Sõna jõust (info)lahingutes

Tartu Ülikooli semiootika teadur ja professor Peeter Tulviste mälestusfondi preemia tänavune laureaat Mari-Liis Madisson kirjutab ülikooli ajakirja aprillinumbris sõna jõust (info)lahingutes.

Sõnadel on jõud. Juba praeguse sõja esimestel päevadel kinnistus meie teadvusesse Ussisaart kaitsnud Ukraina sõdurite legendaarne vastuhüüd Vene sõjalaevalt edastatud alistumisettepanekule.

Sõnum „Русский военный корабль, иди на хуй!“ muutus viraalseks, nüüdseks on seda jagatud sadade internetimeemidena ja trükitud tohutule hulgale T-särkidele. Sõnade ja sümbolite vägi mobiliseerib masse rohkemgi kui hirm püssitorude ees. Nagu on kirjutanud Juri Lotman: „Tegevus, mille sümbolid ja märgid esile kutsuvad, on võrreldamatu tema kuuldavale toomiseks kulunud energiaga.“ (Juri Lotman (2000). „Inimesed ja märgid“ Vikerkaar 1, 85–91) Just sõnade, lööklausete ja lugude kaudu sünnivad kollektiivsed tähendused.

Esimesed lood ja legendid, millega toimunut kirjeldatakse ja seletatakse, on väga tähtsad: need hakkavad suunama inimeste olukorrataju ja vormima nende arusaama edaspidi lahtirulluvatest sündmustest. Ukraina on väga veenvalt jutustanud lugu oma kodumaa ja sisuliselt kogu Euroopa kangelaslikust ja ennastsalgavast kaitsmisest.

Kahjuks on selline jõud ka Venemaa Föderatsiooni toodetud valeuudistel ja väärinfol. Suhteliselt väikeste kuludega on võimalik näidata pilte ja vesta lugusid, mis panevad publiku uskuma, et mingit sissetungi Ukrainasse polegi toimunud.

Veelgi enam: Vene propagandameedia on asunud täistuuridel levitama vandenõuteooriat, mille järgi valelik lääs eesotsas selle võimurite ja peavoolumeediaga korraldab enneolematult infosõda, suurt russofoobset meedialavastust, et Putinit ja tema lähikondlasi olematu sõja koledustes süüdlaseks teha. Et pilti veelgi hullemaks maalida, räägitakse Ukrainas tegutsevatest ülisalajastest USA biolaboritest, mis tõotavad valla päästa seninägematud tõved.

Usalduse süstemaatiline lõhkumine

Lääne salajastest niiditõmbajatest ja mastaapsest ajupesuprogrammist rääkiv vandenõuteooria pole kasutusel üksnes selleks, et juhtida Venemaa publiku olukorrataju soovitud suunas. Seda on levitatud ka paljude muude riikide, sh Eesti sotsiaalmeediagruppides.

Olen uurimistöös analüüsinud Vene valitsuse kontrollitavat ingliskeelset uudistekanalit RT ja uudisteportaali Sputnik. Analüüs näitab üheselt, et vandenõuteooriaid, mis õhutavad sügavat umbusku demokraatliku riigivalitsemise ja iseäranis professionaalse sõltumatu ajakirjanduse vastu, on süsteemselt levitatud juba aastaid.

On tähelepanuväärne, et mainitud väljaanded reklaamisid end loosungitega „Question More“ („Sea kahtluse alla“/„Esita rohkem küsimusi“ – RT) ja „Telling the Untold“ („Räägib seda, millest teised vaikivad“ – Sputnik), sisendades nii ettekujutust, et auditooriumi ette jõuavad faktid, mille lääne valelik avalikkus maha vaikib.

Loe edasi ülikooli ajakirjast Universitas Tartuensis.