahlajad Läänemere rannaniitudel: elupaiga ulatus ja valik ning pesade ellujäämus“).

Juhendaja:
kaasprofessor Riinu Rannap, Tartu Ülikool

Oponent:
lektor Veli-Matti Pakanen, Oulu Ülikool (Soome)

Kokkuvõte
Rannaniidud on liigirikkad kooslused, mis pärast aastakümneid kestnud hääbumist on taastamistööde ja karjatamise tulemusena teinud nüüdseks läbi positiivse muutuse. Ometi ei ole sellest elupaigast sõltuvate ohustatud maaspesitsevate lindude – kahlajate – asurkonnad madalseisust taastunud. Doktoritöö keskendub eelkõige praktilise looduskaitse küsimustele eesmärgiga parandada killustunud rannaniitudel pesitsevate kahlajate seisundit. Töö põhitähelepanu on elupaiga ulatuse hindamisel, olulistel elupaiga tunnustel ning pesade ellujäämusel. Tulemustest nähtub, et rannaniitude hooldajatele makstav keskkonnatoetus mõjutab positiivselt kahlajatele sobiva rohustu kõrgusega alade laienemist. Elupaiganõudluse uuring näitas, et kahlajate pesitsusterritooriumid asuvad lompidele ja avatud rannajoonele lähemal ning metsast kaugemal kui võiks juhuslikult eeldada. Tõenäoline metsaserva vältimise põhjus on sealne kõrgem pesarüüste – metsa serva lähistel koorub hinnanguliselt vaid 7% pesadest. Madala koorumisedukuse taga on rebase suurem tihedus ja pesarüüste metsa servas. Enim ohustab kahlajapesi just rebane, kellele järgnevad šaakal, ronk ja mäger. Šaakali puudumine Hiiumaal andis võimaluse võrdlevalt mandriga selgitada selle liigi mõju pesade koorumisele, mis osutus kompenseerivaks – kuigi šaakal rüüstab pesi, tundub ta vähendavat rebase arvukust. Viimase, metoodilise uuringu, tulemusena selgus, et tehispesad ei ole sobiv alternatiiv kahlajapesade koorumisedukuse uurimisel rannaniitudel. Kuigi doktoritöö käsitleb Läänemere-äärseid rannaniite, võib tulemusi üldistada ka teistele killustunud märgadele rohumaadele. Enamus töösse kaasatud uuringutest käsitlevad kogu niidukahlajate kooslust. Selline harvakasutatav lähenemine aitab mõista mitmete koosesinevate liikide elupaiganõudlust ning näitab, et rannaniitude killustatus ja kõrge pesarüüste mõjutavad eri liike sarnaselt. Töö tulemuste põhjal tõstatub küsimus, kas rannaniitudel pesitsevad kahlajad võivad hetkel elada väljasuremisvõlas. Doktoritöö annab siiski lootust, et elupaiga edasise taastamise ja majandamise ning röövluskontrolliga on võimalik kahlajapopulatsioonide käekäiku parandada.

Kaitsmine toimub ka Zoomis aadressil https://ut-ee.zoom.us/j/96775218881?pwd=OWVnZ2ZWcFp6OXhLY3JvR2I4VDBZZz09. Kohtumise ID:967 7521 8881, pääsukood: 294272.