Autor:
Andres Tennus

Kristjan Vassil: infosõjas oleme kõik sõdurid

Tartu Ülikooli senati otsus piirata Venemaa ja Valgevene kodanike vastuvõttu ülikooli bakalaureuse- ja magistriõppesse on põhjustanud eriarvamuste tulva ning toonud kaasa ühe esimestest suurematest koordineeritud infosõja rünnetest Eestis pärast sõja puhkemist. Oleme sattunud olukorda, kus meil on vaja õppida eristama sisulist arutelu infosõjast ning tagada, et me ei muutuks enesele aru andmata vaenlase mõjutusvahenditeks infosõja lahingutes.

Senat pidas seoses Ukrainas alanud sõjaga 7. märtsil erakorralise istungi, kus kiitis heaks mitmeid tegevusi hõlmava kava Ukraina abistamiseks. Tehtud otsused puudutasid nii Tartu Ülikooli ukrainlastest liikmete ja Ukrainast saabuvate sõjapõgenike toetamist kui ka Venemaa ja Valgevene vastu suunatud sanktsioone. Üks neist otsustest piiras Venemaa ja Valgevene kodanike vastuvõttu Tartu Ülikooli bakalaureuse- ja magistriõppesse tuleval õppeaastal. See ei puuduta neid, kellel juba on Euroopa Liidus elamise õigus. Samuti jäi alles võimalus vastu võtta uusi doktorante ning kutsuda ülikooli tööle uusi Venemaalt või Valgevenest pärit kolleege. Meie olemasolevad üliõpilased ja töötajad, olenemata nende kodakondsusest, on ülikoolipere liikmed ning neid see otsus mõistagi samuti ei mõjuta.

Venemaa ja Valgevene kodanikest üliõpilaste vastuvõttu piirava otsuse vastu on koostatud vähemalt kaks petitsiooni, millele kogutakse allkirju. Oma teravat vastuseisu on väljendanud mitmed kultuuri- ja ühiskonnategelased ning üliõpilased. Samas on seda teemat ära kasutades alustatud ulatuslikku koordineeritud inforünnakut. Loetud tundidega mobiliseeriti enam kui 30 internetitrollikontot, millega alustati inforünnakut. Valeinfot ja pooltõdesid levitades õhutatakse konflikti, vastandumist ja viha. Rünnakuid on suunatud ka Tartu Ülikooli ukrainlastest üliõpilaste vastu. On selge, et selline kiire ja suuremahuline aktsioon on koordineeritud ega ole isetekkeline. Meedia on sotsiaalmeedia toel arutelu võimendanud, mitmed kogenud ajakirjanikud ja tunnustatud teadlased osalevad polariseerivas debatis, selle tegelikku eesmärki enesele teadvustamata. Samal ajal on paljud ülikooli inimesed inforünded sotsiaalmeedias ära tundnud ning provokaatorid paljastanud, mille tulemusel on viimased oma tegevuse lõimes kohe lõpetanud. Inforünnaku jooksul on ülikool teinud tihedat koostööd Kaitsepolitseiametiga, muu hulgas oleme andnud neile teada kõigist trollikontodest, mida kasutades on üritatud vastandumist süvendada. Infosõjale iseloomulikult ei ole võimalik ründajaid ühemõtteliselt tuvastada, kuid ilmselt pole kahtlust, kelle huvides nad tegutsevad.

Kutsun kõiki vaidlevaid osapooli enne järgmisse tulisesse arutellu tormamist endalt küsima: milline on minu olukorrateadlikkus? Olukorrateadlikkus on riigikaitses kasutusel olev termin. See tähendab, et sõjalises konfliktis osaleja, olgu selleks sõdur, sõjaline üksus või riik, omab adekvaatset ülevaadet teda mõjutavatest asjaoludest, suudab olukorda analüüsida ja luua tingimused edu toovate otsuste langetamiseks. Olukorrateadlikkuse tagamiseks on vaja lahus hoida kaks küsimust, milleks on sisuline arutelu ülikooli otsuse üle Venemaalt ja Valgevenest pärit üliõpilasi järgmisel aastal ülikooli mitte vastu võtta ning infosõja lahing, kus polariseerivat teemat kasutavad ära Venemaa infosõja üksused oma eesmärkide saavutamiseks. Kui me suudame neid küsimusi eristada, säilitame olukorrateadlikkuse ja saame üles ehitada kaitse, mis aitab inforündeid tagasi lüüa ja tagada võimekuse infosõja võitmiseks. Peame olema võimelised nägema, millal lähevad arutelud rasketel ja polariseerivatel teemadel üle infosõjaks ning pahaaimamatud debateerijad muutuvad infosõja lahinguväljal vastaspoole relvadeks. Tunnistan, et ka mina ei tajunud nimetatud ülemineku piiri kohe. Infosõjas oleme kõik sõdurid, kes peavad igal hetkel meeles hoidma, mis on meie eesmärk, ja aru saama, kuhu poole parasjagu sihime. 

Senati otsuse üle alanud arutelu on kahtlemata hea õppetund, kus inforünnet juhtinud vaenlane on oma kaarte näidanud suhteliselt väikese mõjuga küsimuse eskaleerimiseks. Putini režiim kasutab drastilisi meetmeid, et hoida infovoogu kontrolli all oma riigis, kuid on selge, et märkimisväärsed ressursid on eraldatud ka inforünnakuteks välismaal. Venemaa suurim armee ei ole see, kes sõdib tankide ja hävituslennukitega. Selleks on hoopis valeuudiste tootjate, agitaatorite, propagandistide ja internetitrollide hajutatud palgaline armee, kelle liikmed saavad tasu igalt hiireklikilt, kommentaarilt ja sõnavõtult, mis aitab kaasa Venemaa imperialistliku eesmärgi saavutamisele.

On samaväärselt naiivne arvata, et see armee töötab ainult distantsilt ja pehmete meetmetega. Nad on ka füüsiliselt kohal agentide ja luurajatena ning üritavad Eesti ühiskonna lõhestamiseks kasutada nii Putini režiimi toetajaid kui ka selle vastaseid. Selle armeega ei saa pidada edukat võitlust, kui me lihtsameelselt usume, et meie väike ülikool või riik ei ole agressori radaril. Meie praegune proovikivi on keskendumine meid ühendavale, mitte vastandavale. Infosõda on osa mittekineetilisest sõjategevusest, millega soovitakse vastast nõrgestada, tekitada tema leeris segadust ning juhtida tähelepanu peamiselt probleemilt kõrvale. Antud juhul on inforünde eesmärk hoida meid keskendumast Ukrainas reaalselt toimuvale sõjategevusele ning suurendada Eesti ühiskonna lõhestumist, külvata erimeelsusi ning vähendada Ukraina kogukonna turvatunnet. 

Kõik me mõistame, et vaja on säilitada Eesti iseseisvus, põhiseaduslik kord ning sisejulgeolek. Kõik me mõistame, et vaja on pakkuda Ukrainale maksimaalset rahvusvahelist toetust iseseisvuse eest võitlemisel ja vastupanu jätkamisel. Kõik me mõistame, et vaja on tagada Ukraina kogukonna turvalisus ja turvatunne meie territooriumil. Aga vaja on mõista ka seda, et otsused ja teod, mis rahuajal on vajalikud ja soositud, võivad sõjaajal kaasa tuua tagajärgi, mis meie turvalisust oluliselt kahjustavad. Olgu selleks siis diskussioon, kas Venemaa ja Valgevene kodanike Tartu Ülikooli üliõpilasteks vastu võtmata jätmine on mõistlik otsus, või oht, et üliõpilaste pähe saadetakse meile siia ka eriagente, kes ohustavad meie julgeolekut. Oleme veendunud, et meie ühiskond on rahuajal piisavalt tugev, et saada hakkama võimalike agentide neutraliseerimisega. Samuti on rahuajal võimalik pidada avatud arutelu meie ülikooli vastuvõtu kohta, kartmata, et see saab osaks Kremli-meelsest narratiivist, kuidas Eestis venelasi diskrimineeritakse. Aga ajal, mil Euroopas käib sõda, on sinisilmsuse aeg läbi. Sõjaajal on vastutustundetu kahelda, kas Eestis mõjuagendid ikka on olemas või kas meie vastu suunatud rünnakuid tõepoolest tehakse. Peame valmistuma ka järgmisteks rünnakuteks, kus mingi uue polariseeriva teemaga mobiliseeritakse paari tuhande asemel kümneid tuhandeid. Sõjaajal tehtavad otsused peavad olema konkreetsed ja selged, peame tihti tegema must-valgeid valikuid, mida me rahuajal võib-olla ei kaalukski. Sõjaajal ei saa käituda rahuaja standardi järgi. 

Eesti iseseisvuse, põhiseadusliku korra ja sisejulgeoleku tagamine on kõigi meie ülesanne. Venemaa Föderatsioon on selgelt kaotanud infosõja Ukrainas. Meie kõigi asi on tagada, et ta ei saaks lahinguvõitu Eestis.

 

Kristjan Vassil
Tartu Ülikooli teadusprorektor


Kristjan Vassil pidas selle ettekande senati 25. märtsi istungil. Algselt avaldati tekst ülikooli töötajate siseveebis.


Image
Teadusprorektor Kristjan Vassil mikrofoniga 7. märtsil Tartu Ülikooli peahoone ees. Taustal Ukraina lipud. Foto: Tartu Ülikool

Fotol Tartu Ülikooli teadusprorektor Kristjan Vassil 7. märtsil Tartu Ülikooli peahoone ees. Foto: Tartu Ülikool

Tartu Ülikooli peahoone

Tartu Ülikool hoiab Kantar Emori uuringu andmetel ka tänavu mainekaima kõrgkooli kohta

Astronoomi maja Toomemäel

Astronoomi maja renoveerimistööd on lõppenud

Kristi Kuningas ja Ester Oras

Kristi Kuningas ja Ester Oras: iga töötaja võiks rääkida juhiga palgast